„Tal läheb võrdlemisi hästi,” teatas ta, tõstis pilgu vilksamisi minule ja noogutas samal ajal kergelt, nagu loodaks, et sellega on asi korras.
„Aga miks ta siin on? Kas te võiksite mulle öelda?”
„Kui kaua te olete koos olnud?”
„Poolteist aastat.”
Ta mõtles hetke järele, otsekui kaaluks, kuidas jätkata.
„On teatud tasakaalutus,” ütles ta, tõstes jala üle põlve ja toetades sigaretti hoidva käe põlvele. Ta kandis villaseid käänisega viigipükse ja pruune perforeeritud nahast detailidega kingi. Ta oli minust ilmselt poole vanem. Arvestades valge kitli puudumist ja aeglast, läbimõeldud kõnerütmi, meenutas ta mulle pigem professorit kui arsti.
„Piltlikult öeldes tema mõistus sulgub. Läheb justkui talveunne. Ta vajab puhkust ja aeg-ajalt kerget äratust, mida praegu pole tingimata tarvis, kuid mida me saame vajadusel pakkuda.”
„Ja seda on varemgi ette tulnud.”
„Jah, seda nüüd küll.”
„Ja see tähendab, et seda võib veel juhtuda?”
„Raske öelda. Võib juhtuda. Aga selliseid asju ei saa ette ennustada. Stabiilsus, pereelu – kõik see võib aidata.”
Sel hetkel olin vast nutma puhkemisele kõige lähemal. Ma polnud juhtunust kellelegi rääkinud. Kui, siis kõigest maininud ja kohe vabanduse leidnud, öeldes, et kõik on hästi. Kuid tolles ruumis mehe seltsis, kelle inglaslik vastutulelikkus päästis minus millegi valla, valdas mind ühtäkki hirm ja koduigatsus ning ilmselt ma siiski poetasin mõne pisara. „Me peaksime kevadel abielluma,” ütlesin ma.
Ta toksas taas sigaretiga vastu tuhatoosi äärt ja tõstis siis aeglase liigutusega jala üle teise, nii et õlad ja pea püsisid täiesti liikumatult paigal. Ta vaagis mu teadet niivõrd kaua, et hakkasin kahtlema, kas ta oli mind üldse kuulnud. Siis tõstis ta oma lahke pilgu ja küsis: „Sellisel juhul ma eeldan, et te armastate teda?”
Noogutasin.
„Siis on ju kõik nii, nagu olema peab,” leidis ta.
Külastasin Johni Lambethi kliinikus igal pärastlõunal ja me käisime koos jalutamas, isegi kui väljas sadas vihma. Selle ruumi valgus mõjus kui arstlik eksimus. Toda tohtrit ma rohkem ei kohanud ega vestelnud temaga enam kunagi.
Raske oli kelleltki infot saada. Küsimuste esitamine ei olnud selleks sobilik moodus. Samamoodi oli mõni aasta hiljem, kui ma St. Thomase haiglas Michaelit sünnitasin, kõik olid ääretult heatahtlikud, kuid peale meelituste ei olnud neil midagi pakkuda.
John jäi kliinikusse kuuks ajaks. Tema isa külastas teda korra, ema mitte kordagi (John oli täiuslik ja ema ei tahtnud tõestust millelegi muule). Ma ei tea, mida John oma korterikaaslastele või ülemustele rääkis, igatahes mitte seda, et ta psühhiaatriahaiglas viibib. Selle kuu jooksul ei osanudki ma tihti arvata, kumb on hullem, kas tema sünge meeleolu või häbi ja äng, mida see temas esile kutsus. Ja ta ei tahtnud minuga üksikasju arutada.
Otsustasin, et oma vanematele ma sellest ei räägi. Ammugi mitte sõpradele, sest nad hakkaksid ainult muretsema. Oma õele Pennyle ma siiski puistasin südant, kuid sundisin teda vaikima. Veidral kombel minu lähedus Johniga kasvas. Ma olin ainus, kes teda korrapäraselt külastas, ja ehkki tuli pingutada, et võtta vastu pulmi puudutavaid otsuseid, sellal kui ta jaksas vaevu uudiseid lugeda – pidin muretsema, millises seisus ta selleks ajaks on –, oli neis jalutuskäikudes pargis, võib-olla just sellepärast, et ta ei jahvatanud pidevalt nagu tavaliselt, midagi, mis andis temasse armumisele kaalu juurde. Ma olin alati mõelnud, kas salapära, mis ühe armuloo alguse nii köitvaks teeb, peab tingimata kaduma või kestab see õige inimesega edasi. Ma poleks arvanud, et vastus saabub sellisel kujul, sedavõrd põimunult ärevuse ja vihaga, mida tema kadumine minus tekitas, kui ta jättis mu mõnes mõttes vaid varemega iseendast, kuid seal see soovitud salapära oli, sügavam, kui oleksin osanud arvata. Kogu tema hoog ja tulisus võisid haihtuda nagu mõni ilmastikunähtus ja jäädagi kadunuks, naastes siis imekombel umbes kuus nädalat hiljem nii ennastunustavalt, et ta ei näinud midagi imelikku selles, kui mu reipalt käevangus autonäitusele MG-sid vaatama juhatas ning viis mu seejärel lõunat sööma, kus me jõime ära pudeli veini, nagu poleks kunagi midagi juhtunud.
Meie viisteist aastat kestnud abielu jooksul pole ta rohkem kordagi haiglasse ega selle lähedalegi sattunud. Ta pole pidanud katkestama tööd, ta pole vajunud pooltki nii sügavale nagu tol sügisel. Tujud võivad tal kõikuda ja aeg-ajalt märkan paari nädala pikkuse ajavahemiku vältel, et tema energia on hääbunud, ja ega ma vist ei suuda kunagi vabaneda siis murest, et kõik võib märksa hullemaks minna. Mis on osa põhjusest, miks salapära on meie vahel säilinud. Seda võib pidada haiglaseks. Hirm selle rolli ees. Aga asi pole üksnes hirmus ja raske on selgeks teha, et selles hirmus on ühtlasi hellust. Ma olen ainus, kes teab, nagu mina seda tean, et tal on tarvis kedagi, kes tal silma peal hoiaks. Halvimatel hetkedel, kui lapsed on väsinud ja majas valitseb korralagedus ja ma näen tema kõnnakust, kui ta tööpäeva lõpus mööda sissesõiduteed maja poole sammub, et ta on madalseisus, tundub mulle, nagu oleks ta neljas laps, ja ma tahaksin uksest välja marssida ja alles kuu aja pärast tagasi tulla. Aga enamasti pole see nii. Ma ei pruugi alati aimata, mida ta mõtleb, kuid ta sirutub minu poole. Ja sellistel hetkedel täidab mind taas algusaegade erutus. Ma ei näe, et see oleks võimalik, kui mõistaksin teda läbi ja lõhki.
Seitseteist aastat koos. Kolm last.
Ja siin me oleme, kõik viis, triivime oma laeva meenutavas autos mööda maanteed põhja poole, kui lapsed taga jälle rüselema hakkavad: Michael hõigub aator-lõpuga nimesid, mis ta on lisanud Kelsey saja hüüdnime nimekirja – manipulaator, regulaator, konspiraator –, millest koer vastab igaühele oma üksikkohalt haugatusega, suutes eristada vaid hääletooni, ja Celia peab üle tagaistme ronima, et kaitsta koera Michaeli pilgete eest, sellal kui Alec tõuseb isa istme taga püsti ja sirutab käe välja, et mängida Johni topeltlõuaga, küsides, kui kaua sõit veel kestab – kõik nad on oma isa kärsitud lapsed.
Mina olen ainus, kes ei nõua pidevalt vastuseid. John ei pruugi oma küsimusi sõnadesse panna, aga need on temas olemas, tema olemise viis. Ja lapsed nõuavad kogu aeg vastuseid kõigele: mis hommikusöögiks, lõunaks, õhtusöögiks on? Kus Kelsey on? Kus paps on? Miks me peame tuppa tulema? Miks me peame magama minema? Mõni päev räägingi nendega üksnes vastuste vormis, ja põhjuste, millele ma ei oska vastust anda, ja juhtnööride, mida ma jagan loodetud vastuste asemel.
Küsimused ei lakka siingi, aga kui oleme saarele jõudnud ja nad mängivad kolmekesi suurema osa päevast kividel või isaga paadis või siis saalivad väliveranda ja meresoppide vahet, plekkpotis krabid, siis lihvivad soolane vesi ja päike nende pulbitseva energia ääred maha ning aeg-ajalt õnnestub mul piisavalt kauaks iseenda seltsi jääda, et kui nad tagasi tulevad või kui jälgin vargsi nende toimetamist, siis ma hetkeks päriselt ka näen neid. Mida tavaliselt ei juhtu. Nägemine pole see meel, millega ma neid tajun. Nendeks on puudutus ja kuulmine. Vahel vaatan vaid mõne aasta taguseid fotosid ja tunnen nad vaevu ära. Kuid päev algab ja lõpeb nende häälte ja kehadega. John on midagi muud. Need on paralleelsed maailmad. Kuuldavasti arvab teadus nüüd samamoodi. Ma ei teadnud seda enne, kui Michael sündis. Nüüd on see ilmne. Lugesin ükspäev romaani ja üks tegelane ütles: „Me elame surnute keskel, kuni ühineme nendega”, midagi sellist pahaendelist, sünget, ja ma mõtlesin, Võimalik, aga kellel on aega surnute jaoks kogu selle elu, kõigi nende elude segadiku keskel?
Me jõuame Port Clyde’i sinise voodrilaudisega majakese