Rasbach noogutab Jenningsile ning nad lähevad koos majast välja autot üle vaatama. Abielupaar istub sõnatult diivanil ja jälgib, kuidas nad väljuvad.
Anne ei tea, mida uurijast mõelda. Paistab, nagu vihjaks ta millelegi. Anne teab, et kui naine läheb kaduma, siis on harilikult tema abikaasa peamine kahtlusalune, ning arvatavasti on see ka vastupidi. Kuid kui kaduma läheb laps, kas siis on tema vanemad harilikult peamised kahtlusalused? Kindlasti mitte. Kes suudaks halba teha omaenda lapsele? Pealegi on neil mõlemal ka kindlad alibid. Cynthia ja Graham võivad neid kinnitada. On ilmne, et nad ei saanud mingil moel ära viia ja ära peita omaenda tütart. Ja miks nad oleksid pidanudki seda tegema?
Anne teab, et kogu ümbruskond on läbi otsitud, et õues on politseinikud, kes pööravad iga mätta pahupidi, koputavad ustele ja küsitlevad inimesi, kes on vooditest välja aetud. Marco oli politseile andnud hiljutise foto Corast, tehtud mõne päeva eest. Fotol on rõõmus kaamerasse naeratav suurte siniste silmadega blond beebitüdruk.
Anne on Marco peale vihane – ta tahaks tema peale karjuda ja teda rusikatega tümitada –, kuid maja on täis politseiametnikke ning ta ei söanda. Ning kui ta vaatab mehe kahvatut lohutut nägu, näeb ta, et too juba süüdistab ennast. Ta teab, et ei suuda seda üksinda läbi teha. Ta vajab Marcot. Ta pöördub mehe poole ja vajub nuuksudes tema rinnale. Mees põimib käed tema ümber ja kallistab teda tugevalt. Anne tunneb, kuidas mees väriseb, tunneb, kuidas ta süda valulikult taob. Ta ütleb endale, et koos suudavad nad selle läbi teha. Politsei leiab Cora. Nad saavad oma tütre tagasi.
Ja kui nad ei saa, siis ei andesta ta seda mehele iial.
Kerges suveülikonnas uurija Rasbach astub Contide maja eesuksest palavasse suveöösse, uurija Jennings tihedalt kannul. Nad on palju aastaid koos töötanud. Nad mõlemad on näinud asju, mida nad sooviksid unustada.
Koos jalutavad nad tänava poole, mida palistavad autod, põrkeraud vastu põrkerauda. Rasbach vajutab nuppu, ning otsitava auto esituled vilgatavad hetkeks. Juba on pidžaamades ja suvistes hommikumantlites naabrid tulnud välja eesverandadele ning jälgivad ahne uudishimuga tegevust Contide maja juures. Nüüd jälgivad nad, kuidas Rasbach ja Jennings kõnnivad Contide auto juurde.
Rasbach loodab, et keegi sellel tänaval teab midagi, on ehk midagi näinud, ja annab sellest teada.
Jennings lausub tasasel häälel: „Mis sa sest arvad?”
Rasbach vastab vaikselt: „Ma pole optimistlik.”
Rasbach tõmbab kätte kummikindad, mis Jennings talle ulatab, ning avab juhipoolse ukse. Ta vaatab põgusalt autosse ning sammub siis auto tagaotsa juurde. Jennings järgneb talle.
Rasbach vajutab nupule ning pakiruum vupsab lahti. Kaks politseinikku vaatavad sisse. See on tühi. Ja väga puhas. Auto on ainult natuke üle aasta vana. See näeb ikka veel uhiuus välja.
„Oh, kuidas mulle meeldib see uute autode lõhn,” sõnab Jennings.
Laps ei ole seal. See ei tähendanud, et ta poleks võinud seal olla, kui tahes põgusalt. Võib-olla tuvastab kohtuekspertide uurimine sealt niite roosadest sipupükstest, beebi DNA – juuksekarva, ilajälgi, võib-olla verd. Laipa leidmata saab see olema raske juhtum. Kuid ükski lapsevanem ei pane oma beebit pakiruumi heade kavatsustega. Kui ta leiab pakiruumist mõne jälje kadunud beebist, siis hoolitseb ta selle eest, et need vanemad mädanevad põrgus. Sest kui Rasbach on üldse midagi õppinud oma ligi kahekümne aastase staaži juures sellel tööl, siis seda, et inimesed on võimelised peaaegu kõigeks.
Ta mõistab väga hästi, et beebi võis kaduda mis tahes ajal enne pidu. Tal tuleb veel küsitleda vanemaid üksikasjalikult eelmise päeva kohta, tuleb välja selgitada, kes peale vanemate nägi beebit veel elusana. Kuid küll ta selle välja uurib. Võib-olla on lapse emal abiline, kes majas käib, või koristaja või naaber – keegi, kes oli tol päeval varem näinud beebit elusa ja tervena. Ta teeb selgeks, millal beebit viimati elusana nähti, ning tegutseb edasi sellest lähtudes. See monitori sisselülitamine, iga poole tunni tagant kontrollimas käimine, sellal kui nad ise naabrite juures pidu pidasid, rikkis liikumisandur, lahtine eesuks, see kõik võis olla lihtsalt detailselt väljamõeldud lugu, vanemate hoolikalt loodud lavastus, et luua endile alibi, et juhtida politseinikud valejälgedele. Nad võisid tappa beebi mis tahes ajal päeva jooksul või isegi varem – olgu siis tahtlikult või kogemata –, panna ta pakiruumi ja laibast lahti saada, enne kui nad läksid naabrite juurde peole. Või kui nad üldse suutsid selgelt mõelda, siis ei pannud nad teda üldse pakiruumi, vaid autoistmele. Surnud beebi ei tarvitse välja näha kuigivõrd erinev magavast beebist. Oleneb sellest, kuidas nad ta tapsid.
Rasbach teab, et ta on küünik. Kuid oma ametis alustades ta seda veel polnud.
Ta ütleb Jenningsile: „Tooge laibakoerad.”
Neljas
Rasbach naaseb majja, sellal kui Jennings jääb veel tänavale teiste politseinikega rääkima. Majas näeb Rasbach Anne’i, kes endiselt kössitab sohval, naispolitseinik istub tema kõrval, käsi ümber Anne’i õlgade. Marco ei ole tema kõrval.
Tundes värske kohvi lõhna, seab Rasbach sammud kööki, mis asub pika kitsa maja tagaosas. Köök on ilmselgelt ümber ehitatud ja üsna hiljuti; kõik selles on viimase peal, alates valgest mööblist kuni kallite köögiseadmete ja graniitköögilettideni. Marco on seal, seisab kohvikeetja kõrval ja ootab kohvi valmimist. Kui Rasbach astub kööki, tõstab ta pea, ent pöörab siis kohe pilgu kõrvale, võib-olla tundes piinlikkust sellise ilmselge püüde peale kaineks saada.
Hetke valitseb kohmetu vaikus. Siis küsib Marco vaikselt, pilku kohvikeetjalt tõstmata: „Mis teie arvates temaga juhtus?”
Rasbach vastab: „Ma ei tea veel. Aga ma uurin selle välja.”
Marco tõstab kohvikannu ning kallab kohvi kolme portselankruusi, mis seisavad säravpuhtal kivist letil. Rasbach märkab, et kohvi valades Marco käsi väriseb. Marco ulatab ühe kruusi uurijale, too võtab selle tänulikult vastu.
Marco lahkub köögist ja pöördub kahe kohvikruusiga elutuppa.
Rasbach jälgib, kuidas ta läheb, ning püüab end juba soomustada selleks, mis ootab ees. Lapseröövijuhtumid on alati keerulised. Need põhjustavad peaaegu alati meediatsirkuse. Ning peaaegu kunagi ei lõpe need hästi.
Ta teab, et peab sellele paarile rohkem survet avaldama. Selline on tema amet.
Kunagi, kui Rasbach on kutsutud mõnda säärast juhtumit lahendama, ei tea ta, mida oodata. Ometi pole ta eales üllatunud, kui on lõpuks pusle tükid kokku pannud. Näib, et tema võime imestada on kadunud. Ent ta on alati uudishimulik. Ta tahab saada teada.
Rasbach võtab endale piima ja suhkrut, mis Marco on tema jaoks välja jätnud, ning seisatab siis köögiuksel, kohvikruus käes. Sealt, kus ta seisab, näeb ta söögilauda ja puhvetkappi köögi kõrval, mõlemad ilmselgelt antiiksed. Lisaks sellele näeb ta tumerohelise sametiga polsterdatud sohvat ning Anne’i ja Marco Conti kukalt. Neist paremale jääb marmorist kamin, selle kohal ripub suur õlimaal. Rasbach ei tea, mida täpselt see maal kujutab. Sohva jääb näoga eesakna poole, kuid otse sohva ees on kohvilaud ja selle vastas kaks sügavat, mugavat tugitooli.
Rasbach astub elutuppa ning võtab sisse oma endise koha abielupaari vastas, otse kamina kõrval. Ta märkab, et kui Marco tõstab kruusi suu juurde, väriseb ta käsi endiselt. Anne hoiab oma kruusi lihtsalt pihkude vahel süles, just nagu ei märkaks ta üldse, et tal see käes on. Hetkeks on ta lakanud nutmast.
Välja pargitud politseiautode hõõguvpunased tuled mänglevad ikka veel seintel. Kohtuekspertide üksus ajab oma asja majas vaikselt ja tõhusalt. Õhkkond on toimekas, kuid alistunud ja sünge.
Rasbach’il seisab ees delikaatne ülesanne. Tal tuleb edastada tollele paarile sõnum, et nad töötavad nende heaks, teevad kõik võimaliku, et leida nende kadunud beebi – mida ta teebki, koos ülejäänud politseijõududega –, ehkki ta teab, et enamikul juhtudel, kui laps läheb selliselt kaduma, on