Anne vaatab kella ja kaotab igasuguse kannatuse. „Ma kavatsen ära minna. Ma pidin kella ühe ajal beebit vaatama minema.” Ta vaatab Marcole otsa. „Sina jää nii kauaks, kui tahad,” lisab ta teravalt. Marco saadab talle terava pilgu, silmad sädelevad. Äkki torkab Anne’ile pähe, et mees ei tundu üldse nii purjus olevat, kuid tema ise tunneb peapööritust. Kas nad hakkavad selle üle vaidlema? Naabrite ees? Kas tõesti? Anne hakkab ringi vaatama oma käekoti järele, võtab laualt beebimonitori, taipab siis, et see on seinakontaktis, kummardub seda seinast välja tõmbama, tajudes samal ajal, kuidas kõik lauas istujad vaikides ta paksu tagumikku jõllitavad. No vahtigu. Talle tundub järsku, nagu oleksid nad tema vastu punti löönud, näinud teda kui tujurikkujat. Ta tunneb, kuidas pisarad hakkavad silmis kõrvetama, ning surub nutu maha. Cynthia ja Graham ei tea tema sünnitusjärgsest depressioonist midagi. Nad ei saaks aru. Anne ja Marco pole sellest rääkinud kellelegi peale Anne’i ema. Anne oli emaga hiljuti sellest rääkinud. Ta teab, et ema ei räägi kellelegi, isegi ta isale mitte. Anne ei soovinud, et keegi teine sellest teaks, ning tal oli tunne, et ka Marco ei soovinud seda, ehkki mees polnud seda otsesõnu öelnud. Kuid on kurnav kogu aeg teeselda.
Kui ta on seljaga nende poole, kuuleb ta Marco tooni muutust.
„Sul on õigus. Kell on juba palju, me peaksime hakkama minema,” lausub ta. Ta kuuleb, kuidas mees asetab oma veiniklaasi lauale.
Anne pöördub ja pühib juuksesalgu käeseljaga silmade eest. Tal on hädasti vaja juuksurisse minna. Ta manab näole teeseldud naeratuse ja ütleb: „Järgmine kord oleme meie võõrustajad.” Ning ta lisab mõttes, te võite tulla meie koju, kus meie laps elab koos meiega, ja ma loodan, et ta nutab kogu õhtu ja rikub teie peo ära. Kindlasti kutsun ma teid siis, kui tal hambad tulevad.
Pärast seda lahkuvad nad kiiresti. Neil pole tarvis kokku korjata mingeid beebiasju, on ainult nemad kahekesi, Anne’i käekott ja beebimonitor, mille ta kotti pistab. Cynthia näib nende tõtaka lahkumise pärast pahane olevat – Graham on ükskõikne – ning nad väljuvad muljetavaldavalt raskest eesuksest ja laskuvad alla trepist. Tasakaalu säilitamiseks hoiab Anne kinni nikerdatud käsipuust. Vaid mõni samm jalgteel ja nad jõuavad oma maja ette, millel on samasugune nikerdatud käsipuu ja massiivne välisuks. Anne astub sõnagi lausumata Marco ees. Võib-olla ei räägi ta mehega enam kogu ülejäänud õhtu. Ta marsib trepist üles ning seisatab järsku.
„Mis on?” küsib Marco, kes tuleb otse tema kannul, hääles pinevus.
Anne vaatab üksisilmi. Eesuks on praokil; see on umbes kolme tolli võrra avatud.
„Ma tean, et ma panin ukse lukku!” ütleb Anne, ja ta hääles on kuulda kiledust
„Võib-olla sa unustasid,” ütleb Marco järsult. „Sa oled täna õhtul päris palju joonud.”
Kuid Anne ei kuula teda. Ta on juba majas, jookseb trepist üles ja mööda halli beebi toa poole, Marco tihedalt kannul.
Kui Anne jõuab beebi tuppa ning näeb tühja võrevoodit, siis ta karjatab.
Teine
Anne tunneb oma karjatust oma pea sees ning seintelt vastu kajamas – tema karje on kõikjal. Siis jääb ta äkki vait ning seisab tardunult tühja võrevoodi ees, käsi suul. Tema selja taga otsib Marco kobamisi lülitit ning tuli lahvatab põlema. Nad mõlemad jõllitavad tühja võrevoodit, kus peaks lamama nende beebi. Tundub ilmvõimatu, et teda pole seal. Ei tule kõne allagi, et Cora võinuks iseseisvalt võrevoodist välja saada. Ta on vaevalt kuuekuune.
„Helista politseisse,” sosistab Anne ning hakkab siis öökima; kui ta end kallutab, purskab okse ta sõrmede vahelt tammepuust põrandale. Beebi tuba, mis on värvitud mahedaks võikollaseks ja mille seintel kepsutavad trükitud lambatalled, täitub hetkega okse ja kabuhirmu lõhnaga.
Marco ei liigu paigastki. Anne vaatab talle kabuhirmus otsa. Tühja võrevoodit vaadates on Marco nagu halvatud, šokis, suutmata seda uskuda. Anne näeb mehe silmis paanilist, süüdlaslikku pilku ning hakkab ulguma – see on kohutav, halav hääl, nagu loomal, kel on valus.
Marco ei liiguta ikka veel. Anne kihutab üle koridori nende magamistuppa, haarab voodi kõrvalt kapilt telefoni ja valib 911, ta värisevad käed määrivad kogu telefoni oksega. Marco ärkab lõpuks tardumusest. Anne kuuleb, kuidas mees tormab mööda maja teist korrust ringi, samal ajal kui Anne üle koridori tühja võrevoodit jõllitab. Marco vaatab vannituppa, siis möödub ta Anne’ist ja läheb külaliste magamistuppa, seejärel teise tuppa koridori kaugemas otsas, sellesse, mille nad on muutnud kodukontoriks. Samal ajal, kui ta seda teeb, mõtleb Anne, justkui kuidagi eemalolevalt, miks küll mees sealt otsib. Justkui oleks osa tema ajust eraldunud ja mõtleks loogiliselt. Nende beebi ei oska võrevoodist välja ronida, roomata mööda tube ja ennast ära peita. Ta ei ole vannitoas, külaliste magamistoas ega kabinetis.
Keegi on ta ära viinud.
Kui hädaabinumbri operaator vastab, karjub Anne: „Keegi on meie beebi ära viinud!” Ta suudab end vaevu piisavalt rahulikuks sundida, et operaatori küsimustele vastata.
„Ma mõistan, proua. Püüdke jääda rahulikuks. Politsei on juba teel teie juurde,” kinnitab operaator talle.
Anne paneb toru hargile. Ta väriseb üle keha. Tal on tunne, nagu hakkaks ta jälle oksele. Talle turgatab pähe, kuidas see kõik välja näeb. Nad olid jätnud beebi üksi koju. Kas see oli ebaseaduslik? Arvatavasti küll. Kuidas nad seda selgitavad?
Marco ilmub magamistoa uksele, kahvatu ja haiglase olekuga.
„See on sinu süü!” karjub Anne ja vahib meest metsiku pilguga ning sööstab siis temast mööda. Ta jookseb ülakorruse vannituppa trepimademe juures ja oksendab uuesti, seekord valamusse, ning peseb siis käsi ja suud. Ta silmab oma peegelpilti valamu kohal peeglis. Hirmunud näoga Marco seisab otse tema selja taga. Nende pilgud kohtuvad.
„Anna andeks,” sosistab Marco. „Palun anna andeks. See on minu süü.”
Ta tunneb end tõesti süüdlasena, sellest saab Anne aru. Sellest hoolimata tõstab Anne käe ja virutab mehe näkku, mis talle peeglist otsa vaatab. Peegel puruneb kildudeks ning Anne variseb nuuksudes kokku. Mees püüab tal ümbert kinni võtta, kuid Anne lükkab ta eemale ja jookseb trepist alla. Ta käsi jookseb verd, jättes trepikäsipuule verejuti.
Kõik, mis järgnevalt aset leiab, on läbi imbunud ebatõeluse õhkkonnast. Anne’i ja Marco mugav kodu muutub hetkega kuriteopaigaks.
Anne istub elutoa sohval. Keegi on pannud teki ta õlgade ümber, kuid ta väriseb sellegipoolest. Ta on šokis. Politseiauto on pargitud maja ette, punased tuled vilguvad vitriinakendel ja keerlevad elutoa seintel. Anne istub elutoa sohval ja jõllitab ainiti nagu tuledest hüpnotiseerituna.
Väriseva häälega oli Marco andnud politseile kiire kirjelduse beebist – pooleaastane, blond, siniste silmadega, kaal umbes kuusteist naela, kandis ühekordset mähet ja lihtsaid heleroosasid sipupükse. Võrevoodist on kadunud ka kerge suvine valge beebitekk.
Nende maja on tulvil politseinikke. Nad hargnevad ning asuvad metoodiliselt maja läbi otsima. Mõned kannavad kummikindaid ning neil on kaasas tõendusmaterjali kogumise komplekt. Anne’i ja Marco kiire ja palavikuline maja läbiotsimine just mõned minutid enne politsei saabumist polnud andnud mingit tulemust. Kohtueksperdid liiguvad aeglaselt. Nad ei otsi Corat, nad otsivad tõendeid. Beebi on juba kadunud.
Marco istub sohvale Anne’i kõrvale, paneb käe ümber ta õlgade ja surub teda tugevasti enda vastu. Anne tahaks end temast eemale kiskuda, kuid ei tee seda. Ta laseb mehe käsivarrel jääda sinna, kus see on. Mis mulje see jätaks, kui ta eemale tõmbuks? Ta tunneb mehe juures alkoholi lõhna.
Nüüd süüdistab Anne iseennast. See on tema süü. Ta tahaks süüdistada Marcot, kuid ta oli ju nõustunud lapse üksinda jätma. Anne oleks lihtsalt pidanud koju jääma. Ei – ta oleks pidanud võtma Cora kaasa naabrite juurde, kurat selle Cynthiaga. Ta kahtleb, kas Cynthia