«Ära arva, et olen loll.»
Ta polnud loll, nii palju oli tõsi. Kuid tal polnud minu motivatsiooni. Ta nõjatus tooli seljatoele ja ma lõdvestusin, mõeldes, et jumalad olid viimaks mu palveid kuulda võtnud. Siis kuulsin kardinarõngaid minu taga kardinapuul libisemas ja meenutasin kaht jalga alkoovis. Mu kõht, mis oli pisut rahunenud, hakkas jälle pööritama.
Saapad trampisid üle toa ja käsi sirutas üle toolileeni, et mu juustest kinni haarata. Käe omanik tõstis mu üles, ise tooli ette astudes ja mulle otsa vaadates. «Ära arva, et ka mina olen loll,» ütles ta.
Ta oli väike, just nagu ta isa oli olnud, ja jässakas. Ta juuksed olid tumeda kulla värvi ja lokkis ta kõrvade ümber. Kõigi teiste puhul oleks see naiselik välja näinud. Ta emale paistis see tõenäoliselt armsana, kui ta oli laps, kuid praegu polnud temas midagi armsat. Mu juuksed tõusid peas püsti ja ma seisin kikivarvul, et pinget vähendada. Panin mõlemad käed tema oma peale, püüdes ta kätt kõrvale lükata, ja leidsin, et mind on maast üles tõstetud.
Ta laskis mul kukkuda. Mu jalad andsid järele ja ma istusin põrandale mütsuga, mis raputas tervet mu keha. Hõõrusin pead, püüdes juuksed tagasi alla lükata. Kui üles vaatasin, pühkis kuningas kätt oma rinnaesisele.
«Tõuse püsti,» ütles ta.
Tegin seda, ikka veel pead hõõrudes.
Sounise kuningas polnud peene käitumisega. Ta polnud ka muljetavaldav karutaoline mees, nagu olid kuningad mu ema muinasjuttudes. Ta oli liiga lühike ja liiga libekeelne ja ta oli pisut liiga paks, et olla elegantne. Kuid ta oli kaval. Ta kahekordistas rutiinselt makse ja pidas suurt armeed, et elanike igasugust mässu maha suruda. Maksud toetasid armeed, ja kui armee ise ohuks muutus, saatis ta selle naabritega võitlema. Võidud suurendasid ta varandust.
Sounise kuningriik oli suurem kui kunagi varem sellest ajast saadik, kui sissetungijad olid sellest oma liitlaste autasustamiseks tükke murdnud. Kuningas oli ajanud attollased välja nende maatükilt Sounise piiril Hephestia mägedes, sundides neid taganema läbi kitsa käigu Eddise riigis, et jõuda Attolia kaugematesse maakohtadesse. Oli kuulujutte, et ta tahtis vallutada ka sealseid maid ja et Attolia valmistus otsustavaks sõjaks.
Eirates oma maagi, kõndis Sounise kuningas kummuti juurde mu tooli kõrval. Ta tõmbas sellest välja väikese laeka ja viis selle maagi kirjutuslauale, kus valas välja selle sisu. Topeltraskete kuldmüntide kuhi. Ainsa eest võis osta talumaja koos kõigi loomadega. Mõned mündid kukkusid ja helisesid kivipõrandal. Üks pudenes mu jala kõrvale ja lebas mulle otsa vaadates nagu kollane silm.
Ma peaaegu kummardusin, et seda üles võtta, kuid peatasin end ja ütlesin selle asemel: «Mu onu hoidis sama summat voodi all ja luges seda igal öösel üle.»
«Valetaja,» ütles kuningas. «Sa pole kunagi varem elus nii palju kulda näinud.»
Ta ei teadnud, et olin ühel ööl tema külalislahkust kasutanud, kui hiilisin ta suurkojas ringi ja ronisin läbi avause, millest viisid keskküttetorud tema aardekambrisse. Olin maganud ühe päeva ta aardekirstude hunniku otsas pilkases pimeduses.
Sounis koputas laekale, mis lebas tühjalt külili ta ees. «See on kuld, mille ma pakun sinu eest tasuks, kui sul ei õnnestu mulle tagasi tuua seda, mille järele sind saadan. Ma pakun selle summa kõigile kas selles või mõnes teises riigis, kes sind minu juurde toovad.» Ta seadis laeka püsti ja lõi kaane kinni.
Tundsin südant saapasäärde kukkuvat. Oleks raske põgeneda sellise tasu eest. Mind aetaks taga igas maailma otsas.
«Ma tahaksin sind muidugi elusana,» ütles kuningas ja kirjeldas hoolikalt võikaid asju, mis minuga vangistamisel juhtuksid. Püüdsin mitte kuulata pärast esimest paari näidet, kuid ta üha jätkas ja jätkas, ja ma olin lummatud nagu lind mao ees. Maag seisis, käed rinnal risti, ja kuulas just sama tähelepanelikult. Ta ei paistnud enam närvilisena.
Ta pidi olema rahul, et kuningas oli ta plaani heaks kiitnud ja et tema ähvardused julgustavad mind töötama. Mu süda pööritas üha rohkem.
Mu kong, kui mind sinna tagasi toodi, tundus sooja ja turvalisena, võrreldes maagi kabinetiga. Niipea, kui valvurid olid läinud, viskasin kivipingile ja heitsin kuninga ja ta ohud tseremoonitsemata peast. Need olid igal juhul liiga ebameeldivad, et nende pärast muretseda. Keskendusin nägemusele, kuidas ma vanglast lahkun. Tegin oma olemise nii mõnusaks kui võimalik ja jäin magama.
II peatükk
Kaks valvurit tulid järgmisel hommikul hilja mulle järele ja ma üllatusin jälle. Olin arvanud, et reis, mida maag nimetas, võtab pisut planeerimisaega. Ta oli ilmselgelt saanud kuninga heakskiidu plaanile alles eelmisel õhtul. Mu lootused, mis olid langenud ja tõusnud, langesid jälle, kui mõistsin, et maag polnud nimetanud, kui kaugele me reisime. See võis olla mitte kaugemal kui paar miili. Kuid ma rõõmustasin, kui kord ahelaist lahti sain.
Seekord võtsid valvurid käerauad ära, nagu ka vöö- ja pahkluude võrud. Meid ei saatnud kõlksuvad helid, kui möödusime koridoris kongidereast ja jõudsime valvurite ruumi. Kostis vaid jalgade trampimist, valvurite, mitte minu, ja nahkjakkide kriginat, mida nad kandsid oma terasest rinnaplaatide all. Valvuritetoast läksime õue vangla ja suurkoja vahel. Kui uks avanes, sain otsekohe aru, et eilne lampide valgus polnud midagi võrreldes päikese endaga. Oli peaaegu keskpäev ja päikesekiired langesid otse õuele. Igast küljest peegeldusid kahvatukollased müürikivid. Ulgusin ja vandusin, kattes pea kätega, ja tõmbusin valust küüru. Tuleriidal põlemine poleks olnud hullem. Naljakas on see, et pärast vallutajate tulekut hakati Sounises kummardama uusi jumalaid, aga kui inimesed vajavad tõesti rahuldavat needust, hüüavad nad vanu jumalaid. Nimetasin neid kõiki üksteise järel, ja kasutasin iga solvangut, mida olin all-linnas kuulnud. «Olge te neetud, olge te neetud,» ulgusin, kui valvurid mind, täiesti pimedat, trepist alla juhtisid. Mul olid ikka veel käed silmade ees ja nad hoidsid mind kindlalt küünarnukkidest kinni. Mu jalad vaevalt puudutasid kiviastmeid.
All ootas mind maag. Ta ütles mulle, et ma end kokku võtaks.
«Ole ka sina neetud,» ütlesin läbi käte. Üks valvureist raputas mind järsult ja ma peaaegu needsin teda ka, kuid otsustasin keskenduda valule mu silmis. See ei kadunud eriti, aga mõne minuti pärast, kui käsi pisut oma näo eest eemale kallutasin ja maha vaatasin, võisin näha läbi pisarate sillutisekive. Luristasin veidi ninaga ja pühkisin pisarad ära. Niipea, kui suutsin, tõmbasin käed näost kaugemale ja püüdsin vaadata, mis õues minu ümber sünnib. Mul oli selleks palju aega. Oli kirjeldamatult palju müra, kui hobused klobistasid edasi-tagasi üle sillutisekivide ja maag karjus inimeste peale. Mitte kaugel eemal pakkis keegi lahti paari sadulakotti ja puistas sisud närvilise hobuse jalge alla. Hobune liikus küljetsi eemale kogu sellest segadusest ja tallipoiss tiris teda tagasi, hoides teda peast. Ilmselt puudus miski sadulakottidest. Veel rohkem vandudes saatis maag lahtipakkija tagasi lossi, tooma, mis iganes see ka polnud.
«Otsi pingilt destilleerimisanuma kõrvalt,» hüüdis maag kaduvale kogule. «Ma ütlesin sulle, et ta on seal, kui pakkima hakkasid. Idioot,» pomises ta vaikselt.
Kui idioot tagasi tuli, võisin näha, et ta kandis väikest nelinurkset nahkkarpi, mille ta pani sadulakotti. Siis ta ladus asjad tagasi selle otsa. Lärm õues vähenes, kui maag lakkas karjumast ja hobused rahunesid.
Vaatasin ikka veel maailma läbi pisarate ja võimalikult kitsa laugudevahe. Lugesin üle ähmased kogud minu ees. Seal ei paistnud olevat suur seltskond, ainult viie hobusega, kuid neil kõigil oli suur pagas sadulakottides. Sellest pidi tulema pikk reis. Irvitasin rahulolevalt. Minu kõrval vaatas maag taevasse ja ütles otseselt mitte kellelegi: «Kavatsesin lahkuda koidikul. Pol,» hüüdis ta, «vaata, et poisid hobuste selga saaksid. Mina laadin varga peale.»
Mulle ei meeldinud viis, kuidas ta rääkis minust kui veel ühest pakist, mis tuleb toppida sadulakotti või minu puhul sadulasse. Ta läks hobuse juurde ja ma nägin, et ta viipas mind endaga kaasa, kuid ma ei liigutanudki.