“Välja siit, ma ütlesin sulle!!!”
Victoria ei hoidnud end enam vaos. Raske must raev oli vallutanud kogu ta aju. Ta haaras portselanvaasi, mille Oliver oli kinkinud niinimetatud armunute päevaks, ja lennutas selle mehe suunas. Too jõudis viimasel hetkel kummarduda, “viskerelv” tuhises vihisedes Oliveri peast ohtlikult lähedalt mööda ning purunes vastu seina tuhandeks killuks, mis vastu ta selga põrkasid.
Oliver tõstis lepitavalt käed.
“Hästi-hästi, kallis. Kui sa just nõuad…”
Victoria silmitses teda raskelt hingates.
Kallis?! Kui ammu see oli. Ja osutus valeks, hirmsaks pettuseks juba algusest peale.
“Sul on täpselt tund aega oma asjade kokkupanemiseks. Siis tulen ma tagasi ja helistan politseisse, kui sa ikka veel mu korteris viibid.”
Victoria pööras Oliverile, inimesele, kellega ta veel pool tundi tagasi oli valmis oma saatuse siduma, selja ja astus uksest välja.
Hingata ühtlasemalt, sisse – välja – sisse – välja… Et süda rinnust välja ei hüppaks ega tükkideks rebeneks.
Ja ongi kõik lõppenud!
Pannud ette elegantsed prillid ning heitnud juustele ja õlgadele ebatavaliselt õhulise õlaräti, hakkas ta astuma mööda rõsket tänavat. Jõudnud nurgapealsesse kohvikusse, lükkas ta ukse valla ja astus sisse.
Salatit ta peaaegu ei puutunudki. Kolmas kohvitass aitas veidi toibuda. Victoria laskis mõttes silme eest läbi viimase paari kuu sündmused ja imestas üha rohkem selle üle, kuidas ta võis olla nii naiivne.
Ta ju kasutas mind ära! Iga päev! Kogu aeg! Aga mina, ei no tõepoolest, kui ikka tahad midagi uskuda, ei suuda sind miski ümber veenda! Välja arvatud jutuajamine Annyga! Kuidas võib ometi nii pime olla?!
Victoria lehitses veidi oma kalendermärkmiku lehekülgi. Siin oligi see lause, mis Oliveri sõnul olevat kuulunud Napoleonile – naistest, ilusatest sisemiselt ja väliselt. Victoria oli pärast seda mälestusväärset tutvumisõhtut selle mälu järgi kirja pannud. Nüüd kriipsutas ta need read paksult maha. Ta vaatas rikutud märkmikku ja tõmbas räsitud lehed välja.
Kahju, et valu ei saa samal moel südamest välja rebida. Üks kord ja igaveseks.
Ta sikutas märkmikust välja ka järelejäänud paberikontsud ja kägrutas kokku.
Seejärel süvenes ta taas oma mitte just eriti meeldivatesse mõtisklustesse. Üksik naisterahvas kohvikulaua taga. Peaaegu kõik külastajad olid juba lahkunud. Kohvitass auras, Victoria ei mäletanudki enam, mitmes see oli. Ta erksiniste silmade valulik pilk liikus kaugustes, kuhu polnud luba siseneda ühelgi kõrvalisel isikul.
“Miss, kas soovite veel midagi?”
Victoria võpatas ja toibus. Kelner kummardus ta kohale.
“Arve, palun.” Ta taipas, et oleks pidanud juba ammu kodus olema.
Kummaline, kuid tuul, mis mõni tund tagasi sundis teda tänavalt kohvikusse sisenema, oli jõudnud vahepeal rahuneda. Nüüd keerlesid tuuleiilid nagu miilustavad kassipojad ta jalge ümber, mis olid kängitsetud seemisnahast peene kontsaga poolsaabastesse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.