Ükskord õhtusöögi ajal vaatas ta talle kaua mõtlikult silma ja lausus siis:
“Napoleon on kord öelnud, et ilus naine meeldib silmadele, heasüdamlik – südamele. Ja kui esimene võib olla lihtsalt üks kaunis ese, siis teine on – aare. Nii ka sinuga. Sa oled selline aare, mis…”
Ja nii edasi. Südamlik hääl, silmast silma pilgud, eelaimus õnnest, mida Victoria nii väga oli oodanud. Tõtt-öelda ei valmistanud Oliverile tema südame võitmine mingeid erilisi raskusi. Kui palju siis armunud naisel ikka vaja on, et oma väljavalitut uskuda?
Mõne kuu pärast kolis Oliver Victoria juurde.
“Tead, lapsuke, mul on kodus remont, see ei võta kaua aega, kõigest paar kuud,” mainis ta kord justkui möödaminnes nende järjekordsel kohtumisel. “Ega sa ei tea mõnd odavamat hotelli? Mul on nimelt praegu väikesed rahalised raskused.”
Victoria hindas seda ülestunnistust vääriliselt. Mis võis küll talle, mehele, selline avameelsus maksma minna!
“Sa võiksid minu juures elada.”
Algul kombekohaselt keeldudes tõi Oliver siiski oma asjad Victoria juurde.
Nüüd algas tema hommik sellega, et ta valmistas mõnd liha- või kalatoitu, sest mees peab ometi korralikult sööma! Oliver tundis end mõnusalt ja turvaliselt. Aga Victoria andis talle oma õrnuse ja hoolitsuse.
Remont oleks pidanud juba ammu lõppenud olema, kuid Oliver viibis ikka veel Victoria juures “külas”. Selline asjade seis rahuldas mõlemat. Victoria oli armunud ja nautis oma armastust. Oliver kavatses oma korteri üürile anda. Temale kui tavalisele pangateenistujale oleks see olnud hea lisasissetuleku allikas…
“Nii on kergem koguda raha suurema maja jaoks,” ütles ta. Neid sõnu kuuldes asetas Victoria oma näo ta õla vastu, et varjata liiga õnnelikku, lausa lapselikku naeratust.
Perekond… Kõrval – mees, kes armastab mind ja kogu mu olemust, kellele pole tähtis, millise kujuga on mu nina või kui nurgelised mu õlad… Heldeke, milline õnn! Mul saavad olema lapsed. Imeilusad poisid! Ja klaver, et nad õpiksid mängima, ja papagoi puuris ja koer… Oo, heldeke küll!
Kui illusioonid kunagi ei puruneks, oleksid need hindamatud.
Claire oli oma järjekordsel külaskäigul, kui põrkas uksel kokku Oliveriga, kes asutas tööle minema.
“Oo…” jõudis Claire vaid öelda.
Mees patsutas tütarlapsele silma vaatamata talle hellalt õlale. Ta oli parajasti milleski Victoriaga kokku leppimas.
“Kella seitsmeks siis. Sobib see sulle?” küsis Oliver salapäraselt häält summutades.
“Jah.”
Claire’il ei tulnud mõttessegi solvuda, et Victoria tema ilmumise peale just eriti tormiliselt ei reageerinud.
“Kuhu te kavatsete minna?” tundis ta asjalikult huvi.
“Restorani,” vastas Victoria mõtlikult õe käest kotti võttes.
“Ah nii! Te elate koos, eks ole? Ja pole juba ammu restoranis käinud. On mul õigus? Kuule, Tori, mina pole ma ise, kui see pole kõige otsustavam kohting su elus!”
Claire vadistas edasi, hinnates ühtlasi korteri sisustust: mida saaks siin veel muuta… Victoria naeratas unistavalt.
“No näed siis, mida sa küll ilma minuta oleksid siin teinud?” küsis Claire teatraalselt. Enne eelseisva õhtu mõistetavat “tähtsust” muutus teisejärguliseks isegi väljavaade teha tema korteris “väikseid ümberkorraldusi”.
Päev möödus askeldustes: kauplused, kauplused, juuksurisalong, uuesti kauplused…
Victoria valis küpse kirsi värvi kašmiirkleidi. Juuksed olid sätitud keerulisse soengusse. Välimust täiendas edukalt uue lõhnaõli terav, julge aroom.
“Oi, õeke, kui rõõmus ma sinu pärast olen! Sellest saab kõige parem kohting su elus! Ainult et sa tee imestunud nägu, kui ta…” Claire vaikis paljutähendavalt.
“Ära rutta ette. Kust sa selle üldse võtad?” peatas teda Victoria, kes lihtsalt ei suutnud oma õnne uskuda.
“Sa oled mul kõige parem! Ja ainult täielik eesel ei märkaks seda! Nii, mine nüüd koju ja puhka pool tunnikest, mul on vaja veel mõnes kohas ära käia…” Ja Claire tormas juba bussipeatuse poole.
Victoria läks koju. Väsimusest püsis ta vaevu jalul. Kõik ümberringi oli hoopis teistsugune.
Nüüd mu elu muutub. Ma ei kuulu enam mitte ainult endale, vaid ka talle. Alatiseks… Kui meeldiv see ikkagi on!
Oliver ootas teda kodus, sealt pidid nad otse restorani minema. Victoria tõusis teisele korrusele ja võttis võtme. Talle meeldis, kui ta sai ise ukse avada. Nii ei tülitanud ta Oliveri, kes oli tööpäeva lõppedes väsinud.
Juba hallis kuulis ta tema valju naeru. Ja imestas. Tavaliselt väljendas Oliver oma emotsioone tagasihoidlikumalt. Victoria torkas võtme lukuauku, oli valmis juba seda keerama… kui tardus paigale hinge põhjani vapustatuna.
“Anny,” kostis temani, “no palun sind, pisike, on sul veel hetk aega?”
Anny? Ah jaa, Anny Madison tema büroost. Ainult et… miks just – pisike?
“Tead, ma nägin sind täna unes. Ja-jaa… Arva ära. Tubli…”
Victoria märkis automaatselt, et kuuleb Oliveri hääles täiesti võõraid toone.
Süda hakkas lööma tuhmilt, kõmisevalt, aimates lähenevat õnnetust. Ei, ma ei taha seda teada, ei taha seda kuulda… Ta kavatses juba ringi pöörata ja lahkuda ning veenda end selles, et kõik pole sugugi nii, nagu näib, kuid… Jalad oleksid nagu võõraks muutunud. Victoria toetus käega vastu seina. Pea sattus ukse lähedale ja kuuldavus vaid paranes.
Tont võtaks! Kuulan pealt omaenda ukse taga…
“Jah, minu autos nagu tookord. Ma ju ütlesin, et ei unusta seda… Ilma sinuta poleks mu elul maitset…”
Tasane mütsatus: nähtavasti keerutas Oliver nagu alati sõrmede vahel välgumihklit ja pillas selle nüüd maha – vaat kus ebaõnn…
Oh, Victoria, täiskasvanud haritud naine – kuidas sa võisid olla nii naiivne?! Mees ilma igasuguste seksuaalsete pretensioonideta… Kellele polnud vaja isegi seletada, et pea valutab, et oli raske tööpäev… To-ta-kas! Tal polnud ju sinult midagi vaja! Emmeke Tori… Mis seksist saab siin veel rääkida – koduabilisega?!
“Ei! Sa ju nägid teda! Ära aja mind naerma – “olen armukade”!”
Victorial hakkas pea ringi käima. Ta klammerdus sõrmedega ukse käepideme külge. Ja vajus jõuetult põrandale.
Nii? Jah, Oliver?
Ta tõusis tuikudes püsti. Raputas juukseid. Asetas külmad peopesad vastu põski. Oleks ta end nüüd peeglist näinud, oleks ta imestanud: nägu oli täiesti jumetu. Ta oli kahvatu, justkui marmorist raiutud.
Victoria pööras võtit lukuaugus ja lükkas ukse jõuga lahti. See paiskus mütsatusega vastu seina.
Ilmumine fanfaarihelide saatel! Vaadake kõik!
Oliver võpatas ja pöördus ringi. Ülihuvitav telefonivestlus katkes lahkumisrituaalita. Sellist Victoriat polnud mees veel kunagi näinud. Ta seisis keset tuba nagu hääletu viirastus. Äkki sai Oliverile kõik selgeks.
“See… see pole üldse see, mida sa mõtled,” ruttas ta Victoriat veenma.
Tüüpiline.