Sina, see tõeline
1. peatükk
Ja ongi kõik läbi!
Asetanud prillid ninale ja heitnud õlgadele tumeda, ebatavaliselt kerge õlasalli, väljus Victoria kodust.
Vabadus! Järsk tuuleiil haaras ta oma jäisesse embusesse. Ta peatus, et hinge tõmmata. Seejärel tegi veel mõned ebakindlad sammud. Uus külma õhu rünnak sundis teda tunnistama, et harjumuspärasest jalutuskäigust mööda õhtuseid tänavaid ei tule täna midagi välja. Peab mõnda kohvikusse sisse astuma.
Peab… Ta muigas oma mõtete peale. Justkui keegi sunniks mind! Oleks võinud ka kodus istuda. Aga ei! Ei saa, ei saa, ei saa…
Kodus on tema. Tuleb ära oodata, millal ta lahkub. Veel viiskümmend kolm minutit… Ta heitis pilgu stiilsele musta numbrilauaga kellale, mis elastse rihmaga tugevasti peenikesele randmele oli kinnitatud. Pehmelt helkivad hõbedased numbrid tumedal mati pinnaga numbrilaual, igiliikurist hõbedane kellaosuti… Selline väike maailma mudel, lakkamatu liikumine pimedas maailmaruumis, kusagil suuremad, kusagil väiksemad valgustatud majakad. Jääb igaühe juurde hetkeks pidama ja tormab seejärel edasi, kuuletudes nähtamatule mehhanismile, üldisele seadusele ainult selleks, et vaid saaks veel kord kohtuda. Ja taas lahku minna…
Ei, siiski vähem, ta suudab oma asjad palju kiiremini kokku pakkida. Kui ei hakka kõhklema. Tont võtaks, miks ta peaks kõhklema? Ta ise ju tegi otsuse. Juba ammu.
Victoria muigas irooniliselt oma mõtete üle.
Aga mina olen ju kõigest naine. Mis mul üle jääb? Ainult toetada mehe otsuseid.
Kusagil pahemat kätt andis käänaku tagant välja kihutav auto järsult signaali, autotulede valgus libises hetkeks üle mantlisse mässitud sihvaka naisekuju. Järsu liigutusega surus ta suure siidise, pika puust käepidemega vihmavarju vastu rinda.
Ta oli kohale jõudnud.
Victoria pani vihmavarju kokku ja lükkas raske ukse lahti. See avanes hääletult, lastes järjekordse külastaja väikeste laualampide tuhmi valguse, keeruliste nimetustega kokteilide, igavlevate ja uudistavate pilkude maailma, kus lõputult vesteldi, vesteldi… Just viimast oligi ta tahtnud vältida.
Mis seal ikka, see pole sugugi keeruline.
Ta sammus laua juurde, tundes, kuidas selga puurisid nii mõnedki uudishimulikud pilgud. Sihvakas naisefiguur tõmbas tähelepanu. Riietus rõhutas veelgi suursugust siluetti – ei midagi liigset, tagasihoidlik, kallis, elegantne. Väärikas. Enesekindel rüht, lõug kõrgele tõstetud ja kerge kõnnak muutsid ta sarnaseks nende kaunitaridega, kes täitsid oma sära ja veetlusega kõrgmoe maailma.
Jah, tal oli kulunud tükk aega, et niiviisi kõndima õppida! Raske, väga raske on selga sirgeks ajada ja pead püsti hoida, kui tahaks end hoopis kägarasse tõmmata ja peitu pugeda – hea, kui igaveseks – nende pilkude eest. Või nende eest, millega teda hetke pärast õnnistatakse.
Peaaegu kõik kohvikukülastajad tõstsid pilgu oma tegemiste juurest, et jälgida äsja saabunut. Üht külastajat riivas Victoria juhuslikult – ausõna, täiesti juhuslikult! – oma midiseeliku servaga, möödudes lauast, kus too koos kaaslannaga istus. Victoria tabas ära pingelise vaikuse, mis tekkis mõneks hetkeks ta selja taha, siis aga kuulis naise vihast köhatust ja veel midagi, mis kahtlaselt meenutas nõude klirinat…
Ahaa, ta toksis vist liiga tugevasti oma meest kinganinaga. Võib-olla lõi üldse mööda ja tabas koguni lauajalga.
Victoria muigas – kurb, kuid tavapärane.
Rahunege, proua. Kohe näete kõike.
Ruumi kaugemas nurgas laskus ta väsinult vaba laua taha ja pani laualambi põlema. Tumerohelisele laudlinale ilmusid selged valguse ja varju piirjooned. Victoria võttis prillid eest ja salli kaelast. Asjad jäid lauale lebama, naine sulges rukkilillesinised silmad.
Palun väga!
Victoria võis juba ette öelda, täpsusega üheksakümmend üheksa protsenti sajast, kuidas reageerivad külastajad, kes just äsja teda küll vargsi, küll avalikult silmitsenud olid. Imestus. Hämmastus. Eemale põrkumine. Vaenulikkus.
Ah, ma tean seda kõike, tean…
Victoria võttis menüü ja tegi näo, nagu uuriks tähelepanelikult neid helendavas kirjas kummaliste nimetustega punakassiniseid lehekülgi. Endamisi kritiseeris ta tobedat menüükujundust. Ta teadis, mida tellida (nagu alati – kreeka salat ja kange kohv), kuid millegagi oli ju vaja end tegevuses hoida.
Mööda saali kandus sosinalaine.
Jah, londonlased on kuulsad oskuse poolest oma tundeid vaos hoida.
Veel üks pilkav muie. Victoria teadis, et ta pole ilus. Teadis ka, kuidas ümbritsevad reageerivad tema välimusele.
“Topelt espresso ja kreeka salat, palun,” nähvas ta juurde astunud kelnerile.
Kelner võttis tellimuse, jättes Victoria oma mõtetega taas üksi. Mõnda aega tundis ta endal veel kõrvalisi, pisut valvsaid pilke, aga mis teha, mitte kõik ei suuda küllalt kiiresti ja adekvaatselt reageerida “etaloni purunemisele”. Kui naine peab end üleval nagu kuninganna ning kõik ta liigutused ja žestid on väärikad ja enesekindlad, siis järelikult on ta vähemalt veetlev. Näeb kena välja. On ilus.
Haa!
Teda võivad sümpaatseks pidada ainult ta õde, ema ja isa oma piiritus armastuses ja õrnuses. Väljavenitatud peakuju, piklik nägu, pikk peenike nina, väikesed, sügaval asetsevad silmad ja lopsakad huuled, mis sel kitsal näol eriti silma torkasid…
Ta võttis käekotist kalendermärkmiku ja asus seda lehitsema. Tähelepanu köitis üleskirjutus, mille õde Claire oli oma selge hoogsa käekirjaga teinud: rida numbreid ning ees- ja perekonnanimi. Ah, õeke, ma tean, et sa pole mulle pahane! Victoria võttis sulepea ja kriipsutas vihaga lehekülje läbi.
Kui vaid saaks inimesi ja mälestusi sama kergesti elust maha kriipsutada!
“Tori, kallis, sa võid rääkida, mida tahad, aga mina olen juba kõik otsustanud!”
Kui Claire taoliste avaldustega välja tuli, tähendas see vaid, et kõige selle elluviimist, mida tema oli kavandanud, võis ajutiselt takistada vaid loodusõnnetus.
Püsimatu loomuga Claire asus juba ukselävel korda looma. Poole tunni pärast meenutas Victoria korter lahinguvälja.
“Palun, usu mind, see laud sobib palju paremini toa keskele! Seinte äärde paigutatud mööbel näeb lihtsalt jube välja!”
Victoria põhjendused, et tal on selle ja selle pärast niiviisi mugavam, laskis Claire lihtsalt kõrvust mööda.
“Kullake, jäägu see vaip kokku rullituna toanurka seisma vähemalt nii kauaks, kui mina siin olen. Sa ju tead, et ilma selleta näeb tuba palju avaram välja!”
Victoria püüdis ka sellele vastu vaielda. Kuid nooremale õele oli täiesti võimatu tõestada, et see aprikoosivärvi pehme kohev vaip teeb olemise mõnusaks – mõistad, mõnusaks! Askeldamisest väsinud Victoria peatus lõpuks ja vaatas ringi. Harmoonia, mis seal enne Claire’i ilmumist valitses, oli asendunud kaosega. Kuid igati sümpaatse, isegi loomingulise kaosega. Jäi vaid üks probleem, nimelt Victoria armastas korda.
“Claire, jäta mu korter rahule! Ja otsekohe! Muidu panen su esimese bussi peale ja saadan koju tagasi!” paiskas Victoria ühe hingetõmbega.
Oleks just nagu mõjunud.
“No lase nüüd olla, ma ju alles saabusin!” Claire laiutas kohmetult käsi.
“Ka minul on äärmiselt hea meel sind näha,” lausus Victoria kavalalt naeratades ja kallistas Claire’i.
Ta õde oli ebatavaliselt toimekas, elurõõmus ja suure töövõimega, kuid tal oli halb harjumus suunata oma jõud sinna, kuhu pole palutud. Ja kui ta tähelepanu õigel ajal kõrvale ei juhitud, võis ta selliste asjadega hakkama saada, et… Tegelikult polnud muidugi kõik sugugi nii lootusetu, kuna kergemeelne Claire kaotas ruttu huvi “äsja leiutatud asjade” vastu, lülitudes ümber millelegi muule.
Victoria viis õe kööki, teades, et spetsiaalselt tema auks küpsetatud korvikestele puuviljadžemmiga ei suuda külaline päris kindlasti vastu seista. Kuni Claire hindas vääriliselt kulinaarseid