Teine peatükk
Senaator Samuel Ryder noorem nügis ühte Washington D.C.10 puust pisikesse suitsusesse söögikohta sisse. See polnud just säärane koht, kus ta tihti käiks… tegelikult ei teinud ta seda kunagi… kuid antud kohtumise jaoks oli ta just selle valinud. See oli hommikusöögilaua kokkusaamine, mida tema kaitsvatele ja põhjalikele töötajatele teadaolevates kalendrites kirjas ei olnud. Tema abid oleksid tundnud õudust, kui nad oleksid näinud teda pontsakale ettekandjale leigelt naeratamas, kui too asetas tema ette toeka kruusitäie musta kohvi.
„Soovite menüüd?” päris too.
Isu pärssivad menüüd olid trükitud odavale valgele paberile ja pistetud kahe kapsastunud plastlehe vahele. „Ei, tänan,” vastas Ryder oma vastumeelsust varjates ja naise tüdinud silmadest äratundmismärki otsides. Seda polnud. „Ma võtan praegu ainult kohvi.”
Naine kehitas õlgu ja tatsas minema, liigutades oma suurt keha üllatava kergusega. Ryder maitses kohvi – see oli kuum ja kange, kuigi mitte kõrge kvaliteediga. Tal polnud selle vastu midagi. Viimase kuu aja jooksul oli ta vähe maganud. Kohvi hoidis teda ning ta kohusetunnet ja optimismi käimas. Asjad lahenevad, peavad lahenema.
Otis Raymond ilmus hääletult tema vastaspingile ning libises ketšupi- ja suhkrupakikeste ja „A-1” kastme pakiga nurka, nagu kardaks hoopis tema seda, et neid nähakse. Neljakümne ühe aastane ja üksik, pikk, liivakarva juuste ja kandilise lõuaga hästiriietatud Ryder paistis rasvases söögikohas silma. Otis Raymond – tema semud olid teda Vietnamis kutsunud Nirgiks – sobis siia aga täpipealt. Ta pidi olema neljakümne ligi, kuid ta oli isegi veel kiitsakam kui Ryder mäletas. Otis nägi endiselt välja nagu teismeline pilves lapsuke, kes on teel põrgusse. Ta ei vananenud, ta kolletus. Ta putukatest näritud nahk, sügavale koobastesse vajunud silmad, hambad ja sõrmeotsad olid kõik kollased. Isegi ta juustel oli surnud, kollakas helk.
Otis irvitas. „Kurat, mees, pole kaua näinud. Sul on Vietnamist alates hästi läinud, ah, Sam?” Õnneks tundus, et ta ei ootagi vastust. Ta hõõrus käsi kokku. „Ma pean ühe kohvi saama. Siin on kuradi külm. Kuidas sa seda küll kannatad?”
„Sellega harjub ära,” kostis Ryder.
„Mina mitte, vana.”
Pontsakas ettekandja ilmus kruusi ja värske kohvi kannuga. Ta valas Otisele kruusitäie, täitis uuesti Ryderi oma ning võttis välja tellimuste märkmiku. Kuigi Ryderit ajas mõte sellele, mida säärane koht serveerida võib, öökima, teadis ta, et kui tema ei söö, ei tee seda ka Otis… ning Nirk nägi välja isegi veel kõhetum ja näljasem, kui Ryder mäletas. Ta tellis munad ja peekoni. Otis lausus: „Tehke siis kaks,” ja heitis Ryderile hullunud naeratuse. „Ma ei mäletagi viimast korda, mil ma korralikku hommikusööki sõin. Sina?”
„Tavaliselt mängin ma reede hommikuti vara tennist,” ütles Ryder.
Otis naeris turtsatades. „Tennist. Kurat. Kas sa kannad neid lühikesi valgeid pükse?”
„Need on de rigueur, jah.”
„Persse see.”
Nirk tõmbas välja lössis paki Cameli suitse ja koputas ühe sigareti välja; tal läks selle süütamiseks tarvis kolme tikku, sest tikud olid odavad ja niisked ning ta käed värisesid. Ryderil oli tunne, et need värisevad kogu aeg. Otis imes oma sigaretist sügava mahvi, sõrmed silmatorkavalt värisemas. Ta oli alati arvanud, et tema ja Ryderi vahel on mingi eriline side, kuna ta oli Vietnamis Ryderi elu päästnud, kuid otse loomulikult oli see absurdne. Raymond tegi ju vaid oma tööd. Ryder ei tundnud, et ta Otisele erilist tänu võlgneks. Ta imetles helikopteri uksel istunud laskuri erakordset M-60 kuulipilduja käsitlusoskust – see oli Nirgi põhiline relv, mille eest ta hoolitses suurema tähelepanu ja hoolega kui enda eest. Kuid see polnud ka üllatus: Otis Raymond polnud kunagi plaaninud Kagu-Aasiast eluga pääseda. Ja paljuski ta ka polnud seda teinud.
Saabus soola ja praerasva järele lõhnav hommikusöök ning Nirk ründas oma taldrikut pooleldi nälginu isuga. Kohv ja suits näisid teda rahustanud olevat ning ta käed olid kindlamad. Ta lõi hambad võiga määritud röstsaia. „Bloch arvab, et sa oled millegi jälil, Sam.” Otisele tundus meeldivat Ühendriikide senaatorit eesnimepidi kutsuda. Ta neelas saia alla. „Sellepärast ta saatiski mu siia. Tal on täiesti ükskõik, mida sa teed, kuni ta oma raha saab. Ta ei karda, et sa ta operatsiooni välja annad, sest ta teab, et sellisel juhul ulbid sa ise ka pasas.”
„Ta arvab endast liiga palju,” lausus Ryder jahedalt, soovides, et tunneks end sama enesekindlalt, kui ta kõlas.
„Jah, ma tean, aga sellel pole tähtsust. Ta kasutab su kallal jõudu, et sa ta välja veaks. Kurat, ta on seda värki aastaid teinud. Katsu vaid temaga jamada ja sa ei tule sellest välja. Tema tuleb, sina mitte.”
Ryder ei öelnud midagi. Teda näris, et Bloch – eruseersant Phillip Bloch – Otis Raymondi oma sõnumitoojaks saatis. Nirgi, taeva pärast. Narkootikumisõltlasest kalkari, kes talle, Ameerika Ühendriikide senaatorile, nõu annab.
„Ära Blochile käkki keera, vennas. Kui sul midagi toimumas on, siis rääkige temaga suud puhtaks.”
Happeline kohvi kõrvetas Ryderi kõhtu, kui põlgus Raymondi ja Blochi ning selle kriminaalse elu vastu, mida nad esindasid, teda taas ründas. Nad olid koos Vietnamis olnud – või täpsemalt öeldes ühel ajal. Nirk, Bloch, Ryder. Ja Stark. Matthew Starki ei olnud võimalik unustada, kuigi ta oli seda proovinud. Neist neljast oli ainult Ryder nende ühise mineviku edukalt seljataha jätnud. Ta oli saanud üle kõigest sellest, mis temaga Vietnamis juhtus, mida ta teinud ja näinud oli, kõigest, mis talle tehtud oli. Ta oli olnud leitnant, rühmakomandör ning Bloch oli olnud tema rühmaseersant. Stark oli kopteripiloot, Otis Raymond tema kuulipildur. Nad olid kõik oma teenistusaastad üle elanud.
Ryder mõistis seda tragöödiat sama hästi kui teised – ta tundis, et isegi paremini kui enamik. Kuid miks leierdada seda, mida muuta ei saa? Miks mitte edasi minna? Ta jälestas Otis Raymondi suguseid mehi, kes elasid ikka veel sõjas, lasid sel end hävitada. Kuid vähemalt Otis ei vingunud ega kurtnud kogu aeg nii nagu paljud teised. Ryderil ei olnud kunagi olnud palju ühist nendega, kellega ta koos teenis – meestega, keda ta juhtis. Enamik neist olid Ameerika ühiskonna hägustelt äärealadelt ega läinud Vietnamisse mitte sellepärast, et nad oleksid uskunud või mõistnud põhjust, mille nimel nad võitlesid, vaid seepärast, et neil polnud ühtegi teist reaalset võimalust. Otis oli kord seletanud: „Ma sattusin jamasse. Kohtunik käskis mul minna kooli või sõtta… või vanglasse.” Kuid Ryder pärines vanast mainekast Kesk-Florida perekonnast ning ta oli Ühendriikide senaatori poeg. Tema jaoks oli Vietnamisse minek olnud auasi – ja oma isa pojana ka kohustus.
„Mida Bloch minust veel tahab?” uuris Ryder, vihates kähinat oma hääles. Tavaliselt suutis ta tugev eneseteadlikkus… mida mõned ka ülbuseks nimetasid… hirmu varjata.
„Kõike, mida tal õnnestub saada, Sam.”
Ryder limpsas üle huulte, keelates endal neid hammustada. „Mida ta teab?”
Otis kehitas õlgu. „Ta teab, et de Geer on New Yorgis ja et teil kahel on midagi välja mõeldud.”
„Kas de Geer rääkis talle midagi?”
„Seersandil on kogu leeris nuuskurid väljas. Ta teab, mis toimub.”
„Tõesti,” nentis Ryder rusutult.
Kui ta Blochile midagi räägib, saab hollandlane maruvihaseks ja muutub võib-olla allumatuks. Tehniliselt võttes töötas de Geer Blochi heaks, kuigi ta oli lojaalne ainult iseendale, nagu oleks ta iseseisev. Ryder oli hollandlast esmakordselt kohanud Blochi sõnumitooja rollis. De Geer väänas seersandi käsul Ryderi pöidlaid – ta nõudis rohkem raha, rohkem teeneid ning tegi nendest nõuetest keeldumise võimatuks. Kuid nüüd oli Ryder see, kes hollandlasel pöidlaid väänas.
Siiski teadis Ryder,