Duši alt välja astudes mässis Juliana end hiiglaslikku pehmesse valgesse vannilinasse ning kuivatas rätikuga juukseid. Ta nägi peeglis jälle välja nagu tema ise – blondide juuste ja kahvatu nahaga, igati nagu maailmakuulus kontsertpianist. Kuid tema peas ümisesid Duke Ellingtoni7, Earl Hinesi ja Eubie Blake’i8 muusika akordid. Tema sügisene Euroopa turnee (ta ei olnud jalgagi Uus-Meremaale tõstnud) oleks pidanud J. J. Pepperi tema närvisüsteemist välja ajama ja hävitama, sest J. J. ei olnud osa temast, vaid miski, mis Julianat valdas.
Vähemalt nii ta endale ütles. Kuid kakskümmend neli tundi pärast Pariisist naasmist ja endiselt ajavahe all kannatades riietus ta rohelisse kolmekümnendate aastate stiilis satiinkleiti ning suundus Aquariani poole. Ta oli oodanud, lootnud… kartnud, et Len käsib tal jalga lasta. Kuid mees ei olnud seda teinud. Len oli tal mängida käskinud. Ja, taeva nimel, seda ta tegigi!
Tal oli tore olnud.
Kuradi tore.
J. J. Pepper oli tagasi ning Juliana Fall ei teadnud, mida tema suhtes ette võtta. Lenile tõtt rääkida? Endale tõtt rääkida? Et tema, Juliana Fall, ongi see roosajuukseline ja vabameelne džässi mängiv J. J. Pepper?
Naine läks oma magamistuppa tagasi ja pani selga lihtsa valge Calvin Kleini särgi, sirge musta villaseseeliku ja vaarikakarva villase jaki. J. J. vaarikavärvi saapad oleks selle riietuse juurde hästi sobinud, kuid selle asemel valis ta hoopis mustad Itaalia saapad ning jättis pesukarunahast kasuka musta kašmiirmantli kasuks kõrvale. Täna õhtustab ta koos Shujiga ning kui on üldse olemas säärast asja, mida Eric Shuji Shizumi kunagi ei mõistaks, on see J. J. Pepper. Shuji oli fenomenaalne pianist: metsik, kirglik, kannatamatu geenius, kes oma vaimustavate esinemistega publiku suisa ära kurnas. Ta oli neljakümne kaheksa aastane ja oma pika karjääri jooksul oli ta endale ainult ühe õpilase võtnud: Juliana Falli.
„Ja kui ta J. J. kohta teada saab,” ütles Juliana lifti oodates endale valjusti, „lööb ta su pea ühe oma ehtsa Jaapani lühimõõgaga otsast.”
Mees oli teda sellega ähvardanud palju vähemtõsiste sõnakuulmatuste pärast kui inkognito SoHo ööklubis džässimängimine.
Poolel teel fuajeesse meenus Julianale, et ta kannab ikka veel J. J. kirevat võltskiviga sõrmust. Ta napsas selle sõrmest, kukutas käekotti ja püüdis unustada.
De Geer kõndis läbi Central Parki, tegemata välja järjest langevast temperatuurist ja kergest lumesajust. Lapsed möödusid temast naerdes, käes plastjubinad, mida nüüd kelkudena kasutati; ta ei teinud ka neist välja. Ta läks üle Viienda avenüü, piki Ida 79. tänavat Madisonini ja veel mitu kvartalit edasi, kuni ta jõudis väikese valgeks värvitud aknaraamidega pagaripoeni. Selle šokolaadi ja pisikeste kingipakkidega täidetud Hollandi puukingade väljapanek jättis mulje, nagu oleks jõuluvana seal juba käinud. Sint Nicolaas. Hendrik ei olnud tema peale aastaid mõelnud.
Sildil oli lihtsas Delfti stiilis kiri: Catharina Pagaripood. Hollandlane jäi selle akende ees seisma. Väikesed glasuursiniste linadega kaetud ümmargused lauad olid kliente täis… Naervaid, õnnelikke kliente, kes ahmisid sisse kakaod, hõbepotitäite kaupa kohvi, portselankannude viisi teed, rasvaseid kreemikukleid, täiuslikke kooke ja kandikute viisi keekse, pisikesi võileivakesi, erinevaid moose ja juustusid. Klaasvitriinid olid täis häid asju, mida koju kaasa osta, ning naeratavad valgetes põlledes ettekandjad sagisid klientide vahel.
Esimest korda tundis Hendrik de Geer enam kui neljakümne aasta jooksul pakitsevat nostalgiat. Ta pidi isegi pilgutama, et kuumad pisarad minema peletada – tema! Üks paarike kiirustas temast mööda ning kui nad pagaripoe ukse avasid, kuulis ta väikest kellukest tilisemas ning tundis kaneeli, pähklisegu, aniisi, või ja värske kohvi lõhna. Seda oli peaaegu rohkem, kui ta taluda suutis. Need olid tema noorusaja lõhnad ning emotsioonid lämmatasid teda, kuna ta ei suutnud mälestusi maha suruda.
Ta ei astunud sisse, vaid surus oma külmad käed odava mantli taskutesse ja põrnitses aknast sisse, jälgides, kuidas paarike on hädas sellega, millist kooki valida. Šokolaadi- või keedukreemiga? Oleks tema valikud nii tühised.
Klaasvitriini taha ilmus naine ning hetkeks arvas Hendrik, et särav naeratus oli talle mõeldud. Catharina… tahtis ta naisele hüüda.
Kuid tema nägemine teeks naisele vaid valu ning Hendrik astus tahapoole, et ta meest tänaval üksinda pimeduses seismas ei näeks. Catharina rääkis paarikesega juttu ja Hendrik silmitses teda, imetledes seda, kui vähe naine muutunud oli. Isegi nüüd, hilistes viiekümnendates, oli naise juures midagi haaravalt värsket ja süütut. Tema pehmed valkjad blondid juuksed olid pealaele palmitsetud nagu mõnel ammuse aja Hollandi kuningannal, kuid ilma kuningannaliku ülbuseta, ning põlle all kandis ta türkiisivärvi kootud kleiti. Tal oli tugev lõug ja nina – peaaegu liiga tugev –, kuid tema tumerohelised silmad olid ümmargused ja sulnid ning täpselt sellised, nagu Hendrik mäletas.
Catharina aitas paarikesel šokolaadikoogi välja valida ja pakkis selle ise ära. Kui hollandlane paari lahkumisest tekkinud väikese uksekella tilinat kuulis, oli ta juba poole kvartali kaugusel.
Valikud. Mis rumalus see nende valikute kohta oli? Tal ei olnud mingit valikut. Nagu alati, peab ta lihtsalt tegema seda, mis tuleb ära teha.
Eric Shuji Shizumi süütas kohvi kõrvale sigareti – see oli halb märk. Ta oli kuratlikult nägus, sale mees, kellel olid teravad näojooned, pikemapoolsed ja õhukesed mustad juuksed, milles oli pisut halli, ning uurivad mustad silmad. Ta oli oma sirgjoonelisuse poolest kurikuulus. San Franciscos sündinud mees oli sansei – kolmanda põlvkonna Ameerika jaapanlane. Kuid tema esimesed mälestused pärinesid Wyomingi kontsentratsioonilaagrist – seda ei arutanud ta mitte kunagi ega lubanud kunagi ka oma kontserdikavade märkmetesse trükkida. Ta oleks võinud tosin korda abielluda, kuid klaver oli see, mis ta hinge valdas ja tema elu elas – ning mõnede meelest ka Juliana Fall. Nainegi oli neid kuulujutte kuulnud, kuid oli need alati kõrvale heitnud. Ta tundis Shujit vähemalt sama hästi, kui too teda tundis, ning mis tahes neid möödunud kahekümne aasta jooksul ka kokku ei köitnud, polnud see kindlasti seks ega romantika. Nende suhe oli heitlik ja määratlematu. Omal moel olid nad teineteisele pühendunud, kuid kumbi ei olnud avaldanud vähimatki soovi abielluda – ei teineteisega ega ka kellegi teisega. Shuji ei olnud enam ametlikult tema õpetaja, kuid naist kirjeldati endiselt tihti tema ainsa õpilasena ning Juliana lootis jätkuvalt tema nõu ja juhatuse peale. Ta oletas, et vajab ikka mehe heakskiitu ning lisaks mõistis mees rahvusvahelise kunstnikukuulsuse nõudmisi paremini kui enamik teisi. Ometi ei häirinud elukutsest tingitud eraldatus Shujit kunagi nii nagu Julianat. Mees oli rahul tundide kaupa klaveri taga istumisega, oma tööga päev päeva järel, kuu kuu järel, aasta aasta järel üksi olemisega. Ta tundis vähe kaasa oma ainsa õpilase vajadusele aeg-ajalt inimestega koos olla.
Mees puhus tiku ära ja pillas selle tuhatoosi, hingates välja mürgise suitsupilve. „Juliana,” lausus ta, „me peame rääkima.”
Naise süda peksis. Ta on J. J. kohta teada saanud! Kuid see oli võimatu. Shuji poleks kindlasti suutnud õhtusööki lõpetada, kui ta oleks teadnud, et naine samal pärastlõunal SoHo klubis Mose Allisoni9 muusikat mängis. Ta oleks kohe lihanoaga naisele kallale läinud. „Millest?” päris Juliana.
„Mis sinuga toimub?”
„Minuga? Ma tulin just väsitavalt Euroopa turneelt tagasi ja laupäeva õhtul mängin ma Lincolni keskuses oma selle aasta sajanda kontserdi. See on lahti.” Shuji hoidis sigaretti sisse tõmbamata suunurgas. Nad olid tillukeses võtke-enda-veinid-kaasa tüüpi Itaalia restoranis Upper West Side’il, kohe Broadway lähistel. See polnud eriti toretsev koht ning kui keegi kaasõhtustajatest kaks maailmakuulsat muusikut ka ära tundsid,