„Mulle pole ta midagi öelnud. Peaksite rääkima Miaga. Kui midagi sarnast üldse toimus, siis Mia teab.”
„Kes see Mia on?”
„Mia DeLucca. Minu õde. Nad on Kayega äripartnerid.”
Lorna ja Policzki vahetasid pilke. „Helistage talle,” ütles Lorna. „Paluge tal siia tulla.”
Mia DeLucca istus tolliputka järjekorras, liikudes edasi ühe autopikkuse võrra korraga ja kartis lämbuda väljaheitegaaside kätte. Tema ees kerkis Bostoni hingemattev panoraam oma vilkuvate tulede ja kõrghoonetega. Tema taha jäi sada kolmkümmend kilomeetrit julma autodest umbes maanteed ja neis istuvatest Massachusettsi autojuhtidest vähemalt pooled olid püha viha täis.
Sõit Springfieldist oli olnud kohutav. Pärast kaheksat tundi tüütuid kinnisvaraseminare tahtis Mia vaid koju kuuma vanni saada. Aga ta pidi koos teiste kõnelejatega õhtust sööma ja alles siis võis koju minna. Ta oli andnud endast parima ning söönud tainas krevette ja joonud klaasi valget veini. Arvestades pooltteist tundi, mis algusest lõpuni õhtusöögile kulus, oleks ta ikkagi poole kaheksaks koju jõudnud, kui saatus poleks sekkunud veoki näol, mis Framinghami lähedal maanteel ümber oli läinud. Selle püstiupitamisele oli kulunud terve tund ning Mia ja kõik teised autojuhid pidid seni paigal istuma.
Kui ta taipas, et jääb hilja peale, helistas ta Kevinile, et poeg ei muretseks. Ta oleks pidanud poisi reaktsiooni ette aimama. Kevin pobises midagi teismelise ükskõiksusega, mis tähendas, et tal oli mingi arvutimäng pooleli ja ta ei mõelnud sugugi oma emale. Poiss unustas ema olemasolu kahtlemata samal hetkel, kui kõne lõppes. Hea, et Mia kavatses kinnisvaraga enne pensionile jäämist terve varanduse kokku ajada. Kui Kevin peaks vanas eas tema eest hoolitsema, lõpetaks Mia ilmselt mõnes külmkapi kastis kusagil kesklinna tänavanurgal. Tema poeg oleks liiga hõivatud arvutimängudest, et mäletada vanamutti, kes talle kunagi elu andis.
Autoderivi nihkus putkale lähemale ja tema auto mootor värises ägades. Mia kopsis küüntega rooli. Springfieldi ja Bostoni vahel läbitud kilomeetrite arv oli üle neljasaja viiekümne tuhande. Oli aeg vananev Blazer romulasse saata, aga Mia ei tahtnud uue auto peale raha kulutada. Vähemalt oli see vanatüdruk välja ostetud. Piinlik sõita, aga välja ostetud. Eelmine omanik, kahekümneaastane poiss Revere’ist, oli seda tuuninud läikiva musta värvi, kroomitud velgede ja tumedaks toonitud akendega. Kevinile see logu mõistagi meeldis. Ta nimetas seda ema maffiaautoks.
Kaye aga käis alatasa peale, et ta ostaks uue auto. Mia vennanaine pooldas kindlalt suhtumist: et edukas olla, tuleb ka edukas välja näha. See võis sobida Kaye’le, kes sõitis uhke BMWga ja riietus nagu Ivana Trump. Aga Kaye ei pidanud toitma ja riietama seitsmeteistaastast poissi, kelle jalad aina kasvasid. Kaye ei pidanud maksma õppe- ega majalaenu. Ja ta polnud üksi. Tal oli abikaasa, kes aitas arveid maksta, kes oli tubli, lugupeetud ja kel oli tulus töökoht.
Mia jõudis lõpuks tolliputka juurde. Tolliametnik, kollaka jumega kuuekümnene meesterahvas, võttis temalt sõnatult viiedollarilise ja torkas pahura läbematusega mündid talle pihku. Mia sõitis putka juurest minema, heites korraks pilgu tahavaatepeeglisse, vahetas rida ja sõitis Big Digi tunneli kaudu läbi linna kiiremini, kui vanasti kiirteed kasutades. Ta pööras kesklinna ja oli peagi North Endis. Bostoni Little Italy oma kitsaste autodest pungil tänavate, restoranide, kondiitri- ja lihapoodidega oli meeldiv ja võluv piirkond, millest Mial polnud aimugi, kuni ta Nickiga abiellus ja siia kolis. Nüüd ei kujutanud ta ette, et võiks elada kusagil mujal.
Ta sõitis künkast üles ja pööras kodutänavasse, leidis paari maja kaugusel enda omast kitsa parkimiskoha ja pressis end sinna. Ta lülitas mootori välja ja silmitses oma maja, imetledes selle välimust, tellistest seinu, ärkliaknaid ja äsja värvitud välisust. Ta oli ostnud maja seitse kuud tagasi ja selle nägemine tekitas temas ikka veel elevust. Mia polnud tegelikult endale maja otsinud. Ta oli toonud siia ühe kliendi, kolmekümneaastase pankuri, kes tahtis investeerida viimasel ajal ostjatele huvi pakkuma hakanud North Endi. Mees oli tahtnud osta odavalt, maja korda teha ja viie-kuue aasta pärast maha müüa. See maja oli äsja müüki tulnud ja hind, ehkki pisut kallivõitu, ei peegeldanud kaugeltki tegelikke kerkivaid hindu Greater Bostoni piirkonnas.
Mia klient ei tahtnud seda maja. Liiga kallis, liiga palju tööd. Aga Mia oli majja otsekohe armunud. Maja vajas kõpitsemist, aga ta oskas haamri ja pintsliga ümber käia. Ta oli jalutanud majas ringi, kujutledes, mida ta seal teha saaks, ülistades maja samal ajal oma kliendile ja lootes, et mehele see nii väga ei meeldi kui talle endale.
Hoov sai otsustavaks teguriks. See oli kaunis päikeseline oaas maja taga, kuhu pääses tänavalt vaid mööda kitsast käiku ja mis lõppes lukustatud raudväravaga. Ehkki tookord oli olnud külm veebruaripäev, oli Mia näinud tillukese hoovi võimalusi. Ta oli kujutanud seda värvisäras õitsemas, roosa ja valge kannatuslille korvide ja pikkade puust istutuskastidega, kust punased pelargoonid üle ääre valguvad. Pink sinna, väike purskkaev tänna ja kõikjale külluslik rohelus.
Mia oli kasvanud lillede ja üleüldse kõige naiselikuta, mida ema oleks tütre ellu toonud. Johnny Winslow polnud mingi koduperenaine. Mia paps tegeles joomise ja pisikuritegude sooritamisega ning oli kohalike politseinike vana tuttav, mistõttu tal ei jäänud millegi nii kerglase kui lilled jaoks aegagi. Muid kodukaunistuselemente neil polnudki kui lauatäis tühje õllepudeleid.
Mia oli tol õhtul koju läinud ja mitu tundi arvutanud. Winslow & DeLuccal läks hästi, aga nad olid koostöö alguses Kaye’ga kokku leppinud, et ei pigista firmat rahast tühjaks. Nad elatusid vahendustasudest ja paigutasid firma tulu tagasi ettevõttesse. Kinnisvaraala oli teadagi ettearvamatu ja Mia pidi olema kindel, et tal on järgmise vaikse perioodi tarvis piisavalt raha varuks. Aasta pärast läheb Kevin ülikooli ja Mia ei tahtnud mõeldagi, kui palju see maksab.
Ta kaalus erinevaid variante ja oma rahalist seisu hoolega. Otsus tuli raskelt, aga lõpuks võitis siiski väike hoov oma Vana Maailma sarmiga. Mia oli läinud hommikul tööle, helistanud maja vahendavale maaklerile ja teinud pakkumise. See võeti kohe vastu. Neli nädalat hiljem kirjutas ta paberitele alla ja eelmine omanik andis võtmed üle. Nüüd oli Mial kodu, mis kuulus talle (õigupoolest alles pärast veel kolmsada viitkümmend kuut osamakset), lõputu remont, mis võttis kõik tema vabad hetked ja suur laen, mis tal öösel magada ei lasknud, sundides välja mõtlema viise, kuidas rohkem raha teenida. Ta avastas, et näljahirm oli tugev innustaja.
Ta leidis Kevini laua tagant. Poisi kõhn, ligi saja üheksakümne sentimeetrine kogu oli tohutu arvutiekraani ees kühmus. Ta liigutas mängukangi kiirete ja täpsete liigutustega ning seintele kinnitatud kõlaritest kajas automootorite mürinat, kummivilinat ja püssipauke. Mia peatus avatud uksel ja libistas pilgu kriitiliselt üle toa: tühi pitsakarp laua kõrval, rohmakad spordijalanõud – ostetud kuu aega tagasi ja ilmselt juba väikesed – keset põrandat vedelemas, hiirekõrvul Tähesõdade plakat, mustad sokid sassis voodi all tolmu kogumas. Kevin polnud ehk kõige korralikum, aga see oli tema tuba. Kuni ta aluspesu sahtlis uimasteid ei peida, mustad sokid lõpuks pestud saavad ja voodi all midagi kasvama ei hakka, ei tõrelenud Mia temaga toa seisukorra pärast.
Ta nõjatus vastu uksepiita ja küsis: „Kas oled mõned pahad maha löönud ka?”
„Raisk! See tähendab, pagan.” Kevin vaatas häbelikult üle õla. „Issand, ema, sinu pärast sain ma praegu surma. Pean nüüd otsast alustama.”
Mia kergitas kulmu. „Vabanda, et segasin.”
„Sa oleksid võinud koputada. Ehmatasid mu poolsurnuks.” Lõpuks meenusid poisile head kombed, mida ema oli talle sünnist saadik pähe tampinud. Ta nõjatus tooli seljatoele, pöördus ja küsis: „Kuidas seminar oli?”
„Kas sa oled jälginud värvi kuivamist? Korruta see kümnega ja saadki teada.”
Kevin muigas laialt. „Nagu preili Crandalli emakeele tund.”
„Nojah.”
„Kuule,”