Winslow pani käed rinnale risti. „Kelle?”
„Seda me püüamegi välja selgitada,” vastas Lorna. „Seda meest oli pähe tulistatud. Kas teie naisel on relv, professor?”
Kaks
Winslow nägi üpris kehv välja. Ta istus heledal nahkdiivanil otse Lorna vastas, kes mõnules tugitoolis. Policzki kõndis toas ringi, uurides nagu muuseas selle sisustust. Professor oli lipsusõlme lõdvemaks lasknud ja kraenööbid avanud, aga Policzki meelest oli ta ikka kuidagi hädise olekuga. Tema kahvatuse põhjuseks võis olla uudis, et tema naine on kadunud. Või hoopis midagi pahaendelisemat. Süütunne võis inimesele mitut moodi mõjuda.
„Selline oletus on naeruväärne,” lausus Winslow.
Lorna nõjatus tugitooli seljatoele. „Miks?”
„Esiteks pole meil relva ja teiseks, isegi kui oleks, ei hakkaks Kaye seda kunagi kasutama. Ta ei tahaks küünt murda või käsi määrida.”
Policzki kuulas vestlust, kõrv kikkis, silmitsedes samal ajal kamina kohale seinale riputatud Aafrika hõimumaskide kogu. Need tundusid olevat originaalid. Keegi – ilmselt tubli professor isiklikult – oli reisinud oma elus hulga rohkem kui Douglas Policzki Massachusettsist Somerville’ist. Kuus semestrit ühes Arizona kolledžis polnud kaugeltki võrdväärne reisiga Mustale mandrile.
Winslow’del oli eklektiline maitse. Antiikses avatud esisega puhvetkapis oli korralik kogu Hummeli kujukesi. Winslow’del olid need vähemalt ühes kohas koos. Policzki ema kogus ka Hummeli kujukesi ja ta oli need kümnete kaupa maja peale laiali poetanud. Nii suur hulk nunnusid asjakesi pani lausa hambad valutama.
„Minu naine ei tapnud kedagi,” kordas Winslow. „Sellele peab muu seletus olema. Kas te rääkisite maja omanikuga? Võib-olla on surnu mõni Worthington.”
Policzki võttis ühe kujukese kätte – põselohukestega põlvpükstes ja lokkidega poisikese, karjasekepp käes. Kummaline, mõtles ta, libistades pöidlaga hajameelselt üle kuju sileda jaheda pinna, et Winslow’d huvitas rohkem surnud mees kui kadunud abikaasa.
„Maja kuulub tegelikult kõigile Worthingtoni pärijatele,” sõnas Lorna. „Testamenditäitja Bruce Worthington on Euroopas. Me püüame teda kätte saada.”
Policzki pani kujukese käest, nõjatus vastu puhvetit ja sättis käed rinnale vaheliti.
„Võib-olla…” Winslow tõmbas kulmud mõtiskledes kokku. „Võib-olla nägi Kaye midagi, mis teda ehmatas. Äkki nägi ta mõrtsukat.” Mehe põsesarnadel tõmbus nahk pingule. „Võib-olla varjab ta end kellegi eest.”
Policzki vaatas Lornale otsa. Naine kummardus professorile lähemale, küünarnukid põlvedel. „Miks te nii arvate?”
Winslow lõdvendas veel lipsu, aga oli endiselt kahvatu. Ta tundus väga hädine. „Niisama. Ma lihtsalt mõtlen valjusti. Püüan mingit loogilist seletust leida.”
„Kas te olete oma naise käitumises midagi ebatavalist märganud? Muutusi? On ta olnud tavapärasest ärritunum, närvilisem või salapärasem?”
„Ei,” vastas Winslow. „Kaye on olnud selline nagu ikka.”
„Milline siis?”
„Ma ei saa küsimusest aru, uurija.”
„Kui saaksite ühe sõnaga oma naist kirjeldada, siis mis see oleks?”
„Ah soo. Ütleksin ehk toimekas.”
„Toimekas?”
Winslow liigutas end, vajudes sügavamale diivani pehmetesse patjadesse. „Minu naine on selline töönarkomaan, et kõik teised tunduvad tema kõrval laisklejatena. See kõlab labaselt, aga Kaye elab ainult kinnisvara müümise nimel. Tal pole kunagi tööst vaba aega. Õhtud, nädalavahetused, pühad. Kui ta pole klientidele objekte näitamas, ajab ta tööasju telefoni teel.”
„See võib perekonnas hõõrumist põhjustada,” tähendas Policzki.
Winslow pilgutas paar korda silmi, nagu oleks ta teise politseiniku olemasolu unustanud. „Hõõrumist?”
„Nojah,”jätkas Policzki professorile otsa vaadates, „kui minu naine töötaks ööpäevaringselt, tunneksin end mõne aja pärast tõrjutuna.”
„Mina ei tunne. Meie abieluga on kõik korras, kui te sellele vihjate. Oleme Kayega täiskasvanud inimesed. Mõistame mõlemad teineteise töö tähtsust. Püüame teineteise vajadusi võimalikult palju arvestada.”
Lorna tõstis ühe vormika jala üle põlve ja silus seelikuserva. „Nii et te ei tülitse üldse?”
„Muidugi tülitseme. Kõik paarid tülitsevad.”
„Muidugi,” nõustus Lorna. „Mille pärast?”
Kas Winslow muutus veel kahvatumaks või langes valgus kuidagi teisiti? „Ma ei tea,” vastas mees. „Mille pärast ikka tülitsetakse. Jätsin näiteks tualetipoti kaane jälle üles või tema hambapasta tuubile korgi peale panemata. Või unustasin koju tulles piima osta.”
Policzki läks puhvetkapi juurest Lorna tooli taha. „Tolstoi ütles kunagi, et kõik õnnelikud perekonnad on sarnased, aga kõik õnnetud on omal moel õnnetud.”
Winslow pigistas huuled kokku ja tema pilk muutus jahedamaks. „Me pole õnnetud, uurija.”
Lorna lausus lepitavalt: „Keegi pole seda väitnud.”
„Tema vihjas sellele. Ma püüan olla koostööaldis.”
„Ja suur tänu teile,” sõnas Lorna. „Muudame korraks teemat. Mis teie naisel seljas oli, kui ta täna hommikul kodust lahkus?”
„Hmm… las ma mõtlen.” Winslow tõmbas mõlema käega läbi juuste. „Punane kostüüm,” ütles ta lõpuks. „Jah, just. Punane kostüüm ja sama värvi kingad. All oli valgest siidist pluus.”
„Ehteid oli?”
„Ainult abielusõrmus. Valgest kullast võru pikliku teemandiga. Ühekaraadine. Ah jaa, ja Rolex. Kellata ta kodust ei lahku.”
„See kõlab nagu American Expressi reklaam. Karl Malden oleks uhke. Ja ta sõitis oma autoga? Punane 2005. aasta BMW?”
„Jah.”
„Doktor Winslow,” küsis Policzki, „kus te olite täna kahe ja nelja vahel päeval?”
Ta nägi Winslow silmis vaenulikkust, aga mees valitses end. „Olin oma kontoris,” vastas Winslow. „Töötasin. Mul on teisipäeviti kaks loengut. Nende vahepeal tegin uurimistööd ettekande jaoks, mille pean järgmisel kuul Kansas Citys sümpoosionil esitama.”
„Kas keegi saab teie kohalolekut kinnitada? Kas keegi nägi teid? Kas te rääkisite sel ajal kellegagi, kas või telefonitsi?”
Winslow’ lõualihas tõmbles. Ta vaatas nagu abi otsides Lorna poole. Kui naine vaikis, vastas ta: „Ei. Hoian ukse kinni, et mind ei segataks. Kui ma selle lahti jätaksin, ei saaks ma üldse tööd teha.”
„Nii et teil pole selleks ajavahemikuks alibit. Kui me teie naist ei leia, võib see probleeme tekitada.”
„Kuulge…” Winslow silmad muutusid järsku niiskeks. „Te peate teadma, et ma muretsen Kaye pärast väga. Kui temaga midagi juhtus…” Mees sulges silmad ja raputas pead. Silmanurgast pudenes pisar. Policzki jälgis huviga, kuidas see mööda põske alla veeres. „Ei,” jätkas Winslow hetkelise vaikuse järel, „ma isegi ei mõtle sellele. Veel mitte. Ma keeldun uskumast, et temaga on midagi juhtunud. Kõigele on loogiline seletus. Ma ei tea küll, mis see on, aga me leiame selle.”
Lorna küsis leebelt: „Kas teie naisel on vaenlasi, professor? Kes võiks talle halba tahta?”
Winslow vaatas teda ja pilgutas paar korda silmi. „Vaenlasi? Miks peaks keegi minu naisele halba tahtma?”
„Ma