“Tervist!” hõikas võõras veel kord ja lehvitas eemalt käega, püüdes sellega ta tähelepanu köita.
Too naine, kes ta kohal seisis ja teda vaatas, meenutas Dougile stereotüüpset äsja täiskasvanuks saanud külatüdrukut. Naine oli väike, hea kehaehitusega, blondimast blondim, siniste silmadega ja… sädelevalt elav. Ta seisis rannaliival, lühike seelik seljas ja jalas kõrgete kontsadega kingad, millega tal siin ilmselt kuigi kerge ringi liikuda ei olnud. Naise naeratus oli ärritavalt rõõmsameelne.
“Tere,” vastas mees, oodates, mis nüüd järgneb.
“Kas teie olete Doug O’Casey? Shannon ütles, et ma võin teid siit leida,” ütles naine.
Mees ei soovinud otsekohe end paljastada. Ta kergitas aeglaselt ja ettevaatlikult kulme. Seda naist ei saanud välimuse poolest küll Shannoni sõbraks pidada, isegi mitte tuttavaks. Ta oli liiga… Kas võib olla selline omadussõna nagu hollywoodilik? Tundus, nagu oleks ta üleni olnud plastist, kuidagi kunstlik, sünteetiline alates näojoontest, mis paistsid olevat viimse võimaluseni väljavenitatud, kuni rinnakaarteni välja, mis ei saanud kuidagi anatoomiliselt võimalikud olla.
“Ma tahan teile pakkumise teha,” ütles naine. “Ärilise pakkumise.”
Pakkumine, mõtles mees, küsides endalt, miks süda hakkas tavalisest rütmist kiiremini lööma. Mitte juhtum, probleem, dilemma…
“Mu nimi on Ally Bassett, ma olen Bassetti agentuuri direktor.” Kuna mees ei vastanud, siis ta lihtsalt jätkas. “Ma esindan üht meie tänase päeva kõige populaarsemat tegevnäitlejannat. Ta hakkab peagi osalema ühes erilises projektis ja tahaksin teid palgata temale kaaslaseks. Ma arvan, et me vajame teie profiiliga meest, teie erilise… ettevalmistusega, ütleme nii.”
“Minu erilise ettevalmistusega?’ küsis mees, kellele see kergelt nalja tegi. “Mida te pakute?”
Naine ohkas, kandes keharaskuse liiva sees ühelt jalalt teisele, mille peale mees veidra mõnuga tajus, et eksis, kui arvas, nagu oleks naisele väga ebameeldiv, et ta disainerikingad olid üleni liiva sisse vajunud.
“Ehk olete nõus minuga kohvikus kokku saama… nii umbes kolmekümne minuti pärast?”
“Mida te mulle pakute?” küsis Doug veel kord nõudlikult.
Naise järjekordne ohe oli valulik ja kannatamatu. “See on teile üks äärmiselt kasulik pakkumine, härra O’Casey. See puudutab üht muusikavideot.”
Mees kergitas kulmu, ta ei suutnud maha suruda muiet, mis huulile ilmus. “Muusikavideot. Missuguse ansambliga?” küsis ta, olles nüüd asjast päris huvitatud.
“Ansambliga Tapa Mind Ruttu.”
See oli tõeliselt hullu nimega ansambel, aga ta oli neist kuulnud. Tegelikult oli ta neist päris palju kuulnud. Ehkki nad tegid rokilavadel kohati heavy metal’i taolisi etteasteid, hoidsid nad ometi uskumatult alles oma mõnusa rütmilisuse, mis kutsus kuulajaid kaasa tantsima. Nende ajastus ja moetunnetus oli täiuslik.
“Ma palun vabandust, ma ei saa hästi aru. Kas te tahate mind neile palgata õpetajaks või tantsijaks?” küsis Doug kulmu kortsutades. Ehk ta küll oli mõelnud kunagi tulevikus elukutset vahetada, polnud säärane käänak talle kunagi pähe tulnud.
“Ametlikult tahame palgata teid meie kliendile tantsimist õpetama. Mitteametlikult tahame, et hoiaksite tal silma peal.”
Mehe kulmud kaardusid üles. “Kuidas, palun? Ma olen nüüd päriselt segaduses. Kas te tahate tantsijat või ihukaitsjat?”
“Mõlemat, tegelikult,” ütles Ally. “Teid on meile tungivalt soovitatud, sest oskate hästi tantsida. Teame, et pidasite üht väga rasket ametit enne, kui tantsima hakkasite. Just oskused, mis omandasite eelmises ametis, on teile selles töös väga vajalikud.”
Mees tõusis ja pühkis säärtelt liiva maha. Ehkki ta ei olnud huvitatud sellest, et rikutud staari peale aega raisata, pidi ta endale tunnistama, et too “ihukaitsja” aspekt pakutavas töös oli temas teatavat huvi äratanud.
“Ma ootan teid kohvikus. Andke mulle kakskümmend minutit,” ütles mees. Ta näol oli kerge naeratus ja ta vangutas mõtlikult pead, kui mööda rannaliiva hotelli poole suundus. Naine aga vandus omaette tema järel pehmes liivas sumades.
Kummaline, mõtles Doug, ta oli just seal liival pikutades mõelnud, et ta peaks elus uue lehekülje keerama. Ja nüüd… Mida põrgut. See võib ju olla huvitav. Talle meeldis muusika. Muidugi soovis ta teada, missugune kuulsus oli selle projekti keskpunktis.
3. PEATÜKK
Kelly soovis, et ta oleks ükskõik kus mujal maailmas, mitte siin.
Pidu siin jahil oli täpselt selline, nagu ta oligi oodanud – kõik külalised olid võhivõõrad. Need olid inimesed, kellega ta pidi hakkama koos töötama, aga siiani tundus küll, et nad olid üks kamp päevitunud parme ja jänkusid, keda ei huvitanud miski muu maailmas kui see, kust saada järgmist klaasi alkohoolse joogiga. Toetudes Meli kõrval seistes reelingule ja limpsides kokteili, vaatas Kelly, kuidas kontpeenike suurte rindadega naine mööda jahti ringi kõndis ja pakkus kõigile ilmselt kosmeetilise operatsiooni abiga kujundatud naeratust: “Kes soovib midagi juua?”
Kelly vastas ta naeratusele. “Tänan, mul on veel eelminegi joomata.”
“Tänan, ei,” vastas Mel. Kui ettekandja oli ära läinud, küsis ta Kellylt: “Kas sul on juba lõbus?”
“Mm… muidugi,” valetas too.
“Me ei peagi siia väga kauaks jääma. Sa peaksid lihtsalt veel mõne inimesega tuttavaks saama.”
Peale Meli oli seal veel üks pikk blond mees. Ta oli meheliku kehaehitusega, tugevasti päevitunud ja riietatud kenasse ülikonda, mis rõhutas laiu õlgu ja kitsaid puusi. Kelly oli kindel, et mees oli kuidagi ebaehtne, nagu naised vahel – steroide täispumbatud, mees, kes iga vaba tunni veetis jõusaalis, päikese käes või rinnalt karvu maha ajades või vahatades või jumal teab, missuguse sama mõttetu asjaga tegeldes.
Mees pöördus, just nagu oleks teadnud, et teda vaadatakse. Ta ei naeratanud, lihtsalt tervitas naist tõsise vaevumärgatava noogutusega. Ta nägu oli ühtaegu nii klassikaline kui ka ebakorrapärane, tugevate puhaste joontega ja silmadega, mis olid peaaegu häirivalt sügavsinised. Kontaktläätsed ilmselt. Mehe hoiak oli niivõrd täiuslik, et see pani ta meeter üheksakümnesest pikkusest suuremana paistma. Tal oli seljas kena, ometi lihtsa moega ülikond, mis tõttu ta sarnanes Cary Granti või Errol Flinniga.
Kas ta on gei? küsis Kelly endalt.
Ilmselt kuulus mees kategooriasse rannavalve, otsustas naine. Kelly tundis hetkeks ebamugavust, tajudes, et nad mõlemad piidlevad teineteist, ja et mees tegeleb küllap teda uurides samasuguse mõistatamisprotsessiga. Ta ei saanud aru, miks, aga ta kartis, et mehe hinnang talle võiks olla halvem, kui ta tegelikult väärt on. Võib-olla arutleb mees endamisi, kas tema nina on kohendatud ja huuled kollageeni täis süstitud või kas ta on anorektik või koguni kokaiinisõltlane.
Kelly punastas äkki, kui mees korraks pead noogutas ja temast ära pöördus. Mul pole õigust teda kuidagi arvustada, mõtles naine omaette. Ta ju teadis, kuivõrd eksitavad võivad olla stereotüübid. Inimestele, kes tegelesid seebiseriaalidega, kleebiti liiga tihti külge stereotüüpseid silte, seda tegid isegi snoobidest kriitikud.
Produtsent oli rikas, keskealine, tugevasti päevitunud hõbehallide juustega Casanova-kandidaat nimega Marc Logan. Kelly oli seda meest ennegi näinud. Eelmisel õhtul oli ta nende seriaali saatuslikul võttel osalenud. Pole imegi. Too video-pakkumine oli juba siis kõne all olnud; ta pidi selle mehega juba siis kokku saama. Ent juhtunud õnnetus lükkas nende kohtumist edasi.
Kelly oli täna umbes nelikümmend korda teeseldud naeratusega Logani käe alt läbi lipsanud. Ta punastas jälle, langetades kergelt pea ning mõeldes taas, et tal pole mingit õigust neid inimesi siin