“Muidugi,” nõustus Joe, aga ta küsis endalt, miks tal küll nii halb enesetunne oli. “Valentine’i org” oli tema seriaal. Tema oli selle välja mõelnud, üles töötanud ning hellitanud seda nagu armukest. Talle meeldis uskuda, et tema oli siin kõige tähtsam tegelane. Aga ta teadis ka, et ehkki Matt Avery oli väljendanud oma tõsist murelikkust, tundis mees ometi Kelly vastu salajast vimma.
Lance Morton jäi väljapoole haigla traumatoloogia osakonna uksi, ehkki ta oli sõitnud kohale kiirabiauto järel, mis Kelly siia tõi. Haigla ukse juures polnud ühtki teist hingelist. Mitte kedagi. Inglite linnas oli ilmselt olnud vaikne õhtu. Ilmselt oli selline nimi linnale pandud sellepärast, et just see oli paik, kus inimesed tegid kõiki võimalikke patte.
See suurlinn ajas talle ikka veel hirmu peale. Lance oli koduarmastav väikelinna poiss, üles kasvanud Ühendriikide keskosas. Maisi peal üles kasvatatud, nagu talle meeldis enda kohta öelda. Tegelikult, inimesed, kes olid mujalt pärit, armastasid Ohio asukate üle nalja heita. Aga see oli ühele poisile kasvamiseks päris hea paik ja tõesti väga hea paik muusika õppimiseks. Tore oli, kuidas nad garaažibändi tegid, igatahes. Ja nüüd…
Ta seisis ikka veel õues otse traumatoloogia osakonna ukse taga, ehkki naine oli koos oma agendiga juba ära läinud. Ukse taga oli palju rahvast. Kuidas nad küll nii kiiresti sellest teada olid saanud, jäi Lance’ile mõistatuseks. Aga seal oli palju inimesi, kes lehvitasid ja soovisid naisele head paranemist, aga mõned neist hõikasid hoopis, et Marla Valentine on saanud, mille ta on ära teeninud.
Ta oleks võinud väga lihtsalt sinna sisse pääseda. Naine ju ei tundnud teda. Aga Mel tundis. Muide, ka tema saab Kellyt peagi tundma!
Jah, Lance oleks võinud proovida naisele ligemale pääseda… aga ta ei teinud seda. Selle asemel seisis ta väljas, nagu ärapõlatud armastaja või salajane imetleja, vaadates teda üksnes eemalt. Ta jumaldas Kellyt. Teadmine, kui lähedal ta naisele oli – ehk Lance küll ei ulatunud teda puutuma, ometi oli naine nii lähedal, tõesti lähedal – ja see teadmine pani ta südame vaimustusest vappuma.
Lance tundis, et ta väriseb üleni. Varsti saab ta Kellyga tantsida. See naine, tema absoluutse ihalduse objekt, saab olema tema juures. Just tema, Lance’i juures, ta on eikeegi Keskläänest, Lance Morton, paljude koolikaaslaste meelest nohik. Aga maailm oli tema jaoks muutumas. Tema hakkab töötama koos Kelly Trentiga.
Kellyga koos libiseb Lance tangosammul otse hirmu keskpunkti!
2. PEATÜKK
“Niisiis, teie kaks. Miks ma tegelikult siin olen?” küsis Kelly nõudlikult.
Nädal pärast juhtunut oli Kelly vähemalt niisama nördinud nagu tol õhtul, kui ta oli kukkunud, – võib-olla isegi veel enam. Mida kaugemale need lühikesed hirmusekundid temast jäid, seda teistsugusena lugu talle tundus.
Haiglas pandi talle täpne diagnoos, mida ta oli ka ise osanud endale määrata: tal oli mõni koht siin-seal marraskil ja muljutud. Ta oli jahmunud sellest, missugune lament ta ümber lahti läks, kuidas isegi sõbrad tema pärast korraga mures olid. Jah, muidugi tundis ta hirmu, kui oli kukkunud. Aga see oli ju õnnetus, ja nüüd oli see möödas. Vähemalt tema meelest.
Kelly uljad protestid ei lõpetanud teiste üleliigset muretsemist. Ta oli sunnitud loobuma seebikanädalast teemapargis, selle asemel leidis ta end hoopis Floridast. Mel oli seda nõudnud. See pidi olema kuidagi seotud nende inimestega, kes olid plaanitava muusikavideo pärast võtet pealt vaadanud. Talle polnud see sugugi huvi pakkunud, kui Mel seda esimest korda mainis. Seepärast korrutas mees seda ikka ja jälle, et kuna Joe Penny oli kindlalt nõudnud, et Kelly ei läheks seebiooperi nädalale, siis võiks naine vaba aega kasutada selleks, et vähemalt nende muusikutega kohtuda.
Ally Bassett oli sedavõrd mures Kelly pärast, et tuli Floridasse. See, et Mel Ally sealolekust Kellyle nii lõbusalt teatas, võis tähendada vaid seda, et nood kaks olid milleski ometi ühise keele leidnud. Mel arvas, et Ally, olles Kelly mänedžer, peaks natuke hoolikamalt kontrollima Kelly tulusid ja kulusid. Ally oli aga arvamusel, et selleks, et raha teenida, tuleb seda kõigepealt korralikult kulutada.
Aga kuna ka kõige lähemad sõbrad näisid selle õnnetuse pärast päris tõsiselt muretsevat, siis oli Kelly lõpuks otsustanud tolle reisi lõunasse kaasa teha, nagu sõbrad olid soovitanud. See pidi olema “puhkus” kombineeritud infokogumisega tolle pakkumise kohta osaleda muusikavideo salvestamisel. Vaatamata sellele, et mõtegi sellest pani naise võpatama, oli Mel siiski tahtnud nende ettevõtmisest vähemalt rohkem teada saada.
Nii ta siis istus nüüd South Beachi hotelli sviidis, piieldes üle laua Allyt ja Meli, ja arutledes omaette, miks nad mõlemad teda nii ühtviisi tõsisel pilgul vaatavad. Mitte viisakusest teineteise vastu, vaid just nagu oleksid nad ettevõtmises liitlased ja täiesti ühel meelel.
“Kuidas kohv on?” küsis Mel.
“Päris hea, tänan. See on täitsa kohvi moodi,” vastas Kelly.
“Soovid sa veel midagi?” küsis Ally.
Nad olid tellinud toidu tuppa ja ka see oli olnud väga hea. Kõik oli kõige paremas korras.
Kelly ohkas. “Kuulge, rääkige ometi, teie kaks. Ma vannun teile, et minuga on kõik korras. Olen õnnelik nagu lõoke sinise taeva all, ehkki mul on raske uskuda, et teie kaks olete minu vastu kampa löönud.”
Ally vaatas Melile otsa. “Me ei ole sinu vastu kampa löönud!” protestis ta.
“Me ei teeks seda iial,” kinnitas Mel tõsiselt. “Me oleme mõlemad siin sinu huvides, Kelly.”
“Ma tean. Ja ma olen teile tänulik. Nii et…”
“Nii et!” Mel vaatas Allyle otsa, hingas sügavalt sisse ja suunas väga tõsise pilgu Kellyle, “Kelly, ma arvan, et sa peaksid selles videos kaasa tegema.”
“Kuulge, ma tõesti ei tea. Minu meelest on see mõte väga riskantne, ma mõtlen – minu karjäärile. Ma ei tea sellest ju suuremat midagi.”
“Selleks me siin olemegi,” ütles Mel. “Sa võid nende inimestega kohtuda, kes seda videot teevad, ja saada kindla ülevaate sellest, mis toimuma hakkab.”
“Sa peaksid selle pakkumise vastu võtma. Seriaalis tungiti sinu tegelasele kallale, ta lamab koomas. Päris ausalt, mul on niisugune tunne, et Marla võib ära surra.”
“Mida?” hüüatas Kelly, ehmudes nii, et oleks peaaegu kohvitassi maha pillanud.
Mel viskas kiire pilgu Allyle, olles ilmselgelt ärritunud. Siis hingas mees sügavalt sisse. “Kelly, asi on liiga kaugele läinud. Meil on sinu pärast tõsine hirm.” Ta kõhkles. “Ally ei eksi. Sinu tegelase surmast on meil tõesti omavahel juttu olnud.”
“No kuulge! Öelge ometi, et te liialdate. Te ei saa lasta mind ära tappa!” hõikas Kelly, suutes kuidagi ennast vaos hoida, ehkki sõnad väljendasid meeleheidet. Ta tahtis, et see kõlaks nii, nagu ei saaks see mingil juhul tõsi olla, aga kui protest oli ta huultelt lipsanud, käis ta peast läbi mõte: kas see võib tõesti tõsi olla? Kas sellepärast oli Mel Ally siia kaasa võtnud, et nad koos saaksid talle seda uudist teatada?
“Ootame natuke. See läheb ju mööda. Kui Marla on koomas, siis on mul mõni nädal puhkust. Aga ma ei saa aru, miks mind on sellepärast vaja päriselt maha lüüa?”
“Kelly, sinu tegelasest on saanud pahatahtlik intrigant,” ütles Mel. Ta süütas sigareti, tõmbas sellest kaks mahvi ja kustutas koni siis ära. Mel püüdis vahetpidamata suitsetamist maha jätta. Ta ohkas. “Ma vist ei oska seda hästi seletada.”
“Jah, sa ei oska seda tõesti,” nõustus Ally.
Mees viskas talle karmi pilgu. “Sina ei tee seda ülesannet mulle sugugi kergemaks!” Ta pöördus Kelly poole. “Me räägime siin loomulikult sinu tegelasest selles seriaalis. Aga väga paljud inimesed peavad sind päriselt Marla Valentine’iks ja vihkavad sind.”
Ehkki Kelly seda ei plaanitsenud, kõlas ta hääl üsna solvunult,