Ja lasi samas vaimus edasi, kitlitaskud valged, sest nende külge pühkis ta oma kriidiseid käsi, seda kuramuse kriiti, millega ta kirjutas tõde: Terboven5, NS6, vabastamine, arveteõiendamine kaasajooksikutega, neid tõesõnu, mis süljepritsmetest täpiliseks muutusid, kui ta eriti hoogu läks.
Rahvas rääkis, et Halvorseni isa oli piinatud. Aga ikkagi. Õpetajana oleks ta vabalt saanud poetada paar sõna selle kohta, et inimesed olid noored ja neil ei olnud lihtne poolt valida. Et leidus küllalt inimesi, kes alles 1945. aastal, kui oht oli möödas, muutusid äkki piisavalt julgeks, et käärid võtta ja eksinud tüdrukute häbistamiseks neil juuksed maha lõigata.
Aga Norra ajalugu oli selline, nagu oli. Saksumi kooli 7A ei saanud ju sellepärast, et mina klassis istusin, 1940. aastast 1945. aastasse hüpata.
Ma mäletan seda päeva, kui karikas üle ääre voolas. Mäletan end akna all istumas, väljas paistvat kevadpäikest, paljast asfalti, Laugenil lagunema hakkavat jääd. Halvorsen muudkui jahvatas. Kõõritas minu poole, justkui tahtes näha, millal ma ükskord kokku kukun.
„Norra leegion. Kas keegi oskab seletada, mis see oli?”
Ma tean, et mitu õpilast tõstsid käe. Targad tüdrukud uksepoolses reas. Keegi tagumises pingis. Aga Halvorsen ütles:
„Edvard. Kas sa oled meiega?”
Meiega.
„Norra leegion, Edvard. Mida sa sellest tead? See oli tänaseks õppida.”
„Mida mina tean Norra leegionist?” kordasin ma.
„Jaa, just seda me küsimegi.”
„Meie?” laususin ma.
„Mida sa sellega mõtled?” päris ta.
„Seda, et sa küsid niimoodi, nagu oleks terve klass sinuga mestis,” ütlesin ma.
„Olgu kuidas on, Edvard. Mida sa Norra leegionist tead?”
„Ma tean sellest rohkem kui sina.”
„Ära puikle, Edvard. Mida sa sellega õieti öelda tahad?”
„Seda, et sa oleks ise ka sinna läinud, kuradi tagantjärele targutaja.”
Tormasin nuttu tagasi hoida püüdes klassist välja, aga ukse juures hakkasin ikkagi nuuksuma, ja mööda tellisseintega koridori joostes ei hoolinud ma enam sellest, et kõik kuulsid.
AGA SEE EI OLNUD ASI, mille pärast oleks praegu tasunud pastoriga jageleda. Selle asemel ütlesin midagi hoopis muud, enne kui jõudsin endalt küsida, kas nii sobib, see lipsas kõikidest tõketest läbi nagu koer, kes tahab aiast välja saada ja ootab ainult võimalust.
„Kas sa puutusid mu emaga sageli kokku?”
See küsimus ei löönudki teda pahviks. Ta ei mudinud sõrmi ega süganud lõuga. Ütles vaid: „Ainult mõne korra. Kui ma kuulsin, et Walter on ühe prantsuse tüdrukuga tuttavaks saanud ja tallu tagasi kolinud, tulin siia neid tervitama. Nicole, jaa. Ta ei rääkinud kuigi palju. Ma mäletan, et ta oli pelglik. Askeldas tükk aega loomadega, kuigi teadis, et pastor ootab õues. Aga kui ta lõpuks tuli, oi jaa, tema nägu ei lähe mul meelest. Ta vaatas kogu aeg niimoodi ringi, nagu kestaks kõik ainult hetke. Nagu valvas metskits. Sa oled tema moodi. Suu. Samasugused kulmud. Tema juuksed on sul ka.”
„Ma ei teagi, kuidas nad tuttavaks said,” ütlesin ma.
„Nicole tuli siia vist mingile turismireisile.”
„Kas Oslosse?”
„Ei, nad kohtusid vist siin. Ma tean, et Sverre pidas Nicole’ist väga lugu. Alma mitte nii väga. Ta oli vaoshoitum inimene, tead ju küll. Nicole oli … ei, keskendume nüüd matusele.”
„Mis mu ema oli?” küsisin ma. „Räägi.”
Ta köhatas ja pööras näo kõrvale. „Ah, ei midagi. Ta oskas ainult mõne sõna norra keelt, kui ma temaga esimest korda kohtusin.”
„Aga hiljem?”
„Mh?”
„Sa ütlesid „esimest korda”. Aga järgmine kord?”
Pastor hakkas kohvitassi sälku näppima. Nägin, et tema nägu muutis värvi. Ma ei käinud peale. Ta ajas end toolil sirgu ja vahtis jäigalt lauaplaati, justkui oleks seal piibel, kust ta tahab jutluse jaoks midagi järele vaadata, olgugi et teab, mis seal kirjas on.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.