Tema kiire reaktsioon, nii tüüpiline. Ta nägi mind vist enne kui mina teda ja lipsas riidepoodi, kuhu ma ei saanud järele minna, sest mul olid seljas väga räpased tööriided. Ühel sekundil vaatasime teineteisele otsa. Järgmisel enam mitte.
Hanne oli niisugune tüdruk, kes oli sünnist saadik täiskasvanu. Neljateistaastaselt võttis ta salaja oma venna mopeedi ja sõitis minu juurde, seisis postkasti juures ja vilgutas tulesid. Nagu salakaubavedaja, kes öösel mere ääres raskes lastis laeva ootab.
Me läksime voodisse ammu enne ametlikku vanusepiiri, aga ajapikku hakkas mul tekkima tunne, et ta peab vajalikuks mind päästa. Nagu ma oleksin märg koer, kelle ta oma katuse alla võttis. Ta korrutas alatasa seda sõna, mida ma põlgasin, haridus, see sundkonveier, mis peab käima läbi Oslo või Bergeni või Åsi, justkui me kõik oleksime kohustatud midagi kokku korjama ja kodukülla tooma, et see pankrotti ei läheks. Ma ei tahtnud, et mind nagu termost täis kallataks. Minu arvates ei olnud mul mingit sellist kohustust. Välja arvatud kohustus Prantsusmaale sõita. Kui ma Hannele seda ütlesin, esitas ta mulle küsimuse miks.
„Jäta see asi sinnapaika,” ütles ta. „Sa jõudsid elusalt ja tervelt koju. Sa ei leia midagi peale vanade jälgede, mis hakkavad sind painama. Mida uut suudaksid sina välja uurida, mida professionaalsed uurijad tookord ei suutnud?”
See ärritas mind. See sõnavalik. Professionaalsed uurijad. Justkui loeks ta mingit raamatut valjusti ette. Ta tõkestas mu tee nagu ilus lippaed, aga ometi ei sõitnud ma Prantsusmaale, kui meie suhe lõhki läks. Panin hoopis traktori käima ja sõitsin jälle põllule.
Aastad olid möödunud, aga tema telefoninumber oli mul endiselt käe sees. Saksumi kood 84 ja siis tema number: põiki mööda klaviatuuri ülevalt alla. Täna õhtul kuuleb ta seda juttu mõnel eelpeol. Keegi avab Ringnesi õlle ja hakkab minust rääkima. Diivanil tihedalt koos istuvad tüdrukud, lõhnastatud ja poolpurjakil, vaatavad silmanurgast tema poole, kui minu nime mainitakse, see poiss, kes täna keskuses lolliks jäi, mida me temast arvame, kas keegi tahab tema kaitseks välja astuda, kas keegi saab tema kaitseks välja astuda?
Tuli Yngve oma Taunusega. Ta vilgutas tulesid ja me parkisime pritsimaja kõrvale, üks ühtepidi, teine teistpidi. Ma tegin akna lahti ja tabasin end ringi vaatamast, jaa, ma lootsin, et keegi näeb mind koos apteekri pojaga. Selle poisiga, kes lõpetas gümnaasiumi nii paljude kuutega, et rahvas pani talle nimeks Maxi-Yatzy. Aga mina lõpetasin ainult põhikooli.
„Laugen hakkab madalaks jääma,” ütles ta.
Mulle oli alati meeldinud laupäeval kella viie paiku niimoodi istuda, autod kõrvuti. Sinise Commodore GS/E kõrgendatud tagaosa kõrval 20M radiaatorivõre, mis säras, sest selle peale oli kulutatud kaks tuubi Autosoli. Senikaua, kuni külas leidus tuttavaid, oli tulevik ilus, tühi aeg. Aeg, mis ei teinud töötegijate ja õppurite vahel vahet, aeg, mil meie ainus erinevus oli see, et tema tõmbas Marlborot ja mina omakeeratud suitsu. Yngve oli käinud ühe imeilusa Fåvangist pärit tüdrukuga, kelle nimi oli Sigrun, aga nüüd oli ta tüdruku maha jätnud, sest too „käis liiga palju pinda”.
„Sigrun ei olnud ju selline,” ütlesin ma.
„Ei olnud jah, aga pööras ära,” vastas ta.
Olime veidi aega vait.
„See on lihtsalt natuke imelik,” ütlesin ma. „Umbes nagu sulle ei meeldiks Bruce Springsteen.”
„Mulle ei meeldigi Bruce Springsteen,” ütles ta.
Me arutasime, kas oleks parem jõesuus seista ja õngitseda või võtta asi põhjalikumalt ette, vedeli ja paadiga. Ma ei küsinud, kas ta pärast peole läheb. Arvata võis, et läheb. Yngve oli tüüp, kes võis hilja kohale ilmuda ja rahva enda ümber koguda.
„Kell seitse siis,” ütlesin ja vaatasin armatuurlaua kella. „Ma käin vahepeal söömas.”
Aga ta ei pannud akent kinni.
„Ma kuulsin, et siin oli mingi jama,” sõnas ta ja osutas peaga postkontori poole.
„Jama?” ütlesin mina. „See oli täielik ämber.”
Ta langetas pilgu autouksele ja koputas suitsu otsast tuhka.
„Mida rahvas räägib?” küsisin ma.
„Muud midagi, kui et ta sodis spreivärviga ja sina said kurjaks.”
„Häh. Ju ikka räägitakse, et paha Hirifjelli-poiss andis vaesele Noogu-Janile peksa.”
„Sa ei andnud talle peksa.”
„Kust sa tead?”
„Rahvas räägib, et sa ei andnud talle peksa. Et sa jätsid järele, kui nägid, et see on tema. Pühkisid tal selja puhtaks ja lasid minna. Vaat seda räägitakse.”
Tõmbasin viimase mahvi ja viskasin koni autouste vahele.
„Inimesed teavad,” ütles Yngve. „Inimesed teavad, mis tüüp ta on. Et ta elab keskuses. Et ta teeb selliseid tempe.”
„Näeme siis jõe ääres,” kostsin ma. „Ja veame vedelit.”
Kartulivesi läks mulinal keema. Tõmbasin poti kõrvale, viskasin peotäie jämedat soola sisse ja otsisin välja ühesuurused pimpernellid. Natuke rohkem, et hommikusöögiks ka jääks. Alati grillimaitseainega praekartulid, soolapeekon ja kummalegi kolm muna. Siis jaksasime tööd teha, kuni ajaleht tuli, isegi kui see hiljaks jäi.
Elutoas oli vanaisa diivanil pikali ja norskas, jalgade all koltunud Lillehammer Tilskuer. Vene tääk laual. Kristallklaasist tuhatoosis kustunud sigarillo. Vanaisa oli vist magama jäänud, jõudmata seda lõpuni tõmmata.
Võtsin teleka eest tugitoolist pleedi ja laotasin talle peale. Vaatasin kummutil seisvat tabletialust, et näha, kas ta oli rohtu võtnud. Läksin kööki ja võtsin Viini šnitslid välja. Tõin aiast suhkruherneid ja salatit. Kupatasin herneid ja katsin laua. Hõikasin elutoa poole, et söök on valmis. Vanaisa ei ärganud. Mis seal ikka. Jututuju ei olnud ju nagunii. Sõin taldriku tühjaks ja tõusin lauast, mäludes veel viimast suutäit. Eeskojas virutasin ukse pauguga kinni, et vanaisa üles tõuseks.
ÄRKASIN, LEICA SÜLES. Hommikuvalgus ligines. Olin päikese teisel poolel.
See oli minu tund. Leica tund.
Läksin välja. Vihmamärjal rohul oli värske lõhn. Eile õhtul nõgestesse visatud kalarapete juurest tõusis lendu harakas. Eile vedasime neli tundi Laugeni peal vedelit, seal kõrge ja musta mäenõlva juures, kus oli forellikoht, pärastpoole läksime jõe keskele, kus ärn võis äkitselt kärbest napsata. Me naersime ja jõime koolat, tegime suitsu ja ajasime Evinrude’i sinise heitgaasipilve sees juttu, mis jäi katki, kui õngetamiil meie kohmetutes kätes pingule tõmbus. Kodus küürisin käsi kraani all, kuni need kirvendama hakkasid, istusin maha, võtsin Leica kätte ja jäin magama.
Nüüd läksin üle kartulipõldude. Alt paistis talu läbi udu. Palkmaja õuetuli põles, ma vaatasin lauda ja kuuride poole. Läksin siis edasi, leekkaskede poole.
Lapsena kartsin sinna minna. Kevadel kuulsin sealt pauke, nagu laseks keegi haavlipüssi. Vanaisa kuulis sedasama, ajas end sirgu ja vaatas metsa poole.
„Minu venna rauad lähevad lõhki,” ütles ta ja kummardus jälle käsiloleva asjatoimetuse kohale.
Ma ei olnud kunagi varem kuulnud vanaisa suust sõna „vend”. Hiljem sain teada, et tema venna nimi oli Einar ja nad olid omavahel vaenujalal. Nad olid sõja ajal eri pooltel. Vanaisa läks idarindele ja Einar Shetlandile. Rohkem ei räägitud suurt midagi, ainult Alma poetas vahel mõne sõna, näiteks kommentaari, kui elutoa lauale kriim tekkis. See on Einari tehtud laud, ütles ta, ja minu pärimise peale seletas Alma, et Einar oli mööblitisler, töötas kolmekümnendatel Pariisis ja sai 1944. aastal surma.
Temast oli järele jäänud tisleritöökoda. See paiknes pisut omaette, koorunud värviga punases piklikus hoones. Aknad olid seestpoolt