Naiste käest peab ikka kõik kohe välja võtma, muidu ei saa neilt midagi, sest naised mõtlevad ikka ümber. Naine lubab ainult seks korraks, sest järgmine kord tahab ta ju jällegi midagi lubada.
Kesk-Euroopa mees on nii vaimustav, et on alati valmis vestlema naisega asjust, millest naine tahab rääkida, ja võtab naist, nagu naine on: arukas, mõtlev ja loov olend.
Naise ilu on Soomes kergesti uuenev loodusvara, aga see leiaks kasutamist ka kodumaal.
Kui ta vahukooretorti teeb, siis peab ta rahu saama. Majasokkusid on ohtlik tirriteerida siis, kui nad vahukooretorte teevad.
Ta nimeks on Liis Punaorg, aga soomusronglased kutsuvad teda lihtsalt Kustaks, sest mitte keegi pole veel ta lähedale saanud ning soomusrongiülem on valjult käskinud hoopis unustada, et siin on tegemist ühe naisega. See sõdur äigab säärase kindla käega otse vastu vahtimist, et müürsepa hoop pole põrmugi valusam. [-] „Nii ilusas kestas säärane must ja kalk süda,” ohkab Prügi meeste naeru ja kisa sekka. „Ja mina arvasin, et oleme nüüd ühe kalli kodumaa lapsed, et elame nüüd vastastikuses lugupidamises ja armastuses, kuid ei – pole kodu kasvamist veel kaugeltki näha. Lausa sallimatu metsikus ja lagipeade tagumine!”
„Vabandage,” ütles Meelik viimaks. „Kas te mäletate veel seda aega, kui te tütarlaps olite?”
„Kuidas võtta,” jäi raamatukogu juhataja nagu mõttesse. „Praegu ma olen kaheksateistkümnene …”
Pole midagi efektsemat metsloomade hirmutamiseks kui kolm norskavat naist Land Roveri tagaosas, igaüks oma häälekõrgusel.
Ta [Margo Durrell] käis kilavalt ning valesti lauldes mööda maja ringi ja tassis õhkõrna pesu lademeid või lõhnaõlipudeleid. Igal võimalikul juhul lipsas ta valgete käterättide pöörises vannituppa, ja kui ta juba kord sinna sisse sai, oli teda sealt välja tirida niisama raske, nagu tigu kivi küljest lahti saada.
Naised on turunduse ülim triumf: unikaalne funktsionaalsete ja emotsionaalsete hüvede kombinatsioon viimase peal pakendis.
Kui tema seelik oleks olnud veel lühem, oleks see olnud krae.
Vaata neid Moskva plikasid! Isegi tänase ilmaga kannavad nad tikk-kontsadega kingi! Kurat, kas pole vahva! Nad teavad küll, et see on nende tervisele kahjulik, kuid kurat selle vanaea luuvalu ja reumaga, sest nad näevad ju, kuidas mehed neid praegu vahivad!
Neil [tütarlastel] paluti rohule istuda, ja rohi oli tolmune; ja puutüved, mille vastu neil toetuda soovitati, nägid välja, nagu poleks neid nädalate kaupa harjatud.
Mina [Švejk] valin endale blondi, poisid, vürstinna või krahvinna, mitte liiga paksu, ainult pisut ümariku ja mitte liiga metsiku. Niisugune mulle ei meeldiks. Ma ütlen seal õukonnameistrile: „Andke mulle peen ja mõistlik naisterahvas, rahulikuma härra jaoks.”
See daam oleks pidanud olema noor, ilus ja õilis, ja peale selle oleks ta pidanud vajama mu [Pedro Gaviláni] abi. Aga alati oli vähemalt üks tingimustest, mis puudus, sageli rohkem. Ainsad tütarlapsed, kelle ilu mu südame kiirelt tuksuma pani, olid vaesed ja halvast soost ega keelanud oma soosingut esimesele vastutulijale.
Jõudsime naisi vaadates konstateeringuni, et sisemine ilu on raudselt tähtsam kui välimine, aga ainult juhul, kui seda kaugelt näha on.
Juba vagad isad Montanus ja Tertullianus õpetasid, et naine on see värav, mille kaudu tungib ristiinimese hinge saatan. Ja ilus naine on kõige hädaohtlikum ning kõige kahjulikum ristiinimese vaenlane.
Jutlusemehe ja pankuri suhtes on naisterahvas, nagu teada, võimetu, nõrk ja alistuv.
Nad [Atlanta tugitalad] kamandasid kolme kirikut, mille alla nad kuulusid, vaimulikke, koore ja koguduse liikmeid. Nad organiseerisid näitusmüüke ja õmblusringe, nende järelevalve all korraldati balle ja piknikuid, neile oli alati teada, kes oli teinud hea partii ja kes mitte, kes jõi salaja, kes ootas last ja millal. [-] Nad teadsid, mis on sünnis ja mis mitte, ja nad ei jätnud ilmaski oma arvamust avaldamata.
Naised teadsid, et maal, kus mehed ei nurise, kus neile vastu ei räägita ja nende edevust ei haavata, peab olema naistel hea elada.
Te peate mõistma, et isegi Wittenbergi ülikooli 1595. aasta 12. jaanuari pühalikule otsusele selle kohta, et naine on inimene, sai otsemaid antud vastulöök raamatus „Mulier homo” – see küsimus jäi lõplikult otsustamata kuni 1800. aastani ja meie linnas Venta ääres pole siiamaani selles asjas kindlat seisukohta.