Tema [Käo Pauli] alatiseks kõneaineks on mehe jõud ja talu vägevus. See on ainus teema, mille ümber ta võib tüütuseni sumiseda nagu vaablane meepurgi ümber.
Goldwasser oli üsna veendunud, et tal on cerebrum dialectici sorti aju – loogilise mõtleja või imelapse aju, varaõitsev taim, mille parim aeg on kolmekümneselt seljataga. [-] Või on tal hoopis cerebrum senatoris – targa vana mehe aju, mis küpseb aastatega?
Ta [Nobbs] kandis habet, et temas tuntaks intelligenti, oli harjutanud ennast käima kühmus ja lõnkuva kõnnakuga, et saavutada võrdseks tunnistamist aristokraatide seas, ja kõnetas kõiki peale direktori ja asedirektori „mees”, et demonstreerida solidaarsust proletariaadiga.
Võib-olla ta [direktor Chiddingfold] ei lasku iial küllalt madalale argimaailma, et lugeda dokumente, mis talle allakirjutamiseks esitatakse? Võib-olla ta ei vaevu iial midagi lugema? Võib-olla ta ei oskagi lugeda?
Polegi teie töötaja [insener Markõtšev]? Ei ole. Hoidku jumal selliste töötajate eest. Kuidas te teda iseloomustaksite? Äärmiselt negatiivselt. Poliitiliselt kirjaoskamatu, moraalselt ebakindel. Ei saa aru partei poliitikast.
Muidugi sarnaneb ka filoloogiateaduskonna mees harva mehega: ta on kõhn, kidur, prillitatud, kaltsus, või siis nagu tulevane välismaine tõlk, lakutud, ligipääsmatu ja paindlik. Tõeline võitleja ja künnimees, ka naisküsimuse osas, on filoloogide hulgas harv nähtus.
Tuppa trügis sisse imeline külatüüp, kes on kõigile tuttav kartulivõtmise ajast, traktoriga külavaheteel kinni jäänud auto väljatirimisest, ja võimatu tüütusega suvitajale või kalamehele. Niisuguse tüübi peamisteks joonteks on porised saapad, vatikuub, habemetüügas, viinalõhn ja sel moel väljendatud valmisolek teha kõike kuni harakirini.
Ühiskondliku meelepaha eestvedajaks oli habemega vanamees, kiusliku aktivisti tüüp õuekoera mastaabis. Imestamisväärselt suured maasikavärvi kõrvad, mis peast eemale hoidsid, andsid talle sarnasuse tuliseks aetud teekannuga.
Tema [Mihkel Raua] joobnud lõustast peegeldus küll elu peremehe irve, ent asjad olid tegelikult väga halvad. Ja see, et ta oma seisu dramaatilisusest ise muhvigi aru ei saanud, muutis tema asjad veelgi halvemaks. Foto totaalsesse keskmesse ei roninud ta juhuslikult. Ta uskus täiesti siiralt, et tema koht on just täpselt siin: Eesti popeliidi südames, Alo Mattiiseni ja puhast piiritust limonaadipudelist kuukava Riho Sibula vahel.
Ta [minu mõrsja isa] on väga intelligentne ja delikaatne mees, kelle arvamusest ma väga lugu peaksin, kui ta seda kunagi avaldaks.
Kõik tema tuttavad kolhoosis kõnelevad kaalukalt, valjusti, kõnnivad sirgelt ja uhkelt – kogu nende käitumine annab tunda, et nad on nende majade, põldude, ladude, farmide ja kõigi teiste rikkuste tõelised peremehed.
Inimene, kes teda [mustlast] oli näinud, pidi möönma, et selles kaunis hinges tunglevad küll kõrged voorused, paraku on nende eest maa peal üksainus tasu – võllapuu.
Sihukest meest [pahupidi kasukaga kelmi] poleks paha ka viinaköögi juures pidada, aga veel parem oleks ta nagu kroonlühter tammelatva tõmmata.
Ta [Must Kotkas] vannub, et on näind elevanti ja kuulnd indiaanlaste sõjahüüdu.
Vähi tähtkuju all sündinud isikud on loomult kaunis unised, aeglased ja saamatud ega jõua seepärast teha kaugeltki kõiki rumalusi, mida nad on plaanitsenud. Seetõttu saab neile osaks üldine austus ja lugupidamine.
Loll-Mart oli suur tugev mees nagu palk, rääkis alati kõiksugu masinatest ja kruvidest, ja kord olevat ta ikka päris tõesti üht koju minevat koolitüdrukut taga hakanud ajama. See saanud ta eest küll ära põgeneda, aga jäänud hirmust haigeks. Sellepärast kartsid teda lapsed koju minnes, ja kui mõni pikk mees vastu tuli, vaadati suurelt kaugelt, kas see mitte Loll-Mart ei ole.
See juhtus paar päeva enne kooli algust, kui pikk Schücht meile kõne pidas: kes veel ei suitseta, pole mees, vaid argpüks, ja tehku me aga pealegi edasi püksi, ütles ta. Pärast seda selgitust läksime parki ja otsisime koha, kus me saime näidata, et oleme juba mehed.
Viiralt oli tema [Jaan Määritsa] suur eeskuju. Omal ajal oli Viiralt parim eesti kunstnik ja on selleks jäänud tänase päevani. Isegi Kits jääb tema kõrval varju, teistest üldse kõnelemata. Kui Viiraltit ükskord taga otsiti, leiti ta õllevabriku juurest porilombist. Ta tõmmati välja, pesti puhtaks, osteti ülikond selga ja saadeti Pätsu portreed maalima. Aga enne kui Viiralt Tallinna sai, oli ta juba jõudnud uue ülikonna seljast maha juua. Nii käitub üks õige kunstnik, geniaalne oma loomingus ja eraelus. Ja tema, kes ta ennast Viiralti vaimseks järeltulijaks arvab, käitub täpselt niisamuti.
Ta [Georg Schaller] on karm pragmaatik, võimetu väljenduma eriti peenetundeliselt mitteteadusliku suhtumise korral. [-] Teda kirjeldati ka kui kuivetut, andunud noort meest, ja ma leidsin ta olevat kuivetu ja andunuma, kui üldse arvata võis.
Üks tema kahjuks rääkiv