Mäletan väga hästi tema raevupurset minu Tartu üürikorteris, kui ta hakkas mul rinnust kinni ja raputas, sest ma ütlesin talle:
„Mina pole kaabakas. Kes teisele nime annab, see ise seda kannab.”
Pärast seda vahejuhtumit olen end talitsenud ja lasknud tal ennast sõimata. Loomulikult olen püüdnud Meglit nii palju vältida kui vähegi võimalik. Olles veel Tiinaga abielus, oli see loomulikult palju raskem kui praegu. Juba enne seda, kui ma Tiinaga abiellusin, oli Megli minuga tõre, ent Elvi oli küllaltki sõbralik. Eksämm rääkis isegi intiimseid üksikasju oma abielust. Sain teada näiteks seda, et nende voodielu oli täielikult Elvi kontrolli all. Küllap mõjutas seda asjaolu, et naine oli mehest viis aastat vanem. Kuuajalised pausid olid nende armuelus päris tavalised, sest Megli polnud alati nii võimekas, kui Elvi oleks soovinud. Eksämm arvas, et ta suudab oma abikaasa kooseluks sobilikumaks kasvatada. Tulemus oli paraku see, et tema noor elujõus mees hakkas teiste naistega ringi tõmbama. Tagatipuks jäi Elvi abikaasast ilma. Tuleb välja, et väga riskantne on meest ümber kasvatada, nagu seda mu eksämm tegi.
Minu ja Tiina abielu lõhkusid ära aga abikaasa vanemad, pannes mind süüpinki, kui said teada, et nende tütar ootab beebit. Nad halvustasid mind igakülgselt, pidades mind kurjategijaks, sest nende arust poleks pidanud lapsuke maailma sündima. Ainult mina olin selles süüdi, sest olen Tiinast seitse aastat vanem ja pealegi olin andnud pulmade ajal lubaduse, et mu abikaasa ei sünnita ülikoolis õppimise ajal last. Mäletan väga hästi, et eelkõige rääkis just äi väga agaralt sellel teemal ja mina ei vaielnud talle vastu. Tol hetkel nõustusin ma tõesti Megli seisukohaga, et ülikoolis on last kasvatades raskem õppida kui ilma selle kohustuseta. Lisasin siiski, et hea tahtmise korral saab edukalt mõlema asjaga hakkama. Aga kui laps tahab perre tulla, siis ta ka seda teeb. Tite saamine on perekonnale suur Jumala õnnistus, ta on kingitus.
Mu eksäial pole isegi keskharidust, kuid ettevõtjana tuleb ta tööga toime. Tema käest ei küsi keegi mingit tunnistust. Tähtis on vaid see, et ta saab oma tööga hakkama. Kes takistab Tiinal praegu õppimast?.. Ta on kakskümmend kuus aastat vana, poega ei kasvata, ta võib ju nüüd arstiks õppida. Ta saaks õppelaenu võtta ja hiljem arstina töötades selle tagasi maksta. Et Tiina ei hooli hariduse omandamisest, on tema valik ja mina pole selles süüdi, et ta ei jätka oma õpinguid.
Vaheldumisi ennast süüdistades, aga samas leides, et selleks pole põhjust, jõuan Puuvilla tänaval maja ette, milles ma elan. Astun korterisse ja olen silmitsi oma elukaaslase Liinaga, kes töötab lasteaias õpetajana. Kuivõrd on suvi, siis on ta puhkusel. Praegu on juuli algus ja ta on juba teist nädalat tööst prii.
„Terekest kah!” ütlen reipalt.
Liina vaatab mulle rõõmsa näoga otsa.
„Tere, tere! Sa üllatad mind väga, et jõudsid pojaga kohtumiselt nii vara koju. Kuivõrd sinu võsuke saab täna seitsmeaastaseks, siis arvasin, et sa ei jõua enne õhtut tagasi.”
„Kas just õhtul, aga ma lootsin muidugi tunduvalt kauem eksämma pool olla, kui välja kukkus. Eksäi tuli samuti sinna ja hakkas mind inetute sõnadega sõimama. Poiss oli aga päeval õues jalgrattaga sõites tiiki kukkunud ja tegi nüüd eksämma tahtel lõunauinakut. Natuke aega pidasin eksäia sõimu kuulates vastu, ent siis tundsin, et ei suuda enam, ja lasksin jalga. Muidugi lootsin ma Aadule puust mänguveoauto ise üle anda, ent kahjuks läks teisiti. Kui sõitsin bussiga kodu poole, tundsin ennast halvasti, sest Megli sõim kõlas kõrvus. Tekkis selline mõte, et edaspidi väldin igati eksäiaga kohtumisi, aga kui saan ikkagi veel temaga kokku, siis lasen kohe jalga ega hakka teda üldse ära kuulama.”
„Sul läks eksämma juures üsna sandisti, kui arvestada seda, et olid pojaga kohtumiseks eriliselt valmistunud. Aadule pole sa kunagi ju nii väärtuslikku kingitust teinud kui seekord.”
„Väärtus väärtuseks, aga nii suurt eset oli mul väga tülikas tassida. Just selle kogukus oligi kõige suuremaks probleemiks, mitte niivõrd raskus. Muidugi on kahju, et ma ei näinud poisi säravaid silmi köögis, kus tema unistus asus. Meglil oli taskus väike mudelauto, mis ei ärata kindlasti Aadus sellist elevust kui suur puust mänguveoauto. Sellega saab vedada klotse ja teisi väikseid asju, mis autokasti ära mahuvad. Ma oleksin Aadu ärkamise ära oodanud, ent eksäia räige sõim tekitas minus nii suurt stressi, et olin sunnitud eksämma majast lahkuma. Tagasiteel mõtlesin, kuidas Megli sõimust edaspidi pääseda.”
„Mina arvan, et kõige vähem puutud sa Megliga kokku sel juhul, kui me hakkame ise Aadu eest hoolitsema. Sina oled rääkinud, et Elvi ei taha tegelikult lapselast kasvatada. Sa mainisid kunagi, et eksämm on isegi sulle selliseid kirju saatnud. Nende kahe nädala jooksul, mil mina olen sinu juures elanud, pole eksämm sulle küll üldse midagi kirjutanud.”
Vaatan Liinale üllatunud näoga otsa.
„Kas sina oled tõesti nõus minu last kasvatama? Sul on ju lasteaias jõnglastega niigi tegemist.”
„Näita mulle neid kirju, mis eksämm sulle saatis, sest need võivad mind aidata Aadu tuleviku üle otsustada. Kas sa oled tema kasvatamisest tõsiselt huvitatud, kui ma hakkan koos sinuga tema eest hoolitsema? Ma pole sugugi kindel, kas ma saan lapsi, sest elasin ju viis aastat Endliga. Me ei teinud voodielus midagi, et ma ei rasestuks. Võibolla see mõjutaski meie kooselu purunemist, et meil last polnud. Mis puudutab aga seda, et mul on lasteaias lastega niigi tegemist ja koju ma seetõttu lapsukest ei soovi, siis saad selle kohta minult sellise vastuse. Tegelikult soodustab töö lasteaias igatsust kodus sagiva marakrati järele. Ma olen kakskümmend kaheksa aastat vana. Millal siis veel, kui mitte praegu hakata Aadut kasvatama.”
„Mul on ebamugav sulle eksämma kirju näidata, sest minu aadressil pillub ta solvanguid, mis on õiglusest kaugel.”
„Ära karda, et ma võtan eksämma sõnu puhta kullana. Mul on vaja väga kaalukas otsus vastu võtta, aga need kirjad aitaksid mul seda teha.”
„Ma pole kade poiss. Näitan sulle kolme kirja, mis eksämm on mulle sel aastal saatnud.”
Tõmban kirjutuslaua ülemise sahtli lahti ja mõne hetke pärast on kirjad minu sõrmede vahel. Need on erineva pikkusega.
„Esmalt saad lugemiseks kõige pikema ülevaate mu poja olukorrast.”
„Aitäh,” ütleb Liina ja hakkab lugema.
Tervist!
Ootan juba pikemat aega, et sa Aadu ära viiksid.
Nimelt asjaolud nõuavad seda ka pedagoogilisest ja psüühilisest aspektist. On selgunud, et Aadu on kas lausa debiilne või vähemalt alaarenenud laps. Endaealistest on ta vaimses arengus tublisti maha jäänud. Ka füüsiliselt on ta oma kondikava ja lihaste jõu poolest nõrk. Nii on ta muutunud lasteaias pilke- ja peksukotiks, naerualuseks lausa iga päev. Nutab, kui mina viin teda hommikul lasteaeda, sest kõik selle hooldusasutuse kasvandikud narritavad, togivad ja kiusavad teda. Hiljuti peksid lasteaia lapsed (Raivo, Rain, Meelis, Valeri, Tanel) ta sedavõrd vaeseomaks, et ta jäi pikali maha. Peksmine käis käte, jalgade ja puuklotsidega. Hea, et talle veel silmad pähe jäid, aga sinikaid oli ta täis küll. Kohapeal andis kiirabiarst abi. Õpetaja tegeles teiste lastega ega märganud kakluse algust. Õpetaja abi oli köögist toitu toomas. Nii ei tohi muidugi olla, et lapsed omapead jäetakse, aga kahjuks juhtub.
Aadu pidavat oma käitumisega esile kutsuma teiste laste viha ja pilked. Ta on lapsik, naiivne, pidurdamatu, kõva pea, halva mälu ja kohmakate kätega. Nii ei oska ta ennast isegi sellekohasele