«Kas on mingit võimalust,» küsis Thorndyke, «et selle pöidlajäljega paberi pani sinna mõni teine isik?»
«Ei,» vastas advokaat. «See on üsna võimatu. Paber, millelt jälg leiti, on leht mister Hornby märkmikust. Ta oli sinna kirja pannud mõned neid teemante puudutavad üksikasjad ja enne seifi sulgemist asetas ta paberi saadetise peale.»
«Kas keegi oli seal, kui mister Hornby hommikul seifi avas?» küsis Thorndyke.
«Ei, ta oli üksinda,» vastas advokaat. «Ta nägi kohe, et teemandid on kadunud, ja siis avastas ka pöidlajäljega paberi, misjärel ta seifi sulges ja lukustas ja sellest politseile teada andis.»
«Kas see ei ole kummaline, et varas seda pöidlajälge ei märganud, kuigi see oli nii selgesti näha ja kohe silma torkas?»
«Ei, ma ei ütleks seda,» vastas mister Lawley. «Paber oli seifi põhjas teistpidi ja alles siis, kui mister Hornby selle üles võttis ja ümber keeras, avastas ta pöidlajälje. Ilmselt oli varas pakist koos selle paberiga kinni haaranud ja hiljem oli see maha pudenenud ja maandunud, pöidlajäljega külg allpool – tõenäoliselt siis, kui pakk teise kätte võeti.»
«Te märkisite,» ütles Thorndyke, «et Scotland Yardi eksperdid identifitseerisid selle pöidlajälje kui mister Reuben Hornby oma. Kas ma võiksin küsida, kust nad võrdlusmaterjali said?»
«Jah!» ütles mister Lawley. «Siin mängis oma osa üks kummaline kokkusattumuste jada. Kui politseinikud avastasid, et neil on nii kerge identifitseerimisvahend nagu pöidlajälg, siis loomulikult tahtsid nad võtta kõikide tehase töötajate sõrmejäljed. Kuid mister Hornby ei lubanud seda – küllaltki mõtlematult, nagu mulle tundub –, öeldes, et ta ei luba, et ta vennapojad peaksid midagi nii häbiväärset läbi tegema. Aga loomulikult oli politsei peamiselt just vennapoegadest huvitatud, kuna ainult nendel oli võimalus võtmetele ligi pääseda, ja mister Hornbyle avaldati märkimisväärset survet, et pöidlajäljed ikka võetud saaksid.
Ometi jäi tema endale kindlaks, pidades võimatuks, et kumbagi noormeest võiks üldse kahtluse alla seada, kuna ta usaldas neid täielikult ja oli neid kogu nende eluaja tundnud, ja seega olekski see asi ilmselt saladuseks jäänud, kui ei oleks olnud ühte kummalist asjaolu.
Ilmselt olete näinud raamatulettidel ja poeakendel vidinat, mida nimetatakse vist «Pöidlaraamatuks» või millekski sarnaseks, igatahes on see väike tühjade lehtedega raamat, kuhu saab koguda sõprade pöidlajälgi, ja sellega on kaasas ka tindipadi.»
«Ma olen neid näinud,» ütles Thorndyke. «Tegelikult on mul endalgi üks selline, ostsin selle Charing Crossi raudteejaamast.»
«Nojah, ja tuli välja, et mõned kuud tagasi oli missis Hornby, John Hornby abikaasa, ühe sellise mänguasja ostnud …»
«Tegelikult,» katkestas teda Reuben, «oli see mu nõbu Walter, kes selle ostis ja talle andis.»
«Noh, see ei olegi oluline,» ütles mister Lawley (aga ma märkasin siiski, et Thorndyke jäädvustas selle fakti oma märkmikusse), «igatahes missis Hornby sai ühe sellise vidina omanikuks ja hakkas sellesse koguma oma sõprade pöidlajälgi, sealhulgas ka abikaasa kahe vennapoja omad. Eile aga juhtus nii, et juhtumiga tegelev uurija astus mister Hornby majast läbi, kui viimast kodus ei olnud, ja kasutas juhust ning püüdis prouat veenda, et see ärgitaks oma abikaasat nõustuma vennapoegade pöidlajälgede võtmisega Scotland Yardi ekspertide jaoks. Ta rõhutas, et selline protseduur on tõesti vajalik ja mitte ainult õigluse huvides, vaid ka noormeeste endi huvides, kellesse politsei suhtus märkimisväärse kahtlusega, ja see kahtlus kaoks täielikult, kui tegeliku võrdlusega saaks näidata, et pöidlajälg ei kuulu kummalegi neist. Veelgi enam, paistis ka, et mõlemad noormehed olid väljendanud soovi see test läbi teha, kuid onu oli selle ära keelanud. Ja siis tuli missis Hornbyl suurepärane mõte. Talle meenus äkki ta «Pöidlaraamat» ja lootes probleemi igaveseks lahendada, tõi ta raamatu välja ja näitas seda detektiivile. Teiste hulgas olid seal ka mister Reubeni mõlema pöidla jäljed ja kuna uurijal oli kaasas foto süüaluse jäljest, tehti võrdlus kohe kohapeal ära; ja te võite ette kujutada missis Hornby ehmatust ja hämmastust, kui sai selgeks, et ta abikaasa vennapoja Reubeni vasaku pöidla jälg vastas igas üksikasjas sellele pöidlajäljele, mis seifist oli leitud.
Sel otsustaval hetkel ilmus kohale ka mister Hornby ja oli loomulikult sellisest sündmuste käigust tõeliselt kohkunud. Ta oleks tahtnud asja sinnapaika jätta ja oli valmis oma vahenditega teemantide kaotuse hüvitama, aga kuna see oleks olnud tegelikult kuritööle kaasaaitamine, ei olnud tal muud valikut kui süüdistus esitada. Seepeale anti välja order mister Reubeni vahistamiseks. Vahistuskäsk täideti täna hommikul ja mu klient viidi otse Bow Streetile politseikohtu ette ja talle esitati süüdistus röövimises.»
«Kas mingeid tõendeid ka koguti?» küsis Thorndyke.
«Ei. Arreteerimiseks piisas teadaolevatest faktidest. Kinnipeetavale määrati nädal eelvangistust, kautsjon võeti vastu kahelt käendajalt, viissada naela kummaltki.»
Jutu lõppedes oli Thorndyke mõne hetke vait. Nagu mullegi, ei jäänud ilmselt ka temale eriti hea mulje advokaadi suhtumisest – too näis võtvat oma kliendi süüd iseenesestmõistetavalt, kuid arvestades juhtumi üksikasju ei olnud selline positsioon ka just täiesti põhjendamatu.
«Mida te oma kliendil teha soovitasite?» küsis Thorndyke nüüd.
«Ma soovitasin tal end süüdi tunnistada ja loota kohtu leebusele, kuna teda ei ole varem kohtu poolt karistatud. Te näete ju isegi, et kaitset ei ole võimalik millelegi üles ehitada.»
Noormees muutus näost punaseks, kuid ei lausunud sõnagi.
«Aga tehkem selgeks, milline on meie seisukoht,» ütles Thorndyke. «Kas me kaitseme süütut meest või püüame saada kergemat karistust mehele, kes end süüdi tunnistab?»
Mister Lawley kehitas õlgu.
«Sellele küsimusele saab kõige paremini vastata klient ise,» ütles ta.
Thorndyke pööras küsiva pilgu Reuben Hornby poole, märkides:
«Teid ei kutsuta üles end süüdi tunnistama, mister Hornby, aga ma pean teadma, millise seisukoha te kavatsete võtta.» Sel hetkel tegin ma uuesti ettepaneku, et ma võiksin lahkuda, kuid Reuben katkestas mind.
«Ei ole mingit vajadust, et te lahkuksite, doktor Jervis,» ütles ta. «Minu seisukoht on, et ma ei pannud seda röövi toime ja ma ei tea sellest ega ka pöidlajäljest, mis seifist leiti, mitte midagi. Loomulikult ma ei eeldagi, et te mind kõikide nende tõendite juures, mis minu vastu on, usuksite, aga vaatamata sellele vannun ma kõige pühalikumal moel, et ma olen selles kuriteos täiesti süütu ega tea sellest mitte midagi.»
«Siis ma järeldan, et te ei tunnistanud end süüdi,» ütles Thorndyke.
«Loomulikult mitte, ja seda ei tee ma ka edaspidi,» vastas Reuben tuliselt.
«Te ei oleks esimene süütu inimene, kes on end ikkagi süüdi tunnistanud,» märkis mister Lawley. «Sageli on see parim, mida teha, kui kaitse on lootusetult nõrk.»
«Selline tegutsemisviis ei ole minu jaoks,» vastas Reuben teravalt. «Mind võidakse süüdi mõista ja karistada, ja ilmselt nii lähebki, kuid ma jätkan oma süütuse kuulutamist, ükskõik mis ka juhtub. Kas te arvate,» lisas ta Thorndyke´i poole pöördudes, «et võiksite sellistel tingimustel mu kaitsmise ette võtta?»
«Need on ainsad tingimused, millel ma olen nõus juhtumi üle võtma,» vastas Thorndyke.
«Ja – kui ma võin seda üldse