«Igatahes palju huvitavam kui töötada puuduva perearsti asendajana,» ütlesin ma veidi kadedalt. «Aga sa oled eduka karjääri ära teeninud, kuna sa olid alati pagana töökas, rääkimata veel sinu võimetest.»
«Jah, ma töötasin kõvasti,» vastas Thorndyke, «ja seda teen ma praegugi. Aga mul on kindel aeg töötamiseks ja kindel aeg puhkuseks, mitte nagu teil, perearstidel, kes peavad olema valmis selleks, et nad lõunalaua tagant minema veetakse või siis kohe pärast uinumist üles äratatakse… Põrgu päralt! Kes see veel on?»
Sest just sellel hetkel, nagu tema rahuloleva märkuse ümberlükkamiseks, kostis välisukselt korralik koputus.
«Ma arvan, et pean vist vaatama, kes see on,» jätkas ta, «kuigi üldiselt loodetakse, et inimesed mõistavad vihjet, mille annab suletud välisuks.»
Ta läks pikkade sammudega üle toa ja lükkas ukse lahti olekuga, mis oli kaugel külalislahkest uudishimust.
«On küll üsna hilja töö asjus siia tulla,» kostis väljast vabandav hääl, «aga mu klient tahtis teid tingimata kohe näha.»
«Tulge sisse, mister Lawley,» ütles Thorndyke üsna jäigalt ja avatud uksest sisenes kaks külalist. Nad olid mõlemad mehed – üks keskealine, kes välimuselt meenutas kavalat rebast ja kellest oli kohe näha, et ta on õigusemõistmisega seotud, ja teine peen kena noormees, välimuselt vägagi muljetavaldav, kuigi hetkel üsna kahvatu ja meeleheitliku ilmega ning ilmselgelt äärmiselt erutatud.
«Ma kardan,» lausus viimane, heites pilgu mulle ja õhtusöögilauale, «et meie külaskäik – mille eest ainult mina olen vastutav – on vägagi kohatu. Kui me teile tõesti liiga suurt ebamugavust valmistame, siis ma palun teid, doktor Thorndyke, öelge kohe ja minu asi peab ootama.»
Thorndyke oli heitnud valvsa ja uudishimuliku pilgu noormehele ja vastas nüüd juba palju sõbralikumal toonil:
«Mulle tundub, et teie asi on selline, mis ei kannata oodata, ja mis puutub meile ebamugavuse valmistamisse, siis, nojah, mu sõber ja mina oleme mõlemad arstid, ja nagu te teate, ei looda ükski arst, et võiks kahekümne neljast tunnist kas või ühe ainult enda päralt hoida.»
Ma olin kahe võõra sisseastumise järel püsti tõusnud ja pakkusin, et lähen Thamesi kaldale väikesele jalutuskäigule ning tulen hiljem tagasi, kuid noormees katkestas mind.
«Palun ärge minu pärast lahkuge,» ütles ta. «Need asjaolud, millest ma tahan doktor Thorndyke’ile rääkida, on homme samal ajal juba tervele maailmale teada, seega ei ole mul vajadust mitte midagi varjata.»
«Sellisel juhul,» ütles Thorndyke, «tõmbame toolid tulele lähemale ja asume kohe asja kallale. Me oleme oma õhtusöögi lõpetanud ja ootasime kohvi, mis kohe, nagu ma kuulen, peaks siia kohale jõudma.»
Seega tõmbasime me toolid kamina juurde ja kui Polton oli kohvi lauale pannud ja lahkunud, asus advokaat ilma sissejuhatuseta asja kallale.
2. peatükk
KAHTLUSALUNE
«Ma peaksin,» ütles ta, «teile seda juhtumit lühidalt kirjeldama, nii nagu mina advokaadina seda näen, ja siis saab mu klient mister Reuben Hornby vajaduse korral üksikasju lisada ja vastata kõikidele teie küsimustele, mida te talle esitada tahate.
Mister Reuben töötab vastutaval kohal oma onu John Hornby firmas, mis tegeleb kulla ja hõbeda töötlemise ja väärismetallide edasimüügiga. Firmas tegeletakse igasuguste väärismetallide proovide analüüsimisega, kuid peamiseks tööks on teatud Lõuna-Aafrika kaevandustest saadetud kullanäidiste testimine ja rafineerimine.
Umbes viis aastat tagasi lõpetasid mister Reuben ja ta nõbu Walter – John Hornby teine vennapoeg – kooli ja nad mõlemad asusid onu juures tööle väljavaatega saada tulevikus firmas partneriteks. Nad on siiani tema juures ja mõlemad, nagu ma enne ütlesin, küllaltki vastutusrikastel ametikohtadel.
Ja nüüd mõne sõnaga sellest, kuidas mister Hornby firmas äri käib. Kullanäidised antakse sadamas üle firma määratud isikule – tavaliselt on selleks kas mister Reuben või mister Walter –, kes peab laevale vastu minema ja vastavalt olukorrale näidised siis kas panka või tehasesse viima. Loomulikult püütakse teha nii, et firmas oleks korraga nii vähe kulda kui võimalik, ja kangid viiakse alati esimesel võimalusel panka, kuid ometi on sageli vältimatu, et märkimisväärse väärtusega näidised peavad ööseks tehasesse jääma ja seega on seal nende hoidmiseks suur ja võimas seif, ehk võiks seda isegi varakambriks nimetada. See seif asub otse firmajuhi silma all tema isiklikus kontoris ja täiendava ettevaatusabinõuna on otse kontori vastas üks ruum majahoidjale, kes on ka öövahi ametis ja teeb öö jooksul iga natukese aja tagant hoones kontrollkäike.
Nüüd aga juhtus seoses selle seifiga väga kummaline asi. Nimelt omab üks mister Hornby Lõuna-Aafrika klient aktsiaid ühes sealses teemandikaevanduses, ja kuigi tema tehingutel ei ole firmaga mingit pistmist, on ta aeg-ajalt saatnud mister Hornbyle pakke lihvimata teemantidega kas panka paigutamiseks või siis maakleritele edasi andmiseks.
Kaks nädalat tagasi anti mister Hornbyle teada, et Elmina Castle’iga tuuakse taas kord üks vääriskivide saadetis, ja ilmnes, et see saadetis on ebatavaliselt suur ja sisaldab erakordse suuruse ja väärtusega kive. Seda arvestades saadeti mister Reuben varakult sadamasse lootuses, et laev saabub õigel ajal ja kivid saab kohe panka viia. Kahjuks siiski nii ei läinud ja teemandid tuli viia tehasesse ja seifi luku taha panna.»
«Kes nad seifi pani?» küsis Thorndyke.
«Mister Hornby ise, kellele mister Reuben pärast sadamast naasmist selle paki andis.»
«Selge,» ütles Thorndyke. «Ja mis siis juhtus?»
«Nojah, järgmisel hommikul, kui seif avati, olid teemandid kadunud.»
«Kas varakambrisse oli sisse murtud?» küsis Thorndyke.
«Ei. Kõik oli kenasti lukus nagu tavaliselt ja majahoidja, kes oli öösel oma tavalisi ringkäike teinud, ei kuulnud midagi, ja väliselt oli seif täiesti puutumata. Ilmselt oli see võtmetega avatud ja pärast kivide väljavõtmist uuesti suletud.»
«Ja kelle käes olid seifi võtmed?» uuris Thorndyke.
«Tavaliselt hoidis mister Hornby võtmeid enda käes, kuid mõnikord, kui ta oli kontorist ära, andis ta need üle ühele oma vennapoegadest: et kui midagi peaks juhtuma, siis oleksid võtmed olemas. Kuid sel korral olid võtmed tema enda käes alates ajast, kui ta pärast teemantide seifi panemist selle lukustas, kuni hetkeni, mil ta seifi järgmisel hommikul avas.»
«Ja kas sealt leiti midagi, mis võiks kellelegi kahtlust heita?» küsis Thorndyke.
«Jah, muidugi,» ütles mister Lawley oma kliendile ebamugavat pilku heites, «kahjuks küll. Näis, et isik, kes teemandid ära võttis, oli oma pöidlasse või näppu mingil moel sisse lõiganud või seda kriimustanud, kuna seifi põhjas oli kaks tilka verd ja ühel paberilehel veel paar vereplekki ning lisaks sellele üks silmapaistvalt selge pöidlajälg.»
«Ka verine?» küsis Thorndyke.
«Jah. Pöial oli ilmselt veretilga sisse sattunud ja siis tõenäoliselt verisena paberit puudutades sinna jälje jätnud.»
«Selge, ja mis siis sai?»
«Nojah,» ütles advokaat oma toolil niheledes, «lühidalt öeldes tehti kindlaks, et see pöidlajälg kuulub mister Reuben Hornbyle.»
«Ahaa!» hüüatas Thorndyke. «Lugu hakkab huvitavaks muutuma. Ma peaksin vist mõned märkmed tegema, enne kui te jätkate.»
Ta võttis sahtlist väikese paberist kaantega märkmiku, mille peale kirjutas «Reuben Hornby», ja tegi siis, märkmik põlvedele asetatud