1. peatükk
MU LUGUPEETUD KOLLEEG
«Conflagratam anno 1677. Fabricatam anno 1698.1 Richardo Powell Armiger Thesaurar.» Need neljale paneelile paigutatud sõnad, mis moodustasid friisi kena tellistest portikuse frontooni all, võtsid kokku ühe King’s Bench Walki lõpus paikneva kõrge hoone ajaloo ja kui ma mõnevõrra hajameelselt seda pealiskirja uuesti lugesin, kulus mu tähelepanu ühelt poolt imetlusele selle peenelt graveeritud kirjatöö ja ehitise vaikse suursugususe vastu ja teiselt poolt pingutusele ette kujutada surnud ja lahkunud Richard Powelli ja neid sütitavaid aegu, mil ta elas ja tegutses.
Olin juba pooleldi ümber pöördunud, kui portikuse tühja raamistikku ilmus kuju, kes oma paruka ja vanamoelise kohtunikurüüga sellesse vana maailma meenutavasse keskkonda nii hästi sobis, et moodustas sellega tõelise terviku – ma viivitasin sihitult, et vaatepilti silmitseda. Advokaat oli ukseavas seisatanud, et keerata ümber paberipakk, mida ta käes hoidis, ja kui ta lehti koos hoidvat punast paela paigale sättis, vaatas ta üles ja meie silmad kohtusid. Hetkeks uurisime teineteist ükskõikse pilguga, mille juhuslikud võõrad teineteisele heidavad, siis aga sähvatas meie mõlema silmis äratundmine. Advokaadi osavõtmatu ja üsna tõsine nägu pehmenes sõbralikuks naeratuseks ja kuju, mis nüüd oma raamist välja astus, tuli treppidest alla, käsi südamlikuks tervituseks ette sirutatud.
«Mu kallis Jervis!» hüüatas ta, kui me soojalt teineteisel käest kinni haarasime, «see on küll suur ja meeldiv üllatus. Kui palju olen ma oma vana kaaslase peale mõelnud ja pead murdnud, kas ma teda üldse kunagi veel kohtan, ja vaata nüüd – siin ta ongi! Sattunud siia Inner Temple’i uhkele kaldapealsele nagu vee peale visatud leib2.»
«Sinu üllatus, Thorndyke, ei ole minu omaga võrreldes midagi,» vastasin ma, «kuna sinu leib on vähemalt leivana tagasi tulnud, mina aga olen sellise inimese olukorras, oma vee peale visatud leiba näeb seda tagasi tulevat võikeeksikese või rosinakuklina. Viimati lahkusin ma lugupeetud arstist ja nüüd leian eest paruka ja kohtunikurüüga seadusemehe.»
Thorndyke naeris selle võrdluse peale.
«Ära samasta vana sõpra rosinakukliga,» ütles ta. «Ütle pigem, et sa jätsid ta maha kookonis vastsena ja leidsid nüüd uuesti liblikana. Aga see muutus ei ole nii suur, nagu sa arvad. Hippokrates ei ole kuhugi kadunud, ta vaid peidab end Soloni rüü alla, seda mõistad sa kohe, kui ma sulle oma metamorfoosi selgitan; ja selgitusi jagaksin ma juba täna õhtul, kui sul midagi ees ei ole.»
«Praegu kuulun ma töötute hulka,» ütlesin ma, «ja olen sinu teenistuses.»
«Siis astu mu kontorist kella seitsme ajal läbi,» ütles Thorndyke, «ja me sööme koos ühe karbonaadi ja joome pindi punast veini ning vahetame elulugusid. Ma pean mõne minuti pärast kohtus olema.»
«Kas sa elutsed selle uhke vana portikuse taga?»
«Ei,» vastas Thorndyke, «kuigi ma sageli soovin, et see nii oleks. Mu eneseuhkus kasvaks mitme tolli võrra, kui ma võiksin kiidelda sellega, et mu uru sissepääs on kaunistatud ladinakeelse pealiskirjaga, mille üle imetlevad võõrad pead murravad. Ei, minu kontor ja elupaik on mõned majad allpool, number 6A,» – ja ta pöördus, et seda näidata, kui me Crown Office Row’ poole astudes teed ületasime.
Me läksime lahku Middle Temple Lane’i lõpus, Thorndyke liikus oma lehvivas rüüs edasi kohtumaja poole, mina aga seadsin sammud lääne suunas Adam Streeti3 poole, mis oli ühe vaese meditsiinitöötaja lemmikkoht.
Templi pehmehäälne kell teatas summutatud alatooniga (justkui oleks ta vabandanud kestva vaikuse rikkumise pärast) kella seitsme saabumisest, samal ajal kui mina Mitre Courti võlvialuse läbisin ja King’s Bench Walkile suundusin.
Kividega ääristatud jalgtee oli tühi, välja arvatud üks kogu, kes aeglaselt number 6A ukseava poole liikus, ja selles kogus, kuigi parukas oli nüüd asendatud viltkübaraga ja kohtunikurüü kuuega, tundsin ma ilma igasuguste raskusteta ära oma sõbra.
«Sama täpne nagu vanasti,» ütles ta, kui me poolel teel kohtusime. «Missugune õnnistatud väärtus on täpsus, isegi väikestes asjades. Ma tegin just Fountain Courtis väikese jalutuskäigu ja tutvustan nüüd sulle oma kontorit ja elukohta. Siin ongi mu tagasihoidlik pelgupaik.»
Me astusime peauksest sisse ja liikusime treppidest üles teisele korrusele, kus peatusime massiivse ukse taga, mille kohale oli valgete tähtedega kirjutatud mu sõbra nimi. «Veidi hirmutav välisilme,» märkis Thorndyke võtit lukuauku pistes, «kuid seestpoolt on see üsna kodune.»
Raske uks avanes väljapoole ja paljastas rohelise kaleviga kaetud sisemise ukse, mille Thorndyke lahti lükkas ja avatuna hoidis, et ma saaks sisse astuda.
«Sa näed, et mu elupaik kujutab endast üsna isevärki kombinatsiooni ,» ütles Thorndyke, «kuna selles on ühendatud nii kontor, muuseum, laboratoorium kui ka töötuba kõikide oma vaatamisväärsustega.»
«Ja ka restoran,» lisas väike vanem mees, kes läbi klaasist toru punast veini pudelist karahvini kallas. «Selle te unustasite, söör.»
«Jah, selle ma tõesti unustasin, Polton,» ütles Thorndyke, «Aga sina õnneks mitte.» Ta heitis pilgu väikesele lauale, mis oli asetatud kamina kõrvale ja millele oli seatud kõik vajalik meie söömaajaks.
«Räägi mulle,» ütles Thorndyke, kui me olime alustanud rünnakut Poltoni kulinaarsete katsetuste viljadele, «mida sa teinud oled pärast seda, kui sa kuus aastat tagasi haiglast lahkusid.»
«Minu lugu on väga lühike,» vastasin ma mõnevõrra kibedalt, «ja üsna tavaline. Nagu sa tead, sai mul raha üsna ootamatult otsa. Kui ma olin maksnud oma eksami- ja registreerimistasud, oli mu laegas täiesti tühi, ja ehkki pole kahtlustki, et iga meditsiinidiplom – kui kasutada Johnsoni väljendit – sisaldab sellist jõukuse potentsiaali, mis ületab ka kõige ahnemad unistused, on potentsiaali ja tegelikkuse vahel suur erinevus. Ma olen tegelikult teeninud elatist assistendina, mõnikord ka mõne arsti ajutise asetäitjana. Praegusel hetkel ei ole mul mingit tööd teha ja seega panin ma end Turcivali juures kirja, et mõnda juhuslikku tööotsa leida.»
Thorndyke vedas huuled mõtlikult prunti ja kortsutas kulmu.
«See on küll kuratlikult häbiväärne, Jervis,» ütles ta siis, «et sinu võimete ja teadusliku kogemusega mees peab juhutöödega aega raiskama nagu mõni poolharitud logard.»
«Nii see on,» nõustusin ma. «See kangekaelne ja nürimeelne põlvkond alahindab jõhkralt mu väärtusi. Aga mis mul üle jääb, mu austatud kolleeg? Kui vaesus käib su järel ja viskab oma pimendava vaka su valgusallika peale, siis olgu valgus kui tahes ere, on selle sädelus kiire tuhmuma.»
«Jah, nii see tõesti on,» pomises Thorndyke ja jäi mõneks ajaks sügavalt mõttesse.
«Ja nüüd,» ütlesin ma, «tahaksin ma kuulda neid sinu lubatud selgitusi. Ma lausa põlen uudishimust, et teada saada, missugune asjaolude ahel on muutnud John Evelyn Thorndyke’i praktiseerivast arstist seaduse valgusallikaks.»
Thorndyke naeratas tagasihoidlikult.
«Asi on selles,» ütles ta, «et sellist muutust ei olegi toimunud. John Evelyn Thorndyke tegutseb ikka veel meditsiinialal.»
«Mis sa räägid – selle paruka ja rüüga!» hüüatasin ma.
«Jah, ma olen lihtsalt lammas hundinahas,» vastas ta. «Ma räägin, kuidas see juhtus. Kui sa kuus aastat tagasi haiglast lahkusid, jäin mina sinna edasi, võttes enda peale igasuguseid väikesi tööotsi, mida pakuti, näiteks ravimiesitleja assistent, hooldaja ja muud sellised. Tolknesin keemia- ja füüsikalaborites, muuseumis ja lahkamiskambris, ja vahepeal sain ka oma meditsiinidoktori ja teadusdoktori kraadi. Siis aga pidin ma omandama advokaadiameti lootuses hakata koroneriks, kuid kohe pärast seda läks vana Stedman ootamatult pensionile – sa ju mäletad Stedmani, meie kohtumeditsiini õppejõudu – ja ma kandideerisin sellele kohale. Mu üllatuseks saigi minust õppejõud ja seejärel pühkisin ma peast mõtted koroneritööst, võtsin vastu oma praeguse ameti, istusin maha ja jäin ootama, mis juhtuma hakkab.»
«Ja mis siis tuli?» küsisin ma.
«Nojah, üsnagi huvitav kombinatsioon mitmesugust tegevust,» vastas ta.