Riia koerad. Henning Mankell

pool tundi.”

      „Tead ju isegi, et siin lekib,” tähendas Wallander ning meenutas jälle Lenarpi topeltmõrva.

      „Kus siin?”

      „Politseis. Ystadi politseiringkonnas.”

      „Kes lekib?”

      „Kust mina tean? Minu meelest on sinu ülesanne personalile diskreetsust ja vaikimiskohustust meelde tuletada.”

      Björk lajatas peopesaga vihaselt lauale, justnagu kellelegi kõrvakiilu andes. Ent ta ei kommenteerinud Wallanderi sõnu.

      „Me pöördume avalikkuse poole,” ütles ta ainult. „Kell kaksteist, enne „Päevakaja”. Ja ma tahan, et sina ka pressikonverentsile tuled. Aga nüüd pean ma instruktsioonide saamiseks Stockholmi helistama.”

      Wallander tõusis.

      „Parem, kui me sellest üldse pääseksime.”

      „Millest?”

      „Nende kahe mehe mõrtsukate tagaotsimisest.”

      „Eks paistab, mida Stockholmist öeldakse,” kostis Björk pead vangutades.

      Wallander lahkus Björki kabinetist. Martinssoni ja Svedbergi uksed olid ikka veel pärani. Ta vaatas kella. Täpselt pool kümme. Ta läks politseihoone keldrikorrusele. Seal seisis puupukkide otsas punane kummiparv. Ta uuris seda hoolikalt taskulambiga, leidmata ainsatki firmanime ega valmistajamaad. See pani teda imestama. Ta ei osanud seda kuidagi seletada. Ta tegi parve ümber veel paar tiiru. Äkitselt köitis tema tähelepanu köiejupike. See erines ülejäänud köitest, mis parve põrandaks olevat puuplaati kinni hoidsid. See paistis olevat noaga läbi lõigatud. Ka seda ei osanud ta kuidagi seletada. Ta püüdis ette kujutada, milliseid järeldusi Rydberg oleks teinud, kuid pea oli täiesti tühi.

      Kell kümme oli ta oma toas tagasi. Martinssoni ja Svedbergi telefonid ei vastanud. Ta võttis märkmeploki ja hakkas sellest vähesest, mida ta kahe surnud mehe kohta teadis, kokkuvõtet tegema. Idablokimaadest, tapetud lähilasuga südamesse, seejärel riietatud nende enda pintsakutesse ja visatud päästeparve, mida siiani pole suudetud identifitseerida. Ja mehi oli piinatud. Ta viskas ploki käest. Talle tuli äkki üks mõte. Piinatud ja mõrvatud inimesed, arutles ta. Need peidetakse ära, maetakse maha või uputatakse jala külge kinnitatud raskuse abil mere põhja. Mehi parve pannes riskiti suuresti sellega, et nad üles leitakse.

      Kas see oligi nii mõeldud? Et nad üles leitaks? Kas ei viita päästeparv mitte sellele, et mõrv pandi toime laeva pardal?

      Ta kortsutas ploki pealmise lehe kokku ja viskas paberikorvi. Ma tean liiga vähe, mõtles ta. Rydberg manitseks mind praegu kannatlikkusele.

      Telefon helises. Kell oli saanud juba pool üksteist. Kohe, kui ta isa hääle ära tundis, meenus talle ehmatusega, et nad pidid sel päeval kokku saama. Kell kümme oleks ta pidanud isa Löderupis auto peale võtma ja sõitma Malmösse lõuendit ja värve ostma.

      „Miks sa alati tulemata jätad?” küsis isa pahaselt. Kurt Wallander otsustas öelda nii, nagu asi oli.

      „Ma palun vabandust,” ütles ta. „Aga mul läks täitsa meelest ära.”

      Torus valitses tükk aega vaikus.

      „Vähemalt aus vastus,” lausus isa viimaks.

      „Homme ma saan,” lubas Wallander.

      „Eks lähme siis homme,” kostis isa ja pani toru ära.

      Wallander kirjutas sedelikese ja kinnitas telefoni külge.

      Homme ta ei unusta.

      Ta helistas Svedbergile. Endiselt ei mingit vastust. Kuid Martinsson võttis toru, ta oli just oma tuppa astunud. Wallander läks talle koridori vastu.

      „Tead, mille võrra mina täna targemaks sain? Et päästeparve kirjeldamine on täiesti võimatu. Kõik vabrikutooted ja mudelid näevad ühesugused välja. Ainult ekspert võib neid eristada. Sõitsin siis Malmösse ja jooksin mööda maaletoojaid.”

      Nad läksid sööklasse kohvi järele. Martinsson ladus alustassile ka mõned kuivikud ja nad läksid edasi Wallanderi kabinetti.

      „Nii et nüüd tead sa päästeparvedest kõike,” tähendas Wallander.

      „Ei. Ma tean üksjagu. Aga ma ei tea, kust see parv pärit on.”

      „Kummaline, et sellel pole kirjas ei tüübikirjeldust ega valmistajamaad. Päästevarustus ju kubiseb tavaliselt igasugu juhenditest.”

      „Nõus. Sedasama arvasid ka Malmö maaletoojad. Kuid üks võimalus siiski on. Rannavalve. Kapten Österdahl.”

      „Kes see on?”

      „Üks pensionile läinud kaubalaeva kapten, ta on kogu oma elu pühendanud tolliameti valvelaevadele. Viisteist aastat Arkösundis, kümme aastat Gryti skäärides. Siis kolis Simrishamni ja läks seal pensionile. Aastate jooksul on ta koostanud täiesti ainulaadse registri kõikide laevatüüpide kohta. Sinna alla kuuluvad ka kummipaadid ja päästeparved.”

      „Kes sulle temast rääkis?”

      „Mul vedas, et ma rannavalvesse helistasin. Kõne vastu võtnud mees oli töötanud ühel tollilaeval, kus Österdahl oli kapteniks.”

      „Hästi,” ütles Wallander. „Võib-olla saab tema meid aidata.”

      „Kui tema ei saa, siis ei saa keegi,” vastas Martinsson filosoofiliselt. „Ta elab Sandhammareni lähedal. Ma toon ta siia, et ta parve üle vaataks. Mis muidu uudist?”

      Wallander jutustas, mida ta oli Mörthilt kuulnud. Martinsson kuulas tähelepanelikult.

      „See tähendab, et varsti hakkame Vene politseiga koostööd tegema,” ütles Wallander, kui oli oma jutu ära rääkinud. „Kas sa vene keelt oskad?”

      „Mitte sõnagi. Aga see võib ka tähendada, et me pääseme kogu loost.”