„Millal ta helistas?” uuris Wallander.
„Nüüdsama,” vastas Martinsson. „Pool minutit tagasi.”
Kahe minuti pärast oli Wallander teel läände, Mossby randa. Ta sõitis oma isikliku autoga. Tema ees kihutas sireeni huilates politseiauto Petersi ja Noreniga. Nad sõitsid piki mereäärt ning kaldale paiskuvad külmad lained ajasid Wallanderile judinad peale. Tahavaatepeeglist paistis kiirabiauto ja selle taga veel üks politseiauto Martinssoniga.
Mossby rand seisis mahajäetuna. Kiosk oli suletud ja kiiged kõikusid kettide kriiksudes. Autost välja astudes puhus talle näkku lõikavkülm tuul. Ülal järsakuserval vehkis keegi käega. Koer tema kõrval kargles ärevalt rihma otsas. Wallander kiirendas sammu. Nagu alati, oli ta eesootava vaatepildi pärast närvis. Ta ei suutnud iial surnukehi nähes ükskõikseks jääda, sellega polnud võimalik harjuda. Nii nagu elavad inimesed, olid ka surnud alati igaüks isemoodi.
„Seal!” karjus naine hüsteeriliselt. Wallander läks talle näidatud suunas. Veepiiril õõtsus punane päästeparv. See oli pika supelsilla juures kivide vahele kinni jäänud.
„Oodake siin,” ütles Wallander naisele.
Siis komberdas ta nõlvakust alla ja tõttas üle rannariba. Ta läks sillale ja vaatas parve. Selles lebas kaks surnud meest, käed-jalad segamini, näod kaamed. Ta püüdis vaatepilti fotona fikseerida. Paljude politseis töötatud aastate jooksul oli ta õppinud, et esmamulje oli äärmiselt tähtis. Surnud inimene oli tihtipeale pika ja keeruka sündmusteahela lõpplüli. Mõnikord oli see ahel juba algusest peale aimatav.
Martinsson, kellel olid kummikud jalas, ronis vette ja tõmbas parve kaldale. Wallander kükitas ja uuris surnud mehi. Kiirabiauto juhid seisid lõdisedes ja tujututena eemal ning ootasid kanderaamidega. Wallander tõstis pilgu ja nägi Petersit hüsteerilist naist rahustamas. Siis mõtles ta, milline õnn see oli, et parv ei triivinud randa suvel, kui see on täis mängivaid ja suplevaid lapsi. Tema ees ei avanenud just kuigi meeldiv vaatepilt. Surnud mehed olid juba roiskuma hakanud – tugevast tuulest hoolimata oli laibalehka ilmeksimatult tunda.
Ta võttis jopetaskust kummikindad ja hakkas ettevaatlikult meeste taskuid läbi otsima.
Ta ei leidnud midagi. Kuid ühe mehe pintsakuhõlma pöörates avastas ta, et valge särgi rinnaesine oli üleni verine. Ta vaatas Martinssonile otsa.
„See ei ole õnnetusjuhtum,” ütles ta. „See on mõrv. Vähemalt seda meest on tulistatud otse südamesse.” Ta tõusis püsti ja astus paar sammu kõrvale, et Noren saaks parve pildistada.
„Mida sina arvad?” küsis ta Martinssonilt.
Martinsson vangutas pead.
„Ma ei tea,” kostis ta.
Wallander tegi surnuid vaadeldes aegamisi tiiru ümber parve. Mõlemad mehed olid blondid ja vaevalt üle kolmekümne aasta vanad. Käte ja riietuse järgi otsustades ei tegelnud nad füüsilise tööga. Kuid kes nad olid? Miks nende taskutes midagi polnud? Ta tegi parve ümber tiir tiiru järel. Aeg-ajalt vahetas ta Martinssoniga mõne sõna. Poole tunni möödudes leidis ta, et on näinud piisavalt. Tehniline personal oli juba rutiinse ülevaatusega algust teinud. Parve kohale oli tõmmatud väike kiletelk. Noren oli fotografeerimise lõpetanud, kõik külmetasid ja tahtsid juba rutem minema pääseda. Wallander nuputas, mida küll Rydberg oleks öelnud. Mida oleks Rydberg märganud, mis temal kahe silma vahele jäi? Ta istus autosse ja käivitas mootori, et sooja saada. Meri oli hall ja tema peas valitses täielik tühjus. Kes need mehed küll olid?
Mitu tundi hiljem võis külmast lõdisev Wallander lõpuks ometi kanderaamidega kiirabimeestele märku anda. Neil tuli kõvasti väänata ja sikutada, et mehi teineteise embusest lahutada. Kui laibad ära viidi, otsis Wallander parve hoolikalt läbi. Kuid seal ei olnud midagi, isegi aere mitte. Wallander vaatas merele, otsekui peitunuks lahenduse võti kusagil horisondil.
„Küsitle seda naist, kes parve leidis,” ütles ta Martinssonile.
„Ma juba küsitlesin,” vastas Martinsson imestunult.
„Põhjalikult,” ütles Wallander. „Sellise tuule käes ei saa põhjalikult rääkida. Vii ta jaoskonda. Ja las Noren hoolitseb selle eest, et parv jõuaks kohale samas seisukorras, mis praegu. Ütle talle edasi.”
Siis läks ta oma auto juurde. Praegu oleks Rydbergi tarvis, mõtles ta jälle. Mida tema näeks, mida mina ei näe? Mida tema mõtleks?
Ystadi politseihoonesse jõudnud, läks ta otseteed politseiülem Björki kabinetti. Ta kandis Mossby rannas nähtust lühidalt ette. Björk kuulas murelikult. Wallanderile näis sageli, nagu tunneks Björk end isiklikult puudutatuna, kui tema piirkonnas mõni raskem kuritegu toime pandi. Samas suhtus Wallander oma ülemusse lugupidamisega. Too ei sekkunud kunagi juurdluse käiku ega olnud kitsi julgustama, kui mõne juhtumi uurimine ähvardas ummikusse joosta. Tema tujukõikumistega oli Wallander harjunud.
„Võta sina see asi käsile,” ütles Björk, kui Wallander lõpetas. „Martinsson ja Hanson aitavad sind. Ma arvan, et siin läheb mitut meest vaja.”
„Hanson tegeleb ju vägistajaga, kelle me paar ööd tagasi kinni nabisime,” väitis Wallander vastu. „Kuidas oleks Svedbergiga?”
Björk noogutas. Jäi nii, nagu Wallander ütles. Nõnda see harilikult oligi.
Björki kabinetist lahkudes tundis ta, et on näljane. Kuna tal oli kalduvus tüsenemisele ja ta pidas võitlust liigse kehakaaluga, oli tal kombeks lõuna vahele jätta. Kuid kaks surnud meest kummiparves tekitasid temas rahutust. Ta sõitis keskusesse, parkis auto nagu tavaliselt Stickgatanile ja läks mööda kitsaid käänulisi tänavaid Fridolfi kohvikusse. Seal sõi ta mõned võileivad ja jõi klaasi piima. Samal ajal võttis ta mõttes kõik uuesti läbi. Eelmisel päeval, veidi enne kella 18.00, oli keegi tundmatu mees politseisse helistanud ja anonüümselt teatanud, mis varsti aset leiab. Nüüd oli selge, et mees rääkis tõtt. Punane parv kahe surnud mehega triivis tõepoolest randa. Vähemalt üks meestest oli mõrvatud püstolilasuga südamesse. Meeste taskutes ei leidunud midagi, mis oleks nende päritolu selgitanud.
See oli kõik.
Wallander võttis jopetaskust pliiatsi ja tegi salvrätikule mõned märkmed. Juba praegu oli suur hulk küsimusi vastust ootamas. Ta vestles mõttes pidevalt Rydbergiga. Arutlen ma õigesti, ega ma midagi ei unusta? Ta püüdis ette kujutada, kuidas Rydberg vastaks või reageeriks. Mõnikord see õnnestus, mõnikord nägi ta enda ees vaid Rydbergi kurnatud ja kuivetunud nägu surivoodil.
Kell pool neli oli ta politseihoones tagasi. Ta kutsus Martinssoni ja Svedbergi enda juurde, sulges ukse ja teatas keskjaama, et teda mõnda aega kõnedega ei tülitataks.
„See juhtum pole lihtsate killast,” alustas ta. „Jääb vaid loota, et lahkamine ja parve ülevaatus midagi annab. Siiski tahaksin ma mõningatele küsimustele otsekohe vastuseid.”
Svedberg nõjatus vastu seina, märkmik käes. Ta oli peaaegu kiilaspäine neljakümneaastane mees, sündinud Ystadis. Tagaselja räägiti, et teda haaras koduigatsus juba linnapiiri ületades. Svedberg näis sageli loid ja osavõtmatu. Kuid ta oli väga põhjalik ja seda Wallander hindas. Martinsson oli paljuski Svedbergi vastand. Vaevalt kolmekümnene, sündinud Trollhättanis, pingutas kõvasti, et politseinikuna karjääri teha. Lisaks oli ta tegev Rahvaparteis ja niipalju kui Wallander oli kuulnud, olid tal head võimalused sügisestel kohalikel valimistel valitsusse pääseda. Politseinikuna oli Martinsson impulsiivne ja pisut lohakas. Kuid tal tulid tihti head ideed ning oma auahnuse tõttu ei säästnud ta energiat, kui uskus, et on mõne probleemi lahenduse jälile jõudnud.
„Mind huvitab selle parve päritolu,” ütles Wallander. „Kui saame teada, kui kaua need mehed juba surnud on, siis arvestame välja, kust kandist ja kui kaugelt parv siia triivis.”
Svedberg vaatas talle küsivalt otsa.
„On see võimalik?”
Wallander