Oktoobrirevolutsioon on maailma proletaarse revolutsiooni alguseks ja selle arengu baasiks.
Stalin sõnu tuulde ei pillanud.
Endised lootused sellele, et „Suur sõda” viib maailmarevolutsiooni võidule ja sotsialistliku maailmasüsteemi tekkele, ei õigustanud ennast. Seepärast Stalin, kuni rahvas rõõmustas võidu üle, lahendas Venemaa jaoks traditsioonilist küsimust – mida teha? Valmistuda uueks maailmasõjaks või lahendada siseprobleeme, säilitades sõbralikud suhted liitlastega hitlerivastasest koalitsioonist? Olles tõeline marksist, ei piinelnud Stalin probleemi kallal kaua. Kuna peamine eesmärk – maailmarevolutsioon – jäi muutmatuks, oli teed selleni näha vaid läbi kolmanda maailmasõja, mis pidi saama viimaseks ja otsustavaks heitluseks imperialismiga (И. Дроговоз, Большой флот Страны Советов. Minsk: Harvest, 2003, lk 140–141).
27. novembril 1945. aastal kirjutas Stalin alla täiesti salajasele määrusele „Sõjalaevaehituse kümneaastasest plaanist 1946.–1955. a. – tel”. Plaan nägi ette ehitada:
• 4 rasket „Stalingrad” tüüpi ristlejat (täisveeväljasurve 43 000 tonni, peakaliiber5 – üheksa 305 mm suurtükki, kiirus 34 sõlme);
• 30 kerget „Sverdlov” tüüpi ristlejat (täisveeväljasurve 16 300 tonni, peakaliiber kaksteist 152 mm suurtükki, kiirus 33 sõlme);
• 188 eskaadrimiinilaeva;
• 177 valvelaeva;
• 367 allveelaeva;
• 18 meremonitori6;
• 36 merekahuripaati;
• 345 suurt allveelaevakütti;
• 600 väikest allveelaevakütti;
• 736 traali;
• 828 torpeedokaatrit;
• 195 dessantlaeva.
Riigil, mille paljudes rajoonidel valitses nälg, kümned miljonid inimesed elasid muldonnides, aga veolooma rollis külades olid naised, seisis ees 3524 lahinguüksuse loomine (samas, lk 154).
Kuid see pole kõik.
Programmi esialgses variandis oli ette nähtud 1200 allveelaeva ehitus perioodil 1950. kuni 1965. aastani (Krasnaja Zvezda, 11. aprill 1996. a).
Sama laiahaardeliselt planeeriti arendada ka lennuväge. Stalin võttis vastu otsuse formeerida 100 uut rindepommitajate õhudiviisi lisaks olemasolevatele (Vojenno-istoritšeski žurnal, 1992, nr 10). Rindepommitajate õhudiviis – see on 102 lahingulennukit (93 Il-28 ja 9 Il-28R). 100 uut lennukidiviisi – need pole ainult rinde-, vaid lisaks nendele on olemas veel strateegilised pommitajad. Nii nende kui teiste tegevust on tarvis katta vastava arvu hävituslennukitega. Peale selle, grupeerides üheaegselt 100 uut rindepommitajate diviisi ja vastava arvu hävituslennukite diviisi, peab suurendama ründe-, luure- ja transpordilennukite arvu. Ja tuleb ehitada tuhandeid uusi lennuvälju. Ja avada uusi lennundusja tehnilisi õppeasutusi.
Kuid mitte lennuvägi ja laevastik ei pea saama Stalini peamisteks trumpideks. Peamine rõhk on tuumarelva loomisel ja selle sihtmärgile toimetamise vahenditel.
Pärast Teist maailmasõda läksid Stalini ja tema lähimate jüngrite ning kaasvõitlejate vaated riigi ja maailma edasise arengu osas teravalt lahku. Paljud poliitbüroo liikmed arvasid, et peamised jõupingutused tuleb suunata mitte kolmanda maailmasõja ja maailmarevolutsiooni ettevalmistamisele, vaid maa siseprobleemide lahendamisele.
Peale Stalini enda pooldas kurssi kolmandale maailmasõjale ja maailmarevolutsioonile poliitbüroo liikmete hulgas vaid Hruštšov, kuid temal tekkisid erimeelsused Staliniga teises küsimuses. Hruštšov arvas, et Nõukogude Liidu majandusprobleemid saab lahendada taastumatute maavarade müümisega – paigaldada toru ja pumbata naftat Euroopasse! Stalin vastas sellele stalinlikult: kaubelda ressurssidega tähendab kaubelda Kodumaaga.
4.
peatükk
Lämmatavalt kuum 1952. aasta suvi. Piiril on sombused pilved. Aga Moskva kohal pole mingeid pilvi – tolm, leitsak. Öösel on Moskvas kõik aknad pärani lahti. Ah, tuleks ometi äikest! Kuid ei tule puhastavat paduvihma, mida jaheduse järgi igatsev pealinn ootab.
Seltsimees Stalin on tagasi tõmbunud suvilasse Volõnskis. Seltsimees Stalin ei võta kedagi vastu. Seltsimees Stalin mõtleb millegi üle, valmistab midagi ette. Ja igaühele, kes on suuteline mõtlema, on täiesti selge, mida seltsimees Stalin kavandab.
Aga Kremlis küpseb vandenõu seltsimees Stalini vastu. Riigi kõrgeimad juhid, Stalini ustavad õpilased ja kaasvõitlejad – Beria, Malenkov, Hruštšov, Bulganin, Mikojan, Molotov, Vorošilov, Andrejev – ühinesid rahvaste juhi vastu.
Juba üle kolme aastakümne on Nõukogude Liit väga raskes majanduskriisis. Kapitalistidel toimusid aeg-ajalt samuti kriisid – ületootmise kriisid. Neil valasid farmerid piima maha, tapeti lehmi, lihakehad kallati kloorlubjaga üle, põletati vilja – ja kõik sellepärast, et seda polnud kusagile panna. Progressiivsed filmimehed filmisid kogu seda barbaarsust ja näitasid kõigis maailma kinodes enne seansside algust.
Meil midagi sellist ei olnud ja ei saanudki olla. Meil on sotsialistlik majandus. Meil valitses krooniline vaegtootmise kriis. Meil polnud maad millegagi toita. Ja kõigi nende aastakümnete jooksul otsisid meie juhid sellise olukorra põhjust. Esimestel aastatel oli kõik selge: laos pärast Kodusõda. Seejärel selgus, et kulakud peidavad vilja, ei taha seda müüa. (Miks ei taha? Kas neil pole raha vaja?) Kulakud hävitati. Miljonite kaupa. Kuid paremaks ei läinud.
Siis selgus äkki täieliku kristalse selgusega, et segavad kahjurid. Kahjureid otsiti kõikjalt, püüti kinni, anti kohtu alla, pandi istuma, lasti maha – jälle miljonite kaupa. Paremaks ei läinud.
Seejärel algas sõda. Nälg pärast sõda on arusaadav – laos.
Saabus 1952. aasta, seitse aastat on sõja lõpust möödas, aga riik ei suuda end toita. Tarvis oli midagi kardinaalselt muuta.
Seepärast otsustas seltsimees Stalin välja vahetada riigi kogu kõrgema juhtkonna.
Seepärast otsustas riigi kogu kõrgem juhtkond vahetada välja seltsimees Stalini.
Kuid Stalinit pole võimu tipust lihtne kukutada. Stalin on Kommunistliku Partei keskkomitee peasekretär. See on kolmekümne aasta jooksul tema peamine ametikoht. See ametikoht on püsiva ja võimsa võimuvertikaali tipp.
Stalini vastastel oli totruseni lihtne variant: täiesti legaalselt järjekordsel parteikongressil mitte valida Stalinit sellele Nõukogude Liidu kõige peamisele ametikohale.
Stalin teadis, et oht ähvardab teda mitmest küljest, sealhulgas ka sellest – järgmine parteikongress võis ta hüvastijätukõnede ja aplausitormiga pensionile saata. Sellepärast ei kutsunud Stalin, rikkudes partei põhikirja, kongresse kokku juba kolmeteistkümne aasta jooksul, lastes mööda tervelt neli tähtaega. Keskkomitee pleenumeid tuli vastavalt partei põhikirjale läbi viia mitte harvem kui kord kolme kuu jooksul. Seda reeglit ignoreeris seltsimees Stalin samuti hoolsalt, kutsumata pleenumeid kokku aastaid, lastes mööda kümneid tähtaegu.
5. augustil 1952. aastal kutsusid poliitbüroo liikmed, selgelt vastu Stalini tahet, kokku keskkomitee pleenumi, mis võttis vastu otsuse kiiresti, kahe kuu pärast, kutsuda kokku ÜK(b)P XIX kongress. Ajend mõeldi välja küllalt kaalukas: partei põhikiri on vananenud, on tarvis vastu võtta uus põhikiri, mis näeks muuhulgas ette parteikongresside läbiviimist mitte ainult kõrgeimate parteiorganite otsusel, vaid ka madalamate parteiorganisatsioonide