Esinesin kord Ukraina televisioonis. Minu esinemist transleeriti Inglismaalt – organiseeriti telesild. Esitan harjumuspärase fraasi: 1939. aasta augustis jagasid Hitler ja Stalin Poola. Mind katkestas raevunud oponent: kõik oli tehtud õigesti! Stalin vaid ühendas Ukrainaga ukrainlaste maad. Eks katsu praegu ukrainlastele öelda, et see pole meie maa! Noh, proovi!
Aga mina olen samuti tige.
Esiteks, kui see oli territoriaalne vaidlus, siis Nõukogude Liidu ja Poola vahel. Poolaga see tuligi lahendada. Kuid mitte Hitleriga.
Teiseks, 1930. aastate keskel küpses Euroopas ja kogu maailmas suur sõda. Seltsimees Stalin teadis seda, rääkis sellest avalikult lootuse ja rõõmuga – sealhulgas 1939. aasta märtsis Kommunistliku Partei XVIII kongressi kõnepuldist. Võttes arvesse lähenevat suurt sõda, oleks võinud territoriaalsete probleemide lahendamisega oodata. Elas ju Nõukogude Liit ilma nende territooriumideta kuidagi kaks aastakümmet – võinuks ju veel kannatada.
Uute territooriumide omandamisega kaotas Stalin Poola kui turvapadja. Poola jagamine tähendas Saksamaaga ühise piiri tekkimist, millega Hitler sai võimaluse anda meie riigi pihta ühtlasi nii hävitava kui ka ootamatu löögi.
Kolmandaks, kui ilma Hitleri abita poleks neid ukraina ja valgevene maid kuidagi tagasi saanud, siis oleks seltsimees Stalinil tulnud püstitada küsimus teisiti: võta, Hitler, see, mida pead enda omaks, mina võtan selle, mis on minu, kuid las jääb meie vahele kärbitud, kuid ikkagi sõltumatu Poola. Siis ei ole Saksamaal ja Nõukogude Liidul ühist piiri. Siis sa ei saa mulle ootamatult kallale tungida!
See variant seltsimees Stalinile millegipärast ei meeldinud. Talle on miskipärast vaja ühist piiri Saksamaaga. Selle nimel andis ta Hitlerile isegi Varssavi, mis kunagi kuulus Vene impeeriumi koosseisu, aga Saksamaa võimu all pole kunagi olnud.
Millest selline heldus? Sellest, et piiri piki Bugi pidas Stalin ajutiseks. Ja ei varjanud seda.
NSV Liidu kaitse rahvakomissar, Nõukogude Liidu marssal S. K. Timošenko teatas sellest oma käskkirjas, mis avaldati kõigis Nõukogude ajalehtedes, loeti ette iga roodu, patarei ja eskadrilli rivi ees:
Nõukogude Liit kasvas märkimisväärselt ja nihutas oma piiri läände. Kapitalistlikul maailmal tuli koomale tõmmata ja järele anda. Kuid meil – Punaarmee võitlejatel, pole aeg uhkeks minna ja saavutatuga rahulduda! (Kaitse rahvakomissari käskkiri nr 400, 7. november 1940. a.)
Vaat nii: me nihutasime oma piirid läände, kuid ei rahuldu sellega. Meil on sellest vähe.
See pole poliitiku kõne ega ajakirjaniku sõnum. See on lahingukäsk kõigile Punaarmee väekoondistele ja väeosadele. Kuid Nõukogude piiridest läänes on ainult need riigid, mis on Saksamaa liitlased või need maad, mille Saksamaa oli vallutanud. Sel moel teatas NSV Liidu kaitse rahvakomissar ametlikult Punaarmee käskkirjas, et jõuame ka Saksamaani.
Mitte ukrainlaste ja valgevenelaste vabastamise nimel ei kehtestanud Stalin ühist piiri Saksamaaga, vaid tingimuste loomiseks ootamatuks kallaletungiks Saksamaale ja Euroopa vallutamiseks.
Minu raevukale oponendile Kiievist ja kõigile, kes jagavad tema seisukohta, soovitan mõelda vaat mille üle: aga seltsimees Stalin ei ühendanud ju Poolalt ära võetud maid mitte Ukraina ja Valgevenega.
Ta ühendas need Nõukogude Liiduga.
Nendel maadel ei kehtestatud mitte ukraina ega valgevene võimu. Võim, nagu meil kõikjal; kehtestati nõukogude, komissaride, tšekistide, koputajate, vangivalvurite, mahalaskmise võim.
2.
peatükk
7. juunil 1940. aastal määrati Kiievi erisõjaväeringkonna vägede ülemjuhatajaks armeekindral Žukov, Georgi Konstantinovitš. Ei määratud ilmaaegu: planeeriti järjekordset vabastamist. Seltsimees Stalin otsustas Rumeenialt ära võtta Bessaraabia ja muuta see Moldaavia Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks.
Moldaavlased ja rumeenlased on kaksikvennad. Aga venelastega ei ühenda neid miski – ei keel ega elukorraldus. Kuid Nõukogude juhte see ei häirinud. Bessaraabia kuulus kunagi Vene impeeriumi koosseisu. Seepärast tuli see tuua tagasi koduse katuse alla, parandades ajaloolise ebaõigluse. Ühtlasi tuua tagasi ka Põhja-Bukoviina, mis Vene impeeriumi koosseisu polnud kunagi kuulunud.
9. juunil 1940. aastal anti Žukovi käsul Odessa ja Kiievi sõjaväeringkondade vägedele lahinguhäire ning otsekohe algas nende koondamine ja grupeerimine Rumeenia piirile.
20. juunil 1940. aastal formeeriti salaja Lõunarinne; rinde juhatajaks sai armeekindral Žukov. Lõunarinde koosseisu kuulusid:
• kolme armee (5., 9. ja 12.) juhatused;
• 13 korpuse (10 laskur-, 3 ratsaväe-) juhatused;
• 40 diviisi (32 laskur-, 2 motolaskur-, 6 ratsaväe-);
• 14 brigaadi (11 tanki-, 3 õhudessant-);
• 96 suurtükiväepolku (66 diviiside koosseisus, 14 korpustes, 16 ülemjuhatuse reservis);
• 45 hävitus- ja pommituslennuväe polku.
Lõunarinne – see on 460 000 võitlejat ja komandöri, 12 000 suurtükki ja miinipildujat, 3112 tanki, 2168 lahingulennukit. Lõunarinde rannaäärse tiiva tegevuse toetamiseks toodi appi osa Musta mere laevastiku jõude ja Dnepri flotilli laevu, mis paigutati ümber Doonau suudmesse. Lõunarinde vägede taha grupeeriti NKVD väeüksused. Kokku osales operatsioonis üle poole miljoni võitleja ja komandöri.
Lõunarinde väed said Žukovi käsu purustada Rumeenia armee juhul, kui see osutab vastupanu. Pärast vägede koondamist piirile nõudis seltsimees Molotov Rumeenia valitsuselt Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina tagastamist. Rumeenia valitsus, mõistes, et vastupanu on kasutu, andis oma vägedele käsu taandumiseks.
Milleks siis oli Stalinile ja Žukovile vaja Bessaraabiat ja Põhja-Bukoviinat? Siin on nõukogude ajalooteaduse ametlik vastus. Selle andis Venemaa TA akadeemik, ajalooteaduste doktor, professor polkovnik A. S. Orlov:
Bessaraabia territooriumilt võis Nõukogude lennuvägi hoida löögi all Rumeenia naftatööstust, mis oli Saksamaa peamiseks naftatarnijaks. Põhja-Bukoviinat oli tarvis sellepärast, et läbi selle territooriumi kulges strateegilise tähtsusega rokaad-raudtee Odessast läbi Kišinjovi ja Tšernovtsõ Lvovi, millel olid euroopalikud rööpmed ja mis lubanuks kasutada veerevkoosseisu Euroopa raudteedel. (Военно-исторический журнал, 1991, nr 10, lk 17.)
Ma ei saa millestki aru! 1939. aasta septembris kirjutati Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel alla leping „Sõprusest ja piirist”. Kordan: sõprusest! 1940. aasta juunis polnud Saksamaal mingeid sõjalisi plaane Nõukogude Liidu ründamiseks. Aga Lõunarinde väed armeekindral Žukovi juhtimisel liikusid Bessaraabiasse, et „hoida löögi all Rumeenia naftatööstust, mis oli Saksamaa peamiseks naftatarnijaks”.
Mis sõprus see selline on? Hitler Nõukogude Liitu siis ei ähvardanud. Vastupidi! 1940. aasta juunis sõdis Hitler Prantsusmaa ja Inglismaa vastu, Saksamaa tagala oli täiesti kaitsetu. Mitte Hitler ei ähvardanud Nõukogude Liitu – hoopis Stalin ja Žukov olid valmis Saksamaa naftaallikatest ära lõikama. Sünteetilise kütuse tootmine Saksamaal saadi märkimisväärsetes kogustes käima alles 1943. aastal. 1940. aasta juunis sai Saksamaa, merelt Suurbritannia laevastiku poolt ära blokeerituna, naftat üksnes Rumeeniast ja Nõukogude Liidust.
Sel moel võis Punaarmee sissetung Rumeeniasse koos samaaegse tarnete katkemisega Nõukogude Liidust peatada kõigil rinnetel ühe hetkega kõik Saksa tankid ja soomustransportöörid, suurtükivedukid ja autod, hävitajad ja pommitajad, ristlejad ja lahingulaevad, eskaadrimiinilaevad ja allveelaevad.
Lihtsamalt öeldes, Lõunarinne Žukovi juhtimisel mitte ei võtnud lihtsalt Rumeenialt ära mingi osa territooriumi, vaid lõi ohu Saksamaa eksistentsile hetkel, mil Saksamaa pidas sõda Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. Seltsimees Stalin