Väljatõugatu. Daniel Höra

vastasin. „Keemia.“

      Ute pööritas silmi. Vaatasin uuesti ekraani. Seal seisis must valgel: Hea meelega; nii oli Mieke kirjutanud.

      „Küll te olete ühed väikesed petised,“ ütles Ute ja sõitis punase tule alt läbi.

      (2.)

      Ärgates tundsin end üsna räsituna, kuid eelseisvale korvpallimängule mõtlemine äratas mind kiiresti täiesti üles.

      Elutoas olid ema, isa ja väikevend Flo juba hommikusöögilaua ääres. Pühapäeviti sõime hommikust alati koos, seda pidasid vanemad oluliseks. Nädala sees kiirustas igaüks sageli oma teed, kuna kõigi päev algas erineval ajal. Mõnikord tõstsin pühapäevahommikuste sundhommikusöökide vastu veidi lärmi, kuid tegelikult meeldisid need mulle.

      „Noh, kas eile oli tore?“ küsis ema mulle kakaod valades.

      „Väga tore,“ vastasin ja vedasin näole kunstlikult suure naeratuse.

      „Näha on,“ vastas isa muiates. „Vaata ainult, et sa mänguks kenasti valmis oled.“ Noogutasin. Isale oleks minu profimängijasaatus meeldinud. Ka tema oli kunagi korvpalli mänginud, kuid profikarjääri jaoks ei olnud ta piisavalt hea, ja see vaevas teda ikka veel.

      Nüüd oli isal halvasti edenev arhitektuuribüroo ja ta otsis pidevalt ning edutult uusi kliente. Enamiku raha tõi majja ema.