Amanda Toddile, keda kuude kaupa kiusati ja kes 15-aastasena endalt elu võttis.
Daniel Höra on sündinud 1965. aastal. Pärast kooli lõpetamist töötas ta tehase konveieriliinil, mööblivedajana, hooldajana vanadekodus, taksojuhina ja telesaadete toimetajana. Tema noorsooraamatute debüüt „Gedisst“ („Põlatud“) sai kriitikutelt palju kiita ja „Braune Erde“ („Pruun muld“) võitis hulgaliselt auhindu ning lisati 2012. aastal Saksa Raamatukaubanduse Börsi-ühingu poolt 100 parima laste- ja noorteraamatu nimekirja. Daniel Höra elab ja töötab vabakutselise kirjanikuna Berliinis.
(1.)
Kolm kuud tagasi, ühel maikuu pühapäeva pärastlõunal veidi pärast kella viit ma surin. Olin totaalselt kutu.
Proovige seda ette kujutada – kiiremini kui silmapilgutus oled sa pildilt kadunud.
Ma ei olnud siiski päriselt surnud – laipa polnud. Ma surin teistsugust surma, mis on tegelikult sama lõplik: niinimetatud kaasinimesed arvasid mu ootamatult enda hulgast välja. Tehtud, korras ja sinnapaika jäetud. Mitte keegi ei tahtnud minuga enam tegemist teha või end minuga koos kusagil näidata. Minust sai varjutaoline olend ja see on üsna lähedal surnud olemisele.
Ja ometigi oli kõik alanud üsna rahulikult. Ühe peo ajal veidi enne suvevaheaega. Meie klass oli pannud kinni ühe kohviku, kooli lähedal Oranienstrassel asuva Irre.
Kreuzbergi tänavad olid sel ajal inimesi täis. Kõnniteedel liikus hordidena turiste ja kohalikke. Linnaäärde oli püsti pandud ajutisi lette ja putkasid. Kreuzberg oli minu kodu, siin olin ma üles kasvanud. Tundsin iga tänavat ja iga maja ja tervet hulka inimesi. Kreuzberg oli küla, kuid samal ajal ka maailma keskpunkt. Iial ei oleks ma siit lahkuda tahtnud.
„Hei, lehtsaba, stopp!“ hüüdis keegi minu selja taga ja ma pöörasin end aeglaselt ringi. Minu suunas sööstis ähvardavalt kätega vehkiv poiss BMXil. Tõstsin rusikas käe. Turistid heitsid silmanurgast meie poole kohkunud pilke, oodates ilmselt, et iga hetk läheb veriseks kakluseks.
BMXi-tüüp pidurdas otse mu ees. Seisime teineteise vastas nagu mõnes kauboifilmis ja jõllitasime üksteisele otsa. Siis ei saanud ma teisiti, kui pidin muigama ja BMXi-tüüp tegi sama. Kallistasime ja teesklesime, nagu ei oleks me teineteist terve igaviku näinud. Sedalaadi etendusi korraldasime mina ja mu parim sõber Bix päris tihti. Tegelikult oli Bixi nimi Titus, aga ühel kanepisuitsu tõmbamise hetkel oli Peppy pannud talle selle hüüdnime, nimelt Bixi ratta järgi. Ja oma pärisnime Bix tegelikult vihkas ka. „Ma olen Rooma keiser ja te peate mind kummardama,“ ütles ta alati, kui keegi teda Tituseks oli nimetanud.
Ronisin Bixi ratta tagumistele peekidele, hoidsin tema õlgadest kinni ja me kihutasime minema. Irre ees seisid juba mõned meie klassikaaslased. Hüüdsime Peppyle, Gaspardile ja mõlemale Oktayle – Nuraile ning Mehmedile – tere.
„No lõpuks ometi, te pasakotid!“ lõugas Peppy ja irvitas laialt. „Püsige lainel, enam pole pikalt jäänud.“ Peppy oli juba üsna lõbusas tujus ning loksutas käes rohelise vedelikuga täidetud klaasi. Röga, niimoodi nimetasime me toda jooki, mis koosnes viinast ning rohelisest limonaadipulbrist. Irre oli meie jaoks spetsiaalselt mõned liitrid seda segu valmistanud. Aga sellega pidi hoolega peale passima, kuna viin tegi kiiresti purju ning suhkrusegu ajas korralikult pöördesse. Vastik segu. Mina seda palju juua ei võinud, sest mul oli järgmisel päeval oluline korvpallivõistlus. Mängisin Lok Kreuzbergis, Kreuzbergi ühingu meeskonnas. Mängisime kõrgliigas ja siin ei tohtinud endale apsakaid lubada, muidu lendasid meeskonnast välja. Aeg-ajalt ilmusid kohale talendiotsijad profiklubist ALBA Berlin. Suurem osa meist soovis hiljem kord ka profileiba maitsta. Seepärast suhtusin sporditegemisse üsna tõsiselt, jälgisin toitumist ega astunud üle piiri. Alkoholi ma nagunii praktiliselt ei tarvitanud ja teised viskasid selle üle ka nalja. Kuid pidude ajal õnnestus mul harva alkoholi täiesti vältida, nii et kui Peppy mulle klaasitäie röga nina alla pistis, lõin teistega kokku ja võtsin kaks väikest lonksu. Plaanisin ülejäänud joogi hiljem kuhugi vaikselt ära sokutada.
Tantsisime ja jõime, mina nüüd juba vett, siis läksin koos Bixi ja Peppyga välja, nemad tegid ühe kanepisuitsu. „Annika näeb täna eriti kuum välja,“ sõnas Peppy. Bix ja mina vaatasime üksteisele muiates otsa. Teadsime, et Peppyle Annika meeldis.
Kui me jälle sisse läksime, panin oma telefoni ühele leti kõrval asuvale lauale, kuna püksitaskus oli see ebamugav. Siin ei puutu seda keegi.
„Lahe pidu!“ karjus Bix mulle kõrva ning pani käe mu õlale. Teise külje pealt kallistas mind Peppy ja nad üritasid minuga poloneesi tantsida. Raputasin nad naerdes maha ja liikusin tantsusammul lähemale Miekele, kes nägi minu meelest välja vägagi ahvatlev. Mieke oli pärit Hollandist ning oli meie juures üheks aastaks vahetusõpilasena.
„Hei!“ hüüdis ta ja tantsis mulle veidi lähemale. „Bix ja Peppy on juba kenasti purjakil,“ ütles ta oma armsa aktsendiga.
Ta rääkis väga mu kõrva lähedal, nii et tõmbusin näost punaseks, sest me polnud veel kunagi varem üksteisele nii lähedal seisnud. Vaatasime Bixi ja Peppyt, kes teineteise najal seistes üritasid püsti püsida ja meie poole irvitasid. Tahtsin midagi vaimukat ütelda, aga mulle ei torganud miskit pähe.
„On juba üsna hilja,“ ütles Mieke korraga. „Ma pean hakkama minema.“
„Mina ka,“ sõnasin ja võtsin kokku kogu oma julguse, et küsida, kas võin Mieke koju saata. Ta naeratas.
„See oleks armas, aga minu pereema tuleb mulle järele,“ vastas ta. Lehvitasin.
„Hei, aga sa võid ju koos meiega sõita,“ pani Mieke ette. „Me viime su koju.“
Läksin koos Miekega väljapääsu poole, et oodata tema pereema. Vahetasime veel mõned sõnad peo kohta, siis aga vaikisime ja vahtisime kumbki isesuunas. Piidlesin Mieket salaja silmanurgast. Tema vaskpunased juuksed helklesid tänavalaterna valguses. Täpselt ninaotsas oli tal neli tedretähni, mis moodustasid poolkuukujulise ringi. Naersin, sest mulle kangastus punt ringis kükitavaid ja mõttetustega tegelevaid maipõrnikaid.
„Mis on?“ küsis Mieke ja naeris samuti.
„Ei midagi,“ vastasin ja puhkesin veel rohkem naerma. Mieke suunas oma rohelised silmad minule.
„Sa ei naera ometi minu üle?“ päris ta.
„Seda ei teeks ma iial,“ vastasin tõsiselt.
Mieke ähvardas mind naljatlevalt sõrmeviibutusega. Tahtsin just vastata, kui korraga katkestas meid Oranienstrasselt kostev lärm. Suur must BMW oli jäänud teise ritta seisma ning juht rääkis rahumeeli telefoniga. Ootavate autode vihast tuututamist ta lihtsalt ignoreeris. Haarasin automaatselt oma iPhone’i järele, kuid käe alla jäi vaid tühi püksitasku. „Ma pean korra tagasi sisse minema,“ ütlesin Miekele ja pugesin veel kord Irre pikliku kujuga ruumi. Telefon lebas seal, kuhu ma ta jätnud olin, ning paistis mind justkui ootavat. Võtsin telefoni ning lehvitasin Bixile ja Peppyle, kes üksteise najal tantsupõrandal õõtsusid.
Mieke pereema Ute oli vahepeal kohale jõudnud. „Ah, seal ta ongi,“ ütles ta ning küünitas üle tagumise istme mulle tagaust avada.
„Kas oli tore?“ tahtis Ute teada, kui olime kohalt võtnud.
„Jah,“ ütlesime Mieke ja mina nagu ühest suust ja hakkasime naerma. Mõtlesin paaniliselt, kuidas küll kutsuda Mieket homsele mängule, kuid ei julgenud seda Ute pärast teha. Kuidas see siis küll välja kukuks?
Vaatasin oma telefoni, mida ikka veel käes hoidsin, ja enne veel kui jõudsin korralikult järele mõelda, avasin sõnumid, kirjutasin paar sõna ja saatsin ära. Hetke pärast piiksus Mieke telefon, mille peale Mieke oma käekotis sobrama hakkas.
„Noh, kes siis veel nii hilja sõnumeid saadab?“ päris Ute naerdes. „Kas mõni austaja?“
Mieke itsitas ja vaatas telefoniekraani. Ta luges, peatus, luges veel kord ja hakkas siis vastust kirjutama. „See on Nurailt, matemaatika asjus,“ vastas ta kirjutades.
„Appikene, küll te olete igavad,“ sõnas Ute. „Tulete äsja peolt ja vahetate sõnumeid õppimise kohta?“
„Armas Ute, just seetõttu ei olegi sina elus kuhugi jõudnud,“ mainis Mieke. Utel oli Kreuzbergis galerii ja ta oli väga edukas. Ta andis Miekele sõbraliku laksu vastu reit.
Mieke