Ja niiske seisund sinu palg’;
Kül põrgu tormid pimel ööl
Su ümber mässand wõidutööl.
Kõik aga ei sult häwita
Öö jõudnud oma katkuga,
Sest Eesti weri, waim ja meel
Su walw’ja wendes elab weel!
Neid kolme hoia, isamaa,
Neid truilt põues paisuta,
Siis sinu muistne wägewus
On tulewiku õnnistus!
Nurin
Suur nurin sortsilaste tõust,
Kui tuleks pime põrgu jõust,
Käib sala suure wihaga
Siit läbi armsa Lääne maa.
Waik, soowil seisab Taara salk:
See piinajatel paras palk,
Nüid ülekohtu lõeg on täis –
Kas tuleb ette kodureis?
Nad puha, wiimane kui maik –
Kus on sell’ põrgul pesapaik!
See muistselt maha jäetud maa
Ei tereta neid saagiga.
Sest kindlast kinni hoiawad
Nad maha murtud Maarja maad,
Ei tahaks siit nad lahkuda,
Kus rahwas õppin’d orjama.
Neid aga waewab külma rõhk
Ja päewatõusu tuuleõhk –
Meil’ Ukku uue õnne toob
Ja ilusama ilma loob!
Jäta!
Hing, oh jäta muret ruttu
Muistse maale magama,
Tõtta uuest tööle ruttu
Walju, kindla waimuga!
Pikka teed sa pead käima –
Jõua uhkelt edasi –
Maha murdma leina-äima,
Kes ei aita tedagi.
Tõsi, toona tuleb meele,
Paisub silmi pisaraks,
Jääma nõretuse weele –
Oh et siin sa unustaks!
Tugewaste töös ja teos –
Näita neil’ kui magaja –
Õigus südames ja peos
Siis su õnn ei wiiwita!
Lindanisale
Kus kallim koht kui Lindanisa,
Kus püham mälestuse paik?
Seal hingab Kalewite isa
Ju aastasajad rahus, waik;
Seal ema Linda leina walus
On järwe jätnud murule
Ja selles kuninglikus talus
Meil kaswis Kalew ülesse.
Mull’ tihti rääkis isa pere,
Kui alles hällis kiikusin,
Et üle maa ja üle mere
On Tall’na üksi neitsi-linn;
Nad teadsid pikka juttu westa,
Kuis teda piir’tud asjata
Ja et ta igaweste kesta,
Kui kestab ilm ja ilmamaa.
Kuis on seal kuulsas paigas lugu
Nüid Taara tõu ja waimuga:
Kas mäletab weel Eestisugu,
Et pühas paigas rändab ta;
Et tema tõstab oma kanda
Nüid Kalewite rinna peal
Ja et wõib tema mereranda
Weel eluks tõusta taadi heal?
Oh mäletaks sa, kes su põues
On ammu, ammu hingamas!
Oh teaksid sa, mis Eesti õues
Kord Linda silmist laenetas!
Nüid aga piad sa tõusma üles
Ja südameks meil olema,
Sest sinu põues, sinu süles
Meil magab armu otsata!
Ja mis see on, mis mina nõuaks
Mu Lindanisa, sinu käest?
Et sina kõigist mööda jõuaks,
Ja lahti peaseks sortsi käest;
Et sina käiksid Eesti hõimus
Ja Keisri armus kõigist eel,
Et su sees elaks auus ja wõimus
Mu püha Eesti emakeel!
Kalewite kodu
Kuldne Kalewite kodu,
Taaralaste lõbus maa:
Sulle laulab lahkest kägu,
Ööpik suure healega!
Lõuna wõlwist päikse palge
Särab sinu oru öös,
Põhja wirmaliste walge –
Selle paistel palju töös!
Lääne lained laks’wad lusti,
Rõõmsalt kuulab rand ja raud,
Wana waime jälle us’ti,
Wõrsub Kalewite kand.
Jälle rääk’wad rindus healed
Wanast wabaduse a’ast,
Laulikute kandle keeled
Kõlisewad kodumaast.
Jälle kuuluks kanget kuha
Ennemuistse hiie puist,
Õitseb Emajõe luha,
Lehkab lillelisest suist.
Maru möllab
Kas tuleb koju kuningas,
Kes Põhja-merel purjetas –
Sest kägu kukub koidu a’al,
Koer haugub haljal Murumaal?
Ei wennad, ei see rõõmuheal,
Koer uriseb ju meie peal
Ja tahab salwa walusast,
Kui peaseks lahti ahelast.
Kui libiseb ta sabaga.
Siis tahab saaki meelita:
Mis ettewaates anna sa,
Sest – maru möllab üle maa.
Kaljuwaim
Weel elab kõrge kaljuwaim
Siin Eesti pinna peal;
Ta suigub sala udu sees
Ja mängib, läigib Lääne wees –
Üks imeline heal.
Poeg, hoia pehme käte