Mu Sakala!
Siin jookswad hallikad ja ojad,
Kui hõbe lindid läbi maa,
Siin käiwad waba rahwa pojad
Ju ilma wõera ikketa.
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Oh seda maad ja seda linna
Ma kiidan kõrgeks otsata:
Siit päew ei raatsiks looja minna,
Siit lahkub nagu nutuga,
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Oh wõeras, kas sa oled käinud
Mu kaswu kohas Sakalas?
Kas oled kaugelt teda näinud?
Siis süda tõeste rõõmustas –
See on mu kallis isamaa,
Mu Sakala! –
Ja õnnelikuks mõttes kiitsid
Sa rahwast, kes siin asuwad,
Siin kaua aega ära wiitsid,
Kus arm ja truudus kosuwad.
See on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Oh maa, kes täis on kaunist kiitust
Ja kuulus wana wägedest,
Kui lahkun ma su orust, niidust
Ja sinu püha mägedest,
Siis wõta oma hõlma sa
Mind Sakala!
Linnutaja waim
Oh häda, häda, häda mulle –
Nii kaeban kurwa meelega –
Mis, Linnutaja, kostan sulle,
Kui aru nõnda nõuad sa;
,,Kus on mu haud mu wiimne ase?
Oh wasta mulle, isamaa!
Sa wandsid truudust, ei ma lase
Su surma paika sõkkuda;
Sa nutsid – kõrge taewas waatis –
Mind hauda kandes käte peal,
Sealt minu waim sind kodu saatis,
Ta elab praegu siin ja seal.
Nüid seisad sõnata ja norus
Sa nõuta minu haua ees:
Kas seda sinu mäel ja orus
Sull’ õpetasin elu sees?
Ma tõstan tähte keskel nuttu,
Ma kaeban koidu eha a’al
Et minust wõerdunud nii ruttu
Mu õed ja wennad muistsel maal;
Et ära kuiwan’d waimu osad,
Mis pidid mereks paisuma,
Et äratatud Eesti pojad
Ei astu enam minuga!
Õed, wennad ärkage weel üles,
Oh igaweseks ärkage!
Siis rõõmustan ma taewa süles
Ja rahu saab mu põrmule!“
Eesti rahwa 50-aasta priiuse mälestuse pühaks, 26-märtsil 1869
Priius, priius sulle hüüan
Täna suure healega,
Suud ja südant tõsta püüan
Taewa-isa tänama!
Kes ei tunneks taewa wäge
Surma hauast ärkades,
Kes ei aimaks orja mäge,
Tema kurjas kõrguses?
Oh kui hirmsas ahastuses
Ägasid sa, isamaa!
Aasta sajad sügawuses
Põrgu piina kandsid sa!
Sinu õnnepäew läks looja
Wärisedes, weriselt,
Sulle sadas tuld ja tõrwa
Maast ja taewast ülewelt!
Taewas kuuldi hädakisa,
Kuuldi waluwingumist,
Hale’st waatis Wana-isa,
Ähwardates põrgulist,
Saatis wälgunooled alla:
Aleksander, aita sa,
Peasta ükskord rahwas walla,
Peasta põrgust Eestimaa!
Lõppes were-pulmapidu
Wiiekümne aasta eest,
Murtud sai siis orja-idu,
Wälja kistud söödi seest;
Tema ohakased juured
Wõrsusid weel sala wäel,
Need ei olnud enam suured –
Kistaks wälja kahel käel.
Sa ei märka, nooremsugu,
Sa ei aima südames
Orjapõlwe piinalugu,
Täies jõus ja kurjuses!
Keda orjakepid lõiwad,
Need su wagad wanemad,
Kelle werd su nurmed jõiwad
Ammu mullas magawad!
Priius, priius, sulle hüian
Täna suure healega,
Suud ja südant tõsta püian
Taewa-Isa tänama!
Isamaa, su mets ja meri,
Kõik ta täius, kohise!
Eesti laste waim ja weri –
Priiusele hõiskage!
Palumine
Paista mulle, lahke päike,
Ööilm warjab waarikuid,
Lahuta neid pilwe käike,
Mis siin külmendawad suid!
Sõua põrgu wärawalta,
Kallis Kalew, koju sa!
Ammu sind ju wangi maalta
Ootab ohkel isamaa.
Sinu õnne, sinu waewa
Leinab suur ja weikene –
Aeg, kus sind sai wiidud taewa,
Lõpetas meil priiuse!
Wana-isa, ise tarka,
Taara, taewast kuule sa,
Anna Manal seda märka:
Peasta Kalew kütkesta.
Särama
Kuis käib sul kuldne päike,
Mu armas isamaa,
Kes muiste õnne läike
Sul süitas särama?
Ta tõuseb Taara kojas
Kül endse iluga,
Näeb aga sinu majas
Kõik kurtes puhkama!
Oh,