Ado Reinwald
ADO REINWALD´I LAULUD
I. osa.
Isamaale
Kui on sul ilmas isamaa,
Siis teda tõega armasta:
Üks sõna sellest huuldel
See olgu säde südamel!
Kes isamaale laulu loob,
Ta altarile ohwrid toob,
Sel olgu ohwer ainsale
Nii puhas, püha, tõsine!
Mis põues paisutasin ma
Nii mõne aasta kümnega,
Siin woolab wanast südamest,
Kui hallik kalju mägedest!
Eesti palwe
Suur Jumal andis seda maad,
Kus meie rahwas asuwad;
Ehk kül see maa on weikene,
Ta toidab lapsi lahkeste.
Siin rahwas elas rahu sees
Ja pärast ohkas silma wees:
Kui seati siia jumalust,
Siis riisuti ta wabadust!
Siis tuli pik ja pime öö
Ja rahwast köitis orja wöö –
Ta õnne täht, nii särawal,
Siis kustus kauaks taewa all!
Sa Isa kuulsid walu healt
Siis kõrge kohtujärje pealt
Ja peastsid jälle meie maad,
Nüid sind su lapsed tänawad.
Meid hoia Isa armus weel,
Käi tule sambaks meie eel,
Et meid ei mata laente wood.
Ei murra aja tormi hood!
Kui rahwas, usk ja tema keel
On sinu meelest armsad weel,
Siis kaitse sina igawest
Mu kodumaad ja rahwakest!
Isamaa
Kus on mu kallis isamaa,
Kus tahaks rõõmsast elada,
Kus üli õnnis oleks ma
Ja kellest wõiksin kiidelda?
Ei ole seal mul isamaad,
Kus wennad wenda wihkawad,
Kus igamees end targaks teeb
Ja sala kiusust üle keeb.
Ei ole seal mul isamaa,
Kus tõde püitaks surmata,
Kus wagaduse katte all
On öö ja udu õitsewal.
Seal on mu armas isamaa,
Kus tõde hakkab tõusema,
Kust kaob öö ja widewik,
Kus rahwas rõõmus, rahulik.
Seal on mu armas isamaa,
Kus rahwas lepib rahwaga.
Kus waenlane ja wihamees
On ümber kaela silmawees.
Oh sellel wäga armsal maal
Ma elaks, laulaks igal a’al!
Saa sarnaseks, mu Eesti, sa,
Siis oled minu isamaa!
Kase puu
Minu õnsas isa õues
Kõrge kask weel kohises,
Siis, kui lapse meeled põues,
Mängsin murul lilledes.
Kase lehte kallis kaha
Rõõmustas mind sügisel,
Kase lehed läksid maha,
Kolletasid sügisel!
Mina naersin kase kurba
Lapseliku lustiga,
Pilkasin, et oksa, urba
Pidi paljaks puistama.
Kase raod wingsid nutul,
Tahtsid nagu ütelda:
„Lapsukene, sulle rutul
Elu talwe tuleb ka!
Loodus wiib meid suwe ilust
Piskuks ajaks puhkama,
Pea aga talwe wilust
Saame jälle ärkada.
Aga sulle, lapsukene,
Kaua õitseb kewade,
Sull’ on talwe igawene,
Elu aeg on üürike!
Sinu isa-isa juba
Muiste minu mahla jõi,
Mina warjasin ta tuba,
Kui ta lapse laulu lõi:
Ammu haua künkad kat’wad
Sinu waga wanemaid,
Kui na’d sindki mulda mat’wad,
Kuuldaks weel mu kohinaid.“
Mulle tungis tume koha
Südamesse walusast,
Päike, taewas, lilled puha
Naeratasid kurwemast.
Ja ma läksin, muret peites,
Tuppa teise mängile,
Ema sängi maha heites
Tungis pisar silmasse.
Nüid, kus mulle elu teele
Paistab talwe kurwem kuu,
Tuleb mulle tihti meele
Kahiseja kase puu.
Ja ma aiman omal haua,
Igawese talwe ees –
Kask jääb kasuma weel kaua,
Kahiseb mu õue sees!
Sakala maa
Ma olen käinud palju radu,
Ma olen näinud mitu maad,
Ei olnud kuskil leida kodu
Nii armast, uhked, ilusad
Kui kaunis, kallis isamaa –
Mu Sakala!
Siin wilja põllud lainetawad,
Siin lille luhad liiguwad,
Siin aasad magust lõhna a’awad,
Siin kõrged metsad kiiguwad.
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Siin niidud paksu heina kandwad,
Siin kallilt kosub käte-töö,
Siin põllud palju wilja andwad,
Siin rahwas rõõmus päew ja öö.
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Siin kägu kukkub kulda keelel,
Ja ööpik laanes laulab ka,
Siin