Kahekesi. Kultuuriministeerium Eesti kirjandus

Kõrgel pää kohal sinetas lõpmata taewas nagu meri. Ja selle taewa all wõrsuwate wäljade keskel käis wäikene tüdruk, õnnetu ja wäsinud, pää täis meeleäraheitlikka, kibedaid mõtteid.

      Ah need suured, need suured inimesed! Tal oli häbi, tal oli walus nende pärast. Tal oli tundmus, et ka temagi nende saladust teades sellest osa on wõtnud. Tal oli tundmus, et ta kõigest sellest isale ja emale rääkima peaks, kõik ülestunnistama, nende pääle kaebama – ja siis nende eest andeks paluma – kas wõi põlwedel paluma!..

      Ah need suured, need suured inimesed! Kuidas nad räägiwad ja kuidas nad on! Nii salameelikud, nii kawalad on nende mõtted. Aga kõwasti nad naerawad, kõwasti nad pilkawad kõike, mis lapselikult õrn, mis iseenesele elab. Sest nad naerawad tema ja ta laste üle. Ja nad ütlewad: „Suur tüdruk sa oled – ja nukkudega mängid! Aeg mehele minna – ja nukkudega mängid!“ Ei nemad saa aru tema armastusest, ei tunne ise seda, ei tea ialgi! Kõik on nendele nii toores, nii lihtne kui lage heinamaa, kui mustaw turbasoo!

      Oh, miks peaks nad teda ometi kiusama, miks haawama – iga oma sõnaga, iga oma teoga! Mustaks muutuwad toome helbed, kui nad nende pääle pilgu heidawad, ja lilled kaotawad lõhna, kui nad nendest mööda lähewad…

      Ta purtskas korraga nutma, walusalt ja kibedalt. Ja pisarad jooksiwad üle ta palgete – alla mustasse mullasse.

      Ah, nutta ainult jääb temale, nutta – maailma ja elu ning kõige ilusa ning õrna pärast, mis elus on ja mida inimesed ei näe, ei tunne ning tunda ei taha!

      Nutus kerkis ja wajus ta rind. Ja mida kaugemale läks, seda enam ununesiwad Marie ja Kusta kodus. Rinda täitis üleüldine lein elu pärast, walu kõikidest haawadest ja ülekohtust, mis maa pääl sünnib. Ning selle kõrwal tärkas tundmus elu suurusest, rõõm olemisest, igavene igatsus…

      Pisarad kustusiwad ta silmis. Ah, kui nüüd ainult minna ja minna – ühelpool rukkinurm ja teisal ristikhein – ning kahe wälja wahel keerleb põllupeenar taewa kaugusesse! Ta läheb ja läheb – ainult nurmed ja taewas, nurmed ja taewas…

      Aga taewas oli nii lõpmata sinine, ning selles sinises meres ujusiwad lumiwalged kerged pilwed nagu pleekiwad kangad. Ja üle pilwede woolas alla päikese walgus, nirises pilwede pragudest nagu kuldne wihma waling. Ja pehme maapind, karwane ning kore, wõttis seda wihma wastu, imes oma sisse, sünnitamise walus tuksuw, hõõguwas janus hingeldaw, loomise õnnetundmuses wärisew ja õhkaw. Maa sügelewat ja pakitsewat koort läbi murdes paiskasiwad lehekesed ja nupukesed oma päid üles. Niiskes ja kuumas hämaruses roomasiwad muruheinte niidid, kord maa alla kadudes, ema rinda imedes, kord lehepungasid päikese poole wisates. All soojusest aurawa mulla pääl märgade hallituse rakukeste wahel käisiwad pisikesed putukad, helepunased nagu werewa sammeti tombud. Iga lehekese, iga lible all istus keegi, waatas säält salakawalalt wälja, näitas keelt ning sarwi ja ümistas oma laulu. Iga kõrrekese pääl kiikus mõni metslane, õõtsutades ja kaasitades. Warsi mööda roomasiwad imelikud olewused, aegamööda oma pikki kisadega koiwi asetades, helbetel rippudes ja kõikudes, suud ammuli pääs, silmad pärani – nagu arust ära…

      Õhk oli nagu mesi ja maa nagu magaw laps lämmastawal suwe ööl: Ta nägi und ja sonis läbi une, hingas sumedat õhku oma sisse ja aeles õrnade sõrmekestega kätki nööride kallal…

      Nurmed lõppesiwad. Leeni läks küngaste rajakestel, mis siira-wiira põõsaste wahel keerlesiwad ja millede esimesi tallajaid keegi ei tea: nagu oleksiwad taewaalused linnud nad wäljawalinud ning sääsed samblasse sõtkunud. Ta läks ja tundis ülewoolawat rõõmu kõigest, mis ta nägi ja kuulis: jalgade ümber krabisevast kanarpikust ja tee ääres puuoksa pääl istuvast punasest orawast, kes tervele jumala maailmale palgesse sülitas; walgest kasetohust, päikesest ja oma elust. Ta unustas, kust tuli ja kuhu läks. Ta tahtis ainult minna, ilma ainsama mõtteta pääs, ainsama tundmusega rinnas: tahaks midagi, ja ei tea mis; on rõõmus ja kurb, ja ei tea miks. Ah, kui nüüd keegi wastu tuleks – ükskõik, kes – ta naeraks sellega ja nutaks rõõmu pärast! Ja nad jookseksiwad teineteise järel pärimäge plaginal alla orgu. Oo, õhk winguks kõrwade ümber ja kase oksad lööksiwad palgesse! Ja lilled wilkuksiwad mööda kui helmede pael!

      Ja korraga pistis ta jooksma. Ah, kuidas süda peksis ja hing rinnus rabeles! Maa wajus jalgade all ja õhu laened wõtsiwad teda wastu. Aga ta jooksis ikka kiiremini ja kiiremini, nagu oleks teda keegi tuhandil tiiwul taga kihutanud, wõi oleks muld ta jalgade all punaselt õõgunud. Ah, ikka edasi läbi winguwate õhu wirnade, edasi kinniste silmadega awanewa tühjuse sisse!