„Ei, ei – kuna rääkisin mina seda? Aga ometi – rahulist elu otsida mõtlesin mina. Õnne arwasin mina rahus olewat, armastust– unistawas õhtu hämarikus. „Sest õnn on liikumine, mis seisuks on muutunud…“ ütles keegi. Nii arwan ka mina. Aga sina otsid tormist õnne, mõõga teralt tuld tahad sa näha… Sääl on sinu mõtted“.
„Oh, ikka see isiklik õnn!“ naeratas noormees. „Murdwas, mustawas tormis ei ole õnne – ei sinule, ei minule“.
„Ja ometi otsid sina tormi?“
„Ei, minu kullakene, see, mis mina otsin, on säälpool tormi. Ainult läbi tormi otsin mina oma rahu. Pärandame meie oma esiwanemate käest kulda ja kuulsust, kuid meie põlwe kohast seltskondlikku korda ja tasakaalu peame ise võitma. Seda ei saa meie wanemate käest pärandada. Ka see, mis mina otsin, on õnn, on rahu, on liikumine, mis seisuks on muutunud. See on surnud seltskond, kes oma tasakaalu ja korda wanemate käest arvab pärandanud olewat, ja kes läbi tormi paremaid aateid ei otsi. Need on une-ajajärgud ajaloos, kui kinni tahetakse pidada, mis on. Selle põlwe rahwas arwab oma rahu pärandanud olewat. Kuid mina usun midagi muud. Läheme tormisse ja lunastame wõitluse läbi enestele rahu!“
Nad kõndisiwad aegamööda nurme nõlwal edasi. Poiss oli oma käe tüdruku õla pääle pannud ja waatas tõsiselt kaugele pimedusesse, mis nagu tuhande-pääline madu linna tornide tagant wälja roomas ja omad nahkhiire tiiwad üle terwe taewa laiali laotas.
„Ja selleks lähed sina tormisse?“
„Selleks, selleks!“
„Ja sina loodad oma rahu leidwat?“
„Mina leian. Aga need, kes pärast tulewad, ei saa rahul olla meie põlwe wõiduga. Nemad tungiwad jälle oma aadete tungla walgel tormisse ja wõitlewad ning wõidawad. Ja nii on elu“.
„Kui imelik… kui muinasjutt…“
„Kui lihtne, kui luuleta…“
„Aga need, kes oma nooruses enese aateid kaugelt ei otsi, kes läinud põlwede pärandusega rahul on – ?“
„Nemad – on hiljaks jäänud sündima. Nemad oleks siis pidanud tulema, kui läinud põlw oma sihti alles koidu kumas kaugel punetamas nägi. Ja nende wastu meie lähemegi võitlusele – meie, noored, jõurikkad, wägewad! Eneste aated tahame meie oma noorte pääde pääle tõsta, nii et meie read kui tule sammaste hulgad kesk pimedat ööd paistavad, ja nii läheme meie – tõusedes ja wajudes – edasi, edasi!“
„Edasi, edasi…“ sosistas naesterahwas: „edasi, edasi… oma aadete walgel… oma päikese poole… edasi, edasi…“
Nad seisiwad laia wälja pääl: üks – täis nooruse usku ja jõudu, walmis oma rada raiuma, ja teine – täis imestust ja arusaamata kartust uute mõtete ees, mis ta ümber õhus kohisesiwad. Ja nad seisiwad laia wälja pääl ning õhtu laotas oma tiiwu nende üle. Päikene oli kustunud ja tuhande-pääline madu roomas kõrgele taewa pääle. Ja nemad seisiwad ning waatasiwad tulewiku teede poole.
„Ja sina lähed siis linna, oma tormisse?“ küsis naesterahwas.
„Jah, sinna lähen mina“.
„Sinna külma, südameta linna, mis nagu wangikoda sind ära neelab… sina, kes sa temalt armastust nõuad… Ja siis peame meie sääl teineteise kõrwal kui kiwisambad käima – nii külmad, nii külmad… Istume, kullakene, weel enne, kui me läheme…Weel minut unenägu, weel õnne teineteise najal…“
Nad istusiwad lepa põõsa kõrwale maha, teineteise ligi.
„Minu armas, minu ainus!..“ sosistas tüdruk, kuna ta pää poisi põske wastu najatas ning käega tema kaela ümbert kinni wõttis: „Sinu rasket pääd tahan mina kaisutada ja paitada, milles mustad mured ja rasked elumõtted elawad, Suudaks ma neid kortsusid su otsaesiselt ära suudelda ja sinu mustad murelinnud ära hirmutada!“
Poiss laskis wäsinult pää naesterahwa sülle ning pigistas silmad kinni.
„Minu armas, minu ainus!..“ sosistas tüdruk: „Sinu pääd tahan mina paitada, mis ju noorelt nii wäsinud on, – wäsinud omast tööst ja wõitlusest… Mäletad, kui mina sinuga tuttawaks sain, siis oli kewade, ja sinu pääs oliwad esimesed hallid juuksed – kaheksateistkümne aastaselt. Ja siis olid sina külm, trotsiw, wihane ja talwe külmast ning tööst wäsinud. Ja nüüd on sügise, aga hallid juuksed on kadunud… Mäletad, õhtuti tulime meie siia wälja lagendikule kõndima, ja nägime und teineteise najal, kuni pimedaks läks… ja sina panid oma pää minu sülle ning mina silitasin sinu sasis juukseid… ja siis naersime meie mõlemad pärast, sest see oli rumal ja lapsik… Ja nüüd on sügise, ning sina tahad uuesti elusse tormata. Nemad ootawad sind, nendel on rauad sinu tarwis walmis… ja sina lähed ometi sinna lõwiauku.. Minu armas, minu ainus…“
Ja siis oliwad nad sõnalausumata wait. Pimeduse hõlmas sulasiwad nad üheks koguks kokku.
Korraga käis kõle tuule puhawus üle lagendiku ja wiskas paar pruuni lepa lehte nooremehe juustesse.
„Otsas on unenägu!“ ütles mees järsku ja tõusis ruttu üles.
„Otsas on unenägu…“ kordas tüdruk jahmatades:“Otsas on muinasjutt…“
Ja siis astusiwad nad käsikäes tühja lagendikku mööda, ja nende ees kesk määratumat pimedust hoigas sadatuhanda kiirgawa silmaga linn.
Ülewal wärisesiwad tähed…
VIII. O5.
Toome helbed
Päikesepaiste wärisewad lapid langesiwad kollasele liivale. Toominga helbed pudenesiwad tasakesi oksadelt, kadumise murest õrnad ja puhtad nagu liuglewad lumelilled. Uniselt õõtsutades tukkusiwad puude helerohelised ladwad kevade hommikupooliku soojuses ja walguses.
Tuhanded rohekad warjud wärisesivad liival, ja Leeni silmad käisiwad nagu unenäos nende tantsu järel. Esimesed õilmed wärisesiwad ja katsiwad pärjana tüdruku walkjas-ruuget pääd.
Juuksed arenesiwad ikka enam ja enam lahti. Nende libedad salgud wajusiwad üle kõrwade, ja üksikud kiud wärisesiwad kui kulla niidid silmade ees. Selgel ja puhtal otsaesisel tärkasiwad helkiwad higihelmed.
Ta oli omad nukud mustawa mulla pääle magama pannud – kolmekesi kõrwu. Ja nüüd oli ta ise wäsinud. Wõi ei pea siis muretseja ema wäsinud olema! Ah, need lapsed on ju nii wallatud, nii sõnakuulmatud! Ei nemad oska ema armu hinnata, tema uneta hoolt omaks wõtta. Mure on ema südame all, walu ta waates. Tantsides tuleb ta nende poole, sammet on ta peopesades. Ja wõi ei ole siis tema nendega waewa näinud! Kõndima ja rääkima oli ta neid õpetanud. Aga sammu ei astunud nad ilma temata, ja nende lapselikka soowisid pidi ta nende sinistest silmadest lugema. Ja need lõpmata laulud, mis ta neile kätki kohal laulnud oli – lilledest, inglitest ja taewast! Tulewast elu laulis ta neile: suureks pidiwad nad kaswama, kolmeks kulla-juukseliseks kuningatütreks. Nõiutud metsas nad elawad, nõiutud lossis nad magawad – sajaaastalist und. Ja kuningapojad eksiwad metsas ning otsiwad õitsewat sõnajalga, et leiaks lossi juurde teed…
Kõik armastus ja hellus ning lapsepõlwe muinasjutud, kõik liitusiwad ühte hällilauluks. Ja nii oliwad need laulud kui madala haawiku salapäralik kohin, kui taewas alles idas koitma lööb…
Walus kiskus ta süda kokku, kui ta nukkusid nutmas nägi. Seda wõis ainult tema näha – armastaw ema. Siis laulis ta kuningapoegadest, kes nõiutud laanes eksiwad… Ja tema süda naeris nende naerule kaasa ja hõiskas nende hõiskamistega. Seda wõis ainult tema aru saada – armastaw ema. Siis laulis ta kolmest kuningatütrest nõiutud lossis…
Aga nüüd oli ta nii wäsinud ja uimane. Õhk oli raske ja lämmastaw. Mõtted käisiwad pääs nagu hallid udupilwed, alguseta, lõputa. Ja weel enam kui ialgi