Raha-auk. Anton Hansen Tammsaare

noored olid teistsugusele otsusele jõudnud. Hans tundis seda tinast koormat, mis juba koduteel talle rinda oli asunud, ikka raskemaks minevat. Mõisateenijatest hoidis ta nähtava heameelega eemale. Pühapäiviti oli ta enamaste kodus või hulkus metsas ümber. Kõige tihedamine käis Metsanurga Kustas Liivamäel. Enamiste istus ta vaikides Hansu seltsis või küsis ühte ja teist linnaelu üle järele.

      “Tahad sa ka linna minna?” küsis Hans ükskord temalt.

      “Ei,” vastas Kustas lühidalt.

      “Mispärast?”

      “Mis ma seal tegema hakkan?”

      “Tööd.”

      “Aga kui tööd ei saa?”

      “Küllap saab, kui otsid.”

      “Aga miks sa siis koju tulid?”

      “Mina … Ma tahtsin … mul oli tarvis tulla.”

      Nüüd ei öelnud Kustas enam midagi. Ta silmitses ainult Hansu linnariideid ja arvas nende järele, et Hans mitte tööpuuduse pärast maale pole tulnud.

      Hans omalt poolt pidas aru, kas ta Kustasele asja seisukorra otsekoheselt ära peaks seletama või niisamuti jätma. Ta oleks tahtnud nii hea meelega rääkida, ta oleks tahtnud omale seltsimeest leida, kellega ta otsekoheselt mõtteid oleks võinud vahetada. Kas võis ta aga Kustast usaldada? Kui ta selle üle järele mõtles, sõnas viimane endisi juttu jatkates:

      “Mul on ju vanemad.”

      “Mis sellest?” vastas Hans. “Mul olid ju ka vanemad.”

      “Aga meil on ju väike ostetud koht ning vanemad on juba vanad.”

      “See koht ei toida ju teid, mõisametsas tööd tehes maksate koha võlgasid.”

      Mehed vaikisid jällegi.

      “Ma tahan hakata naist võtma,” ütles Kustas natukese aja pärast.

      “Mis sest on; seda võid ka linnas teha,” vastas Hans.

      “Linnas … Aga kui seal ei ole, keda võtta tahaksin?”

      “Kas sul siis siin on?”

      “On.”

      “Mina tunnen teda?”

      “Tunned.”

      “Ammugi juba?”

      “Ammugi.”

      “Noh, siis võta naine ja sõida ühes temaga linna.”

      “Mõni seda teab; ka siin võiks elada, kui …”

      “Mis kui?”

      “Kui naisemees oleksin.”

      “Mõni mõis nüüd! Tee pulmad ära ja asi tahe.”

      “Eks ta ole küll, aga siiski on nii veider sellega peale hakata.”

      “Veider … Kõik on veider.”

      “Sa võiksid mulle abiks olla, sa oled nii sõnakas ja julge.”

      “Isameheks tulla? Mis?”

      “Ei … muidu. Sa võiksid temaga rääkida … talle mõista anda.”

      “Et sa teda omale naiseks tahad?”

      “Nojah.”

      “Küll oled aga mees, kardad tüdrukule seda ütelda. On ta ehk sinust vanem?”

      “Ei, noorem.”

      “Ja sa kardad ikkagi. Mõtled, et kisub silmad lõhki?”

      “Mitte just seda …”

      “Üks ta puhas, ma võin sind aidata, kui see mul korda läheb,” ütles Hans, “kuid kõigepealt pean ma teadma, kes ta on.”

      Hans ootas Kustase käest vastust.

      “Mis seal nüüd teada on,” rääkis see, “eks sa või juba isegi arvata, või ma siis muidu sinule oleksin rääkima tulnud.”

      “See tähendab, kui ma õieti mõistan, sa tahad minu õde Annat?”

      “See mõte on mul küll juba ammugi …”

      “Või juba ammugi ja ei julge temale seda ütelda?”

      “Mis seal nüüd julgeda, aga ma ei saa sellega hakkama. Ta on alati nii elav ja sõnakas, kuulan teda, ja nõnda läheb päevast päeva. Ta naerab mind veel pealegi. Viimasel ajal pole ma teda näinudki.”

      “Ta käib ju koolmeistri juures palvetunnil.” Hans jäi natukeseks mõtlema ja lisas siis iseäralise heameelega torkavalt juurde:

      “Nad on kõik õed-vennad, teretavad suuandmisega ja jätavad suuandmisega jumalaga.”

      “Ja Anna ka?”

      “Anna ka, ta on ju ka õde.”

      Kustas läks näost punaseks. Ta tahab Annat omale naiseks, ja see laseb ennast teisi mehi suudelda.

      “Sa jääd mõttesse? Läheb ehk naisevõtmise himu üle?” küsis Hans.

      “Ei!”

      “Tead, Kustas,” hakkas Hans natukese aja pärast: “Kui sa minu õe ära võtad, küll mina tal juba siis palvelkäimise ära keelan – siis läheme üheskoos kõik linna, tööd ja leiba leiame ikkagi. Praegu ei või ma aga linna minna, sest mind aeti sealt välja.”

      “Aeti välja? Kes ajas?”

      “Politsei.”

      “Mispärast ta sind välja ajas?”

      Hansul oli hea meel, et ta asjaga niikaugele oli jõudnud. Tal oli ometi inimene, kellele ta kõik rääkida võis, mis temale linnas aasta jooksul oli seletatud. Ta rääkis kaua ja palju ja ehtis oma mõtteid ning tulevikulootusi kõige ilusamate värvidega. Kustas kuulas ja imestas uskmatult. Siiski muutusid nad Hansuga sellest ajast saadik üheks hingeks ja hakkasid palju sagedamine kokku puutuma kui tänini. Kustas lootis Hansult, et see peagi õega räägib ja temale lõpuliku otsuse teada annab, kuna Hansul ometi ainuski hing oli, kes tema mõtetele kaasa näis tundvat, kellele ta oma plaanidest rääkida võis. Temaga ühel nõul lootis ta siin metsanurgas midagi korda saata.