Nõnda Hans ka tegi. Ta jättis hobuse kõige puukoormaga sinna paika ja läks, valitseja sõimamise ja ähvardamise peale vaatamata. Hans teadis, et ta suure lolluse teeb, kuid viha ja teomeeste kiitused olid temalt igasuguse enesevalitsemise-jõu röövinud.
Hans lahkus mõisast jäädavalt. Mahajääjad täitsid hoolega paruniherra nõudmist ja käisid ning seisid igas seatud kohas palja peaga. Sealjuures ülistasid nad salajas Liivamäe Hansu. Mõni nädal peale seda, kui Hans mõisast lahkus, kutsuti ta kohtu ette ning mõisteti herra teotamise ja omavolilise töölt lahkumise pärast 2 nädalaks kinni. Mõisas anti see kohtuotsus kõikidele teada.
“Liivamäe Hans oli ikka üks tubli poiss,” ütlesid mehed isekeskis.
Tüdrukud lisasid hiilgavail silmil juurde:
“Oleks niisuguseid poissa palju!”
Nii lahkus Hans N. mõisast. Vanemad käisid paruniherra “kintsu kaapamas” ja nemad võisid oma kuuendikukoha peale edasi orjama jääda. Hans läks Tallinna. Mõis ja Tallinn – need olid kaks suurt peatusjaama Hansu elus. Kui selgeste nad praegu mõlemad tema silmade ees seisid.
Esimesed aastad elas Hans rahulikult ja rõõmsalt Tallinnas. Teenistus oli õige hea. Hans saatis koju omastelegi raha. Viimasel ajal muutus aga seisukord viletsamaks, sissetulek väiksemaks. Umbes poolteist aastat tagasi algas tööliste seas liikumine: salajased kooskäimised, arupidamised, unistused olukorra parandamisest. See liikumine seisis terves riigis oleva liikumisega ühenduses, oli selle viimase otsekohene tagajärg. Hans oli üks kõige agaramatest liikumisest osavõtjatest. Suure õhinaga kuulas ta oma juhatajate seletusi. Ta ei tundnud neid juhatajaid, kuid ta kuulis nende suust midagi sarnast, mis tema oma südames ammugi varjul oli, mida ta aga sõnades avaldada, teistele ütelda ei osanud. Ahnelt luges ta iga salajase lendlehe läbi ja kõiges selles nägi ta kui uut usutunnistust, mis paradiisi maa peale pidi tooma. Siin kuulutati ilma ärapäästmist mitte mingisuguse imeteo, vaid inimeste enese töö ja võitlemise läbi.
Algasid streigid ja tööliste kinnivõtmised, nende vangistamised, kojusaatmised. Nende mõnede sekka, keda Tallinnale kardetavaks peeti ja keda sellepärast linnast välja oma valda saadeti, oli viimaks ka Hans juhtunud. Kahekümne nelja tunni jooksul pidi ta Tallinna maha jätma. Talle oli see õige raske. Kui aga seltsimehed talle meelde tuletasid, et ka maal inimesed elavad, et ka nemad päästjat ootavad ning et igaühe püha kohus on nende silmi avada ja neile pääseteed näidata, siis tõusis Hansul ilus meelitav lootuseläik rinda. Ta tahtis minna ja töötada, ta tahtis sellesse töösse terve oma hinge valada ja kõik, mis sinna aastate jooksul oli kogunud. Juba ennemalt kujutas ta enesele ette, missugust mõju tema kodukohta ilmumine endiste tuttavate peale avaldab, kudas ta neile hoopis midagi uut kuulutab, millest neil tänini aimugi polnud.
Nüüd istus ta siin väsinult ja roidunult ning mõtles. Tema südamesse asus joovastav, siiski raske tundmus. Ta vaatas oma ümbrust ja tundis siin nii mitmedki puud ja põõsad ära; need olid aga pikemaks, suuremaks, jämedamaks kasvanud, vanemaks läinud. See tuletas Hansule tema oma elupäevi meelde. Kui ruttu nad mööda olid läinud, nagu unenägu, ilma vähemagi tähelpanemiseta. Vanad männid ja kuused olid endised: nad kõngutasid tasakeste oma latvu ja oksi, nagu nad seda siis olid teinud, kui Hans kodukohast linna pidi minema.
Värava tagant metsateelt kostsid inimeste hääled. Koer vaatas tähelpanelikult sinnapoole, ei hakanud aga mitte haukuma. Värava ette jõudes jätsid tulijad suud andes jumalaga. Naisterahvad olid Hansu ema ja õde, meesterahvast Hans ei tundnud.
“Kes see seal istub?” küsis ema Hansu nähes.
“See on ju Hans,” ütles Anna natukeseaegse silmitsemise järele.
“Kelle Hans?”
“Meie.”
“Tere vara hommikut!” hüüdis Hans augukaldalt ja tõusis üles. Natukese puhkamise järele olid ta jalad õige kangeks ja valusaks läinud.
“Ennäe imet, kust sina siis siia oled saanud?” küsis ema.
“Tulid meile õige appi heinamaale,” sõnas Anna.
Nad pigistasid üksteise käsi. Ema silmitses armsusega, õde nagu kartuse ja uhkusega noortmeest.
“Miks sa koju tulid ja meile enne ei teatanud?” küsis ema, kes nagu midagi paha näis aimavat.
“Miks ma tulin … Tahtsin tulla, muud midagi. Kas teile ehk minu kojutulemine vastumeelt on? Ma hakkan tööle, teie kaela ma ei tule ju; kui saan, hakkan metsas liipreid raiuma, siin tehakse ju neid?”
“Jah, tehakse küll,” ütles Anna.
“Meile nüüd vastumeelt …” sõnas ema. “Ma muretsesin mitu korda, nägin uneski, kui linnast tulijad rääkisid, et seal mässatakse. Ma kartsin väga sinu eest, sa oled alati ju niisugune tulipea, jooksed kõige ette … Kas sul tööd oli ka, vabrikud pidid ju seisma?”
“Miks tööd ei ole, kui aga võimalik teha oleks.”
“Noh, kes siis inimest töö juures takistada võib,” ütles ema.
“Tuleb ette …” sõnas Hans mõttes ja vaatas liivamäe sees oleva augu poole. “Mis auk see on?” küsis ta.
“Isa raha-auk,” vastas Anna.
“No jah, ta kaevab mäe sisse auku, et varandust leida, mis seal varjul on. Kui ta raskeste haige oli, sa tead ju, kui ta ära pidi surema, siis näidati talle nägemises, ja tema hakkas kaevama, kaevab iga pühapäev,” seletas Liisu.
“Ja teie usute, et ta sealt midagi leiab?”
“Ah, kes seda nüüd usub, aga mis sa teed selle viletsuse ja vaevaga,” rääkis Liisu. “Ma olen püüdnud ka midagi ütelda, aga või siis tema seda tähele paneb, tead ju, missugune ta on: kaevab edasi. Koolmeister käis siin ja noomis teda jumalasõnaga, aga tedagi ei võtnud ta kuulda, mis siis meist veel rääkida; mind, meid naisi on ta ju ikka lolliks sõimanud … Jah, jumal seda teab, kudas see küll läheb!” õhkas Liisu lõpuks.
“Kust te siis nüüd tulete?” küsis Hans.
“Palvelt, meie käime nüüd palvel, ärkajate juures, oleme nende seas. Koolmeistriga ühes tulime. Oleme kõik ühed vennad, õed,” seletas ema poolõnnelikult, pooluhkelt pojale. Anna tundis aga nähtavaste ema sõnadest häbi; ta paled lõid lõkendama ja ta pööras silmad teisale.
“Kes siin nüüd kooliõpetajaks on?”
“Kadak,” vastas ema.
“Hans Kadak,” täiendas Anna.
“Ta tuli paar aastat tagasi kusagilt kaugelt siia, kus vagad inimesed elavad, nüüd teeb ta ka siinsed inimesed vagaks. Mitmed ei lähe enam kirikusse, seal ei ole selget jumalasõna. Koolmeister ütleb, et sinna ainult jõululaupäeva õhtul ja uue aasta hommikul, pimedas, tulevalgel, minna võib, siis ei ole vanakurja seal,” seletas Liisu.
Hansule oli see kõik uudis. Ta oli usuhullustajatest küllalt kuulnud, oli isegi linnas näitemängus neid näinud, kuid seda, et tema ema ja õde kord ka nende sekka langevad, ei tulnud tal uneski meelde. Kõik, mis ta nii lühikese ajaga koduste uudistena kuulis, langes tinase koormana südame peale. Juba ennemalt oli ta otsuseks teinud kodus sellest mitte rääkida, mispärast ta linnast ära tuli; nüüd sai see mõte iseäranis kindlaks. Ta tahtis kõik salajas hoida, olgu siis, et nad kusagilt mujalt asjaloo kohta selgust saavad.
“Kes nüüd mõisa valitseb?” küsis Hans natukese vaikimise järele.
“On üks uus noorherra,” ütles Anna, “pool aastat tagasi tuli teine.”
“See paruniherra on juba ammugi siit ära … meie vastu oli ta pärast väga armuline, ei ajanud meid ära, jättis ulu alla. Nüüdne noorherra pidada hea saks olema, jällegi parun. Aga sigadepoissi olla teine ratsapiitsaga peksnud, see pole mütsi peast ära võtnud. Laps, rumal, ei märka ju seda, ei tunne kohust ega seadust. Ehk ei tea, mis see nüüd inimesele teeb, kui ta saksa ees mütsi peast ära võtab, eks pane