Õhtumaa loojang, eeskätt paikselt ja ajaliselt piiratud nähtus, nagu ka talle eelnev antiikaja loojang, on, nagu näha, filosoofiline teema, mis juhul, kui teda kogu ta raskuses hoomatakse, sisaldab kõiki suuri olemise küsimusi.
Kui tahame teada saada, millisel kujul läheb täide õhtumaise kultuuri saatus, siis peame endale selgeks tegema, mis on kultuur, millises vahekorras on ta nähtava ajalooga, elu, hinge, looduse, vaimuga; millistes vormides ta nähtavale ilmub ja mil määral neid vorme – rahvaid, keeli ja ajastuid, lahinguid ja ideid, riike ja jumalaid, kunste ja kunstiteoseid, teadusi, õiguslikke norme, majandusvorme ja maailmavaateid, suuri inimesi ja suuri sündmusi – tuleb võtta sümbolitena.
Surnud vorme aitab tunnetada matemaatiline seadus. Elusaid vorme aitab käsitada analoogia. Sel kombel erinevad teineteisest maailma polaarsus ja perioodilisus.
Oleme alati teadnud, et maailma-ajalooliste nähtuste vorme on piiratud arvul, et ajastud, ajajärgud, olukorrad, isikud tüübildasa korduvad. Napoleoni esilekerkimist käsitledes on teda harilikult kõrvutatud Caesari ja Aleksandriga, kusjuures esimene võrdlus, nagu me hiljem näeme, on morfoloogiliselt paikapidamatu, teine aga märkitabav. Napoleon ise leidis, et tema saatus sarnaneb Karl Suure omaga. Konvent rääkis Kartaagost, pidades silmas Inglismaad, ning jakobiinid nimetasid end roomlasteks. Õigustatult või õigustamatult on Firenzet võrreldud Ateenaga, Buddhat Kristusega, algkristlust tänapäeva sotsialismiga, Caesariaegse Rooma finantssuurusi jänkidega. Esimene kirglik arheoloog Petrarca – arheoloogia ise väljendab ju tunnet, et ajalugu kordub – seostas ennast Ciceroga, ning alles üsna hiljuti võrdles Cecil Rhodes (Inglise Lõuna-Aafrika riikluse korraldaja, kelle raamatukogu sisaldas spetsiaalselt tema jaoks tõlgitud Rooma tseesarite elulugusid) end keiser Hadrianusega. Rootsi Karl XII hukatuseks sai, et ta kandis juba varasest noorusest alates taskus Curtius Rufuse “Aleksander Suure elulugu” ja tahtis seda vallutajat jäljendada.
Kui Friedrich Suur oma traktaatides – nagu “Considérations” (1738) – kirjeldab maailmapoliitilist olukorda, nagu tema sellest aru saab, kasutab ta kavakindlalt analoogiaid. Ta võrdleb prantslasi makedoonlastega Philippose juhtimisel ja sakslasi kreeklastega, ning iseloomustab tabavalt kardinal Fleury poliitikat, öeldes: “Juba on Saksamaa Termopüülid, Elsass-Lotring, Philippose käes.” Sellele järgneb Habsburgide ja Bourbonide poliitika kõrvutamine Antoniuse ja Octavianuse proskriptsioonidega.
Kuid kõik see jäi katkendlikuks ja meelevaldseks ning osutas tavaliselt rohkem hetkelisele püüdele end luuleliselt ja vaimurikkalt väljendada kui sügavamale ajaloolisele vormitundele.
Niisiis on morfoloogiliselt tähtsusetu, kui kunstipärase analoogia meister Leopold Ranke võrdleb Heinrich I-st Kyaxaresega või madjarite sissetungi kimbrite omaga; peaaegu sama tähtsusetu on sageli korratud võrdlus helleeniliste linnriikide ja renessansiaegsete vabariikide vahel; kuid sügavalt, ehkki juhuslikult õige on Napoleoni võrdlemine Alkibiadesega. Ranke nagu teistegi võrdlused sündisid plutarchosliku, s.t. rahvalikult romantilise maitse ajel, mis vaatab ainult stseeni sarnasust maailma-laval, mitte aga matemaatiku täpsusega, kes tunnetab kahe diferentsiaalvõrrandite rühma sisemist sugulust seal, kus võhik ei näe muud kui välise vormi erinevust.
On kerge märgata, et võrreldavate kujutluspiltide valikut ei määra õigupoolest idee ega paratamatuse tunne, vaid tuju. Võrdlemise tehnikast jäädakse veel kaugele. Tänapäeval võrreldakse palju, kuid segaselt ja seosetult, ning kui need võrdlused vahel sügavas ja ometi arusaadavas mõttes märki tabavad, siis võlgneme tänu õnnelikule juhusele, harvemini vaistule, kuid mitte kunagi põhimõttele. Veel pole keegi tulnud mõttele selle jaoks meetodit välja töötada. Pole isegi aimatud, et siin peitub ajaloo probleemi juur – see ainuke, millest võib saada alguse tema suurejooneline lahendus.
Võrdlused võiksid olla ajaloomõtte õnn, niivõrd kui nad toovad nähtavale ajaloo orgaanilise struktuuri. Nende tehnika tuleks välja töötada hõlmava idee mõjul, viies ta seega valikuta paratamatuseni, loogilise meisterlikkuseni. Seni olid nad õnnetus, sest jäädes vaid maitseasjaks, vabastasid nad ajaloolase vaevast ja võimalusest näha ajaloo vormikeeles, samuti selle analüüsimises oma esmast ja kõige raskemat ülesannet, millest seni pole isegi veel mitte aru saadud, rääkimata lahendamisest. Need olid osalt pealiskaudsed, kui näiteks Caesarit nimetati Rooma riigiajalehe asutajaks, või, mis veelgi hullem, kui antiikse olu ülimalt komplitseeritud ja meile sisimas väga võõraid nähtusi tähistati selliste moesõnadega nagu sotsialism, impressionism, kapitalism, klerikalism; osalt pentsikult pahupidised, nagu Brutuse kultus, millega tegeldi jakobiinide klubis – tolle miljonäri ja liiakasuvõtja Brutuse, kes oligarhilise konstitutsiooni ideoloogina torkas Rooma põlisaadli patriitsliku senati aplausi saatel surnuks mehe, kes esindas demokraatiat.5
Ja nii avardub ülesanne, mis algselt hõlmas tänapäeva tsivilisatsiooni piiratud probleemi, uueks filosoofiaks, ainuvõimalikuks tuleviku-filosoofiaks,6 niivõrd kui Õhtumaa metafüüsika osas ammendatud pinnasest üldse veel seesugune tärgata võiks – ainsaks, mis kuulub vähemalt lääneeuroopa vaimu võimaluste hulka tema eelolevates staadiumides. Sellest saab idee maailma-ajaloo, maailma kui ajaloo morfoloogiast, mis vastandina looduse morfoloogiale, filosoofia senini peaaegu ainsale teemale, võtab veel kord kokku kõik maailma vormid ja arengud nende viimses ja sügavaimas tähenduses – kuid täiesti teistsuguses korrastuses –, mitte kõige tunnetatu kogupildina, vaid elu enese pildina, ettekujutusena mitte saanust, tekkinust (Gewordene), vaid saamisest, tekkimisest (Werden).7
Maailm kui ajalugu – mida on taibatud, nähtud ja kujundatud tema vastandist, maailmast kui loodusest lähtudes – on uus vaateviis inimsoo eksistentsile siinilmas, mille väljatöötamise ülesannet selle tohutus praktilises ja teoreetilises tähenduses pole tänini ära tuntud; mida on küll võibolla ähmaselt aimatud, sageli kauguses märgatud, kuid mitte kunagi kõigis tema järeldustes ette võtta juletud. On kaks võimalikku moodust, kuidas ümbritsevat maailma kogeda ja sisimas omaks võtta. Täie teravusega ja mitte substantsi, vaid vormi alusel eristan ma orgaanilist maailma-muljet mehaanilisest, kujude kogumit seaduste kogumist,8 pilti ja sümbolit vormelist ja süsteemist, ainukordselt tegelikku pidevalt võimalikust, kavakindlalt korrastava kujutlusvõime saadust otstarbekalt analüüsiva kogemuse omast, või siis – et etteruttavalt nimetada senini märkamatuks jäänud väga olulist vastandust – kronoloogilise arvu toimevalda matemaatilise omast.9
Niisiis ei saa käesolev uurimus piirduda sellega, et päeva pealispinnal nähtavale tulevaid vaimlis-poliitilist laadi sündmusi kui niisuguseid fikseerida, neid “põhjuse” ja “tagajärje” alusel korrastada ning nende näilisi, arupäraselt käsitatavaid suundumusi jälgida. Seesugune – “pragmaatiline” – ajalookäsitlus poleks muud kui varjatud loodusteadus, mida materialistliku ajalootõlgenduse poolehoidjad ei salgagi. Nende vastased aga pole seda metoodilist ühtelangevust lihtsalt veel täielikult teadvustanud. Siin ei tegeleta sellega, mis ajaloo ilmsed tõsiasjad iseenesest, millalgi esinenud nähtustena on, vaid sellega, mida nende ilmumine tähendab, millele osutab. Nüüdisaegsed ajaloolased arvavad, et kui nad mõne ajastu poliitilist meelsust “illustreerides” lisavad talle religioosseid, sotsiaalseid ja äärmisel juhul kunstiajaloolisi üksikasju, on nad teinud enamgi kui tarvis. Kuid nad unustavad selle, mis on otsustav – otsustav nimelt sedavõrd, kuivõrd nähtav ajalugu on väljendus, märk, vormiks saanud hingelaad. Ma pole leidnud veel kedagi, kes oleks võtnud tõsiselt uurida morfoloogilist sugulust, mis kõigi kultuurivaldkondade