alates. Aga mis aasta see oli, seda ei saadud ära näidata. Nii et mõne aja pärast ei teatud enam, kui kaua leping oli kehtinud, ja ilmselt polnud keegi seda ette näinud. Tõenäoliselt unustasid need olevikuinimesed selle üldse peagi. Antiikse ajaloopildi legendilik-lapselikku olemust iseloomustab, et näiteks “Trooja sõja” faktide järjestikust dateerimist – laadi poolest vastab see sõda ju meie ristisõdadele – oleks tajutud lausa eksimusena stiili vastu. – Niisamuti jäävad vanade kreeklaste geograafilised teadmised egiptuse ja babüloonia omadest kaugele maha. Ed. Meyer (III, lk. 102) näitab, kuidas Aafrika kuju tundmine Herodotosest (kes tugines pärsia allikatele) Aristoteleseni alla on käinud. Seesama kehtib roomlaste kui kartaagolaste pärijate kohta. Algul jutustasid nad võõraid teadmisi ümber ja seejärel unustasid need aegamisi.
16
Eesti keele seisukohalt sisaldub sõnas Sorge kaks alget (‘mure’ ja ‘hool’), mida tuleb tihti korraga nimetada. Oletame, et neist ainult ühe valimine annaks autori mõtet ülearu “kallutatult” edasi.
17
Selle kõrval on esmajärguline sümbol, millele pole kunstiajaloos võrdset, et vastupidiselt oma Mükeene eelajale pöördusid hellenid kiviehitiste juurest tagasi puidu kasutamise juurde – ja seda kivimaterjali poolest nii rikkal maal! –, millega seletub arhitektooniliste reliktide puudumine 1200. ja 600. aasta vahel. Egiptuse taimornamendiga sammas oli algusest peale kivisammas, dooria oma puusammas. Selles väljendub antiikse hinge sügav vaenulikkus kestvuse vastu.
18
Kas on iganes mõni hellenite linn teinud kas või üheainsa hõlmava teo, mis annaks tunnistust hoolitsusest tulevaste põlvkondade eest? Tänava- ja niisutussüsteemid, mille olemasolu on tõendatud Mükeene perioodil, s.t. enne antiiki, on Homerose ajajärgu alguses lagunenud ja unustatud. Et aru saada selle tõsiasja veidrusest, et tähtkirja võttis antiikmaailm vastu alles pärast aastat 900 e.Kr., ja seda kõige tagasihoidlikumas mahus ning kindlasti ainult kõige tungivama majandusliku otstarbega, nagu kindlasti tõendab raidkirjaleidude puudulikkus, mõelgem sellele, et egiptuse, babüloonia, mehhiko ja hiina kultuuris algab kirja loomine hallil eelajal, et germaanlased lõid endale ruunitähestiku ja hiljem ilmutasid oma aukartust kirja ees ilukirja ikka korratud ornamentaalse kasutamisega, samal ajal kui antiikmaailma koiduaeg lõunas ja idas rohkesti pruugitavaid kirjasid kõigiti ignoreeris. Meil on arvukalt kirjalikke mälestusmärke hetiidi Väike-Aasiast ja Kreetalt, kuid mitte ühtki Homerose päevilt (vrd. II kd., lk. 200 jj.).
19
Homerosest kuni Seneca tragöödiateni, tervelt tuhande aasta jooksul, astuvad oma piiratud arvust hoolimata ikka ja jälle muutumatult esile müütilised kujud nagu Thyestes, Klytaimnestra, Herakles, samal ajal kui õhtumaises kirjanduses esineb faustiline inimene kõigepealt Parzivali ja Tristanina, muutudes seejärel vastavalt ajastu vaimule Hamletiks, don Quijoteks, don Juaniks, ühes hilisemas ajakohases metamorfoosis Faustiks ja Wertheriks, ning viimaks moodsa maailmalinliku romaani kangelasena, kuid alati teatud kindla sajandi õhustikus ja tingituses.
20
Vrd. II kd., lk. 376 j.
21
10. sajandil, niisiis samal ajal, kui tekkisid uue hinge esimesed sümptomid, romaani stiil ja ristisõdade liikumine, leiutas abt Gerbert (paavst Sylvester II), keiser Otto III sõber, hammasratastega ja tunde lööva seinakella konstruktsiooni. 13. sajandil tekkisid Saksamaal ka esimesed tornikellad ja veidi hiljem taskukellad. Pangem tähele ajamõõtmise tähendusrikast seost kultushoonetega.
22
Iseloomulikul viisil on Newtonil selle nimeks fluktsiooniarvutus – mis heidab valgust teatud metafüüsilistele kujutlustele aja olemusest. Kreeka matemaatikas ei tule aeg üldse esile.
23
Siin mõjutab ajaloolast ka geograafia hukatuslik eelarvamus (et mitte öelda: maakaardi sugestioon), mis oletab maailmajagu nimega Euroopa, mispeale ta tunneb kohustust tõmmata sellele ideaalne piir Aasia suhtes. Sõna ‘Euroopa’ tuleks ajaloost maha kriipsutada. Pole olemas mingit “eurooplast” ajaloolise tüübina. Sõge on rääkida hellenite puhul “Euroopa antiikajast” (nii et Homeros, Herakleitos, Pythagoras olid siis “asiaadid”?) ja nende “missioonist” Aasiat ja Euroopat kultuuriliselt lähendada. Need on sõnad, mis pärinevad maakaardi pealiskaudsest tõlgendamisest, ja millel puuduvad reaalsed vasted. Ainult sõna ‘Euroopa’ koos tema mõju all tekkinud mõttekompleksiga sidus meie ajalooteadvuses Venemaa Õhtumaaga mitte millegagi põhjendatud tervikuks. Raamatute abil kasvatatud lugejate kultuuri toimealal viis paljas abstraktsioon tohutute tegelike tagajärgedeni. Peeter Suure isiku kaudu moonutati sajanditeks ühe primitiivse rahvakeha ajaloolist suundumust – kuigi vaenulikkusega, mis kehastub Tolstois, Aksakovis ja Dostojevskis, lahutab vene vaist Euroopa väga õigesti ja sügavalt “emakesest Venemaast”. Orient ja Oktsident on ehtsa ajaloolise sisuga mõisted; seevastu “Euroopa” on tühi sõnakõlks. Kõik antiigi suured saavutused tekkisid, ilma et nad oleksid arvestanud kontinentaalset piiri Rooma ja Küprose, Bütsantsi ja Aleksandria vahel. Kõik see, mida nimetatakse “Euroopa kultuuriks”, sündis Visla, Aadria mere ja Guadalquiviri vahemail. Ning kui eeldada, et Periklese-aegne Kreekamaa “asus Euroopas”, siis tänapäeval ta enam seal ei ole.
24
Vrd. II kd., lk. 312 j.
25
Windelband. Geschichte der Philosophie (1900), lk. 275 jj.
26
Uues Testamendis esindab polaarset arusaama rohkem apostel Pauluse dialektika, perioodilist Ilmutusraamat.
27
Seda lubab ära tunda meeleheitlik ja naeruväärne väljend ‘uusim aeg’.
28
kõikide nõusolek (ld.)
29
K. Burdach. Reformation, Renaissance, Humanismus (1918), lk. 48 jj.
30
Dualistlikult mõeldud väljend ‘vanad’ (die Alten) esineb juba Porphyriose “Isagoogis” (300. a. p.Kr.).
31
“Inimkond? See on midagi abstraktset. Alati on olnud ainult inimesi ja nii saab ka edaspidi olema” (Goethe Ludenile).
32
“Keskaeg” on selle piirkonna ajalugu, mille kirikus ja teaduses valitses ladina keel. See “maailma-ajalugu” ei arvestanud ammu enne Bonifatiust Turkestani kaudu Hiinani ja Saaba kaudu Abessiiniani tunginud idakristluse aladel aset leidnud vägevaid sündmusi.
33
Vrd. II kd., lk. 690, mrk. 160. Darvinismi põhiidee on ehtsa venelase silmis niisama mõttetu nagu ehtsa araablase jaoks kujutlus Koperniku süsteemist.
34
Inglise tõlkijal: … law to form.
35
elavalt arenev kindel vorm (sks.)
36
Otsustav on allesjäänu sortiment, mida ei määra mitte ainult juhus, vaid päris olulisel määral ka mõni arengusuund. Augustuse-aegne atikism, väsinud, viljatu, pedantne, tagasivaatav, vermis klassikalisuse mõiste ja tunnustas klassikalisena üsna väikest hulka kreeka teoseid kuni Platonini. Ülejäänu, sealhulgas kogu rikas hellenistlik kirjandus, heideti kõrvale ja läks peaaegu täielikult kaotsi. Too koolmeisterliku maitse poolt välja valitud rühm, mis suuremalt jaolt säilis, on niisiis tinginud ettekujutuse “klassikalisest antiigist” Firenzes, ning seda ka Winckelmanni, Hölderlini, Goethe ja koguni Nietzsche jaoks.
37
Võimalik, et Spengler osutab siin Andreas Grotele, ühele meestest, kes aastal 1766 asutasid Londonis Grote, Prescott & Company-nimelise panga.
38
Phryne oli kuulus hetäär Ateenas 4. saj. e.Kr.
39
Kui eelmine Lykurgos oli müütiline, siis praegu peab autor silmas reaalset isikut.
40
Vrd. II kd., lk. 133 jj.
41
See ongi märgatav Strindbergi ja ennekõike Ibseni arengus, kes oli oma probleemide tsiviliseerit
