Kreeklasi võib käsitada ka nende majanduslikest suhetest rääkimata. Roomlastest saab aru ainult selle kaudu. Chaironeia49 ja Leipzigi all võideldi viimast korda mõne idee pärast. Esimeses Puunia sõjas ja Sedani all ei saa majanduslikke momente enam märkamata jätta. Alles roomlased oma praktilise energiaga tegid orjapidamisest suurejoonelise elustiili, mis paljude jaoks on antiikse majanduse, õiguse ja elulaadi peamine tunnus, ja igatahes kõvasti alandab selle kõrval esineva vaba palgatöö väärtust ja sisemist väärikust. Samamoodi arendasid alles germaani, mitte romaani rahvad Lääne-Euroopas ja Ameerikas aurumasina põhjal välja maastikupilti muutva suurtööstuse. Ei saa jätta märkamata kummagi sügavalt sümboolse nähtuse suhet stoitsismi ja sotsialismiga. Alles Gaius Flaminiuse poolt välja kuulutatud ja Mariuses esimest korda kehastunud Rooma tsesarism õpetas antiikmaailma tundma üleolekut, mille annab raha tugeva vaimuga ja ambitsioonikate fakti-inimeste kätes. Ilma selleta jäävad Caesar ning roomlus täiesti käsitamatuks. Igas kreeklases on midagi don Quijote’ist, igas roomlases Sancho Panzast – mida nad veel olid, jääb selle varju.
Rooma ülemvõim toonases maailmas on negatiivne nähtus, mida ei tinginud jõu üleküllus ühel pool – sest jõudu roomlastel pärast Zamat50 enam polnud –, vaid vähene vastupanu teisel pool. Roomlased ei vallutanud maailma.51 Nad ainult võtsid enda valdusse selle, mis lebas saagina maas igaühe jaoks. Imperium Romanum ei sündinud tänu kõigi sõjaliste ja rahaliste vahendite koondamisele, nagu kunagi varem Kartaago, vaid põhjusel, et vana Idamaa loobus välisest enesemääramisest. Ärgu lastagu end petta näiliselt hiilgavatest sõjalistest edusammudest. Paari halvasti treenitud, halvasti juhitud, halvatujulise leegioniga heitsid Lucullus ja Gnaeus Pompeius alla terveid riike, mis poleks tulnud kõne allagi Ipsose lahingu ajal.52 Ohtu Mithridatese poolt, tõelist ohtu sellele mitte kunagi tõsiselt proovile pandud materiaalsete jõudude süsteemile, poleks Hannibalist võitusaanute jaoks kunagi olnud. Pärast Zamat ei pidanud roomlased enam ühtki sõda mõne suure sõjalise jõu vastu ega oleks seda suutnudki.53 Nende klassikalisteks sõdadeks olid sõjad samniitide, Pyrrhose ja Kartaago vastu. Nende suur tund oli Cannae54 all. Pole ühtki rahvast, kes mitusada aastat järjest koturnidel seisaks. Saksa-Preisi rahval, kelle vägevad hetked olid 1813., 1870. ja 1914. aastal, on neid teistest rohkem.
Ma õpetan siin nägema lõpuaja tüüpilise sümbolina imperialismi, mille kivististena võivad veel aastasadadeks ja aastatuhandeteks püsima jääda ja ühest vallutajarusikast teise käia riigid nagu Egiptus, Hiina ja Rooma, samuti India ja islami maailm – surnud kehad, vormi ja hingeta inimmass, suure ajaloo ärapruugitud aines. Imperialism on puhas tsivilisatsioon. Selles vormis ilmub lõplikult Õhtumaa saatus. Kultiveeritud inimese energia on suunatud sissepoole, tsiviliseeritul väljapoole. Seoses sellega on minu jaoks uue ajajärgu esimene kehastaja Cecil Rhodes. Tema esindab eeloleva õhtumaise germaani, eriti Saksa tuleviku poliitilist stiili. Tema ütluse “ulatus on kõik” napoleonlikus formuleeringus kätkeb iga küpseks saanud tsivilisatsiooni kõige tõelisem suundumus. See on olnud nõnda roomlaste, araablaste ja hiinlaste puhul. Siin pole valikut. Siin ei ole otsustav ka üksikisiku ega isegi tervete klasside ja rahvaste teadlik tahe. Ekspansiivne arengutendents on hukatuslik saatus, midagi deemonlikku ja kohutavat, mis maailmalinna-staadiumi hilist inimest haarab, ta oma teenistusse sunnib ja ära kulutab, tahab too seda või ei, teab ta seda või mitte.55 Elu on võimaliku teostamine, ja ajuinimese jaoks on olemas ainult ekstensiivsed võimalused.56 Nii väga kui praegune, veel vähearenenud sotsialism ka ekspansioonile vastu hakkab, on ta ühel päeval saatusliku hooga selle esimene kandja. Siin puudutab poliitika vormikeel – teatavat laadi inimsuse vahetu intellektuaalse väljendusena – sügavat metafüüsilist probleemi: põhjuslikkuse printsiibi tingimatu kehtivuse kaudu kinnitatud tõsiasja, et vaim ja ulatuvus (Ausdehnung) kuuluvad kokku.
Siis, kui Hiina riikide maailmas aastate 480 ja 230 e.Kr. vahel (antiigis umbes 300–50) imperialismi suunas triiviti, oli täiesti perspektiivitu võidelda imperialismi (lianheng) põhimõtte vastu – mida praktikas esindas Qini57 “Rooma riik” ja teoorias filosoof Zhang Yi – rahvasteliidu (hezong) idee abil.58 Viimane toetus nii mõnelegi Wang Xu mõttele – too oli sügav skeptik, kes tundis inimesi ning selle hilisaja poliitilisi võimalusi. Mõlemad mainitud mehed vastandusid Laozi ideoloogiale ja tema soovile poliitika ära kaotada, kuid lianheng’i kasuks rääkis ekspansiivse tsivilisatsiooni loomulik arengutee.59
Rhodes näib olevat õhtumaise tseesaritüübi, kelle aeg pole veel kaugeltki tulnud, esimene eelkäija, paiknedes poolel teel Napoleonist eelolevate aastasadade vägivallainimesteni, nii nagu Gaius Flaminius, kes alates aastast 232 e.Kr. sisendas roomlastele vajadust Alpidest Itaalia pool elavate gallialaste allaheitmiseks ja sellega koloniaalse ekspansioonipoliitika alustamiseks, paiknes poolel teel Aleksandrist Caesarini. Sisuliselt60 oli Flaminius, riikivalitseva mõjuga eraisik ajal, mil riigimõte jäi alla majanduslike tegurite väele, Roomas kindlasti esimene mees, kes kuulus tseesarlikku opositsioonitüüpi. Temaga lõpeb riigi teenimise idee ja algab võimutahe, mis arvestab üksnes jõuga, mitte traditsioonidega. Aleksander ja Napoleon olid romantikud tsivilisatsiooni künnisel, ning juba tundus nende ümber selle külma ja kirgast õhku; kuid ühele meeldis esineda Achilleuse rollis ja teine luges Wertherit. Caesar polnud muud kui ülimalt arukas tegudeinimene.
Aga juba Rhodes pidas edukaks poliitikaks üksnes territoriaalset ja finantsilist edu. See on see roomlaslik tema juures, millest ta oli vägagi teadlik. Nii energiliselt ja ehedalt polnud Lääne-Euroopa tsivilisatsioon seni veel kehastunud. Tema, kes ta puritaanliku pastori pojana rahatult LõunaAafrikasse oli tulnud ja seal