Lisaks pühakirjale kinkis õpetaja mulle palvehelmed. Minu päris esimesed palvehelmed.
28. oktoober 2013, esmaspäev kell 11.30
Täna magasin hommikul normaalselt. Midagi peale selle, et käia ära juuksuri juures ja leppida kokku päev, mil sõber Mann tuleb Saaremaalt isa hauakiviga, polegi plaanis. Võtan tänase päeva asjade uurimiseks. Loen oma piiblit ja kui tuleb tung, kirjutan päevikut.
Istun kodus, suures elutoas söögilaua taga. Akendest paistab koduaed, kus sügistuul tasakesi oksi liigutab. Lubati suurt tormi ja kuigi selle kese on Inglismaa kohal, kus juba mitukümmend tuhat majapidamist on pimedad, ei näi siin midagi hirmsat. Loodan, et kui Mann hakkab kivikäruga hommikul tulema, ei pööra torm nii suureks, et seda laevale ei lasta. Tore oleks, kui saaks homme õhtul asja tehtud.
Natuke ebamugav on see rahateema. Kui saan kõik makstud, on kõri kinni ja pangakonto tühi. Samas olen rõõmus, et suvine remont ja teine suur töö surnuaial saab tehtud. Metsikult palju on aga veel teha. Tahaks Joosepi tuppa seinalambid ära osta ja paika panna, aga pole leidnud õigeid ja tunne on, et miski peab jääma tegemata. Kõiki asju ei tohi valmis teha ja lõpetada. Annab Jumal rahu, annab ta ka aja kõik vajalikud asjad oma õigel ajal lõpetada.
Mõtlen, kas peaks oma relvad politseisse hoiule andma. Nii neid hoida ei saa, kui pole raudkapis luku taga. Raudkapis lähevad aga rauad rooste. Ma uurin seda asja. Uurin seda asja – see ei tähenda tegelikult muud, kui lükkan edasi. Kes aga mu laialioleva kola kokku paneb ja riided garderoobis oma kohtadele seab? Teen ise, aga sisimas loodan, et Hälikene teeb üle ja seab asjad oma õigetele paikadele.
30. oktoober 2013, kolmapäev kell 10.00
Tulin hommikul Rakverest, kus sai tehtud suur töö. Linnakalmistul perekonna platsil on nüüd kenasti kujundatud ja Tartu kunstikooli aegse koolivenna ja sõbra Manni ehk Margus Vaheri tehtud kalmukujundus. Saksalik nagu üks hauatähis või monument olema peabki. Arvan, et asjadel siin eri ilmade ja hingede vahel on omad väga kindlad seosed. Kui eile kalmistul koos Manni ja kahe abiks olnud kalmistu töömehega raskeid kive liigutasime ja paika sättisime, oli tunda isa kohalolekut. Ta andis mulle nõu ja ideid, kuidas midagi lihtsamini või suure punnitamiseta teha ning näitas ennast. Kui olime käpuli maas ja tegime ettevalmistusi ühe kivi paikapanemiseks, oli taevas selge ja ilus kuiv. Kui olime kivi oma kohale saanud, tuli taevast väike sabin vihma. Täpselt nagu isa, kui miski oli ilus ja liigutav, pühkis põskedelt pisaraid.
Vanemveebel Tõnu Tuul, meie kontingendi veebel ja mu parimaid sõpru pundis, on kenasti Camp Bastioni jõudnud. Tegi kõne, et proovida sidet ja paar sõna vahetada. Tõnu ütles, et Afganistanis on tolmune ja soe. Keskpäevaks tirib termomeetri näidu ligi 30 kraadi juurde, samas kui õhtul pärast päevavalguse kadumist langeb temperatuur pea sama madalale kui kodus.
Asjad on sinna saadetud, seljakott on veel pakkida. Kodus on jäänud olla mõni üksik päev. Tühi tunne. Pean viimaks tegema ära hulga olulist. Vaja oma garderoob ja muu kola kokku panna ja korda seada. Samas tean, et tegelikult ma tunnen – ma tahaksin olla kodus pere jaoks nähtavate asjade kaudu olemas. Ma ei taha olla sel ajal, kui olen oma perest eemal, pakitud kottidesse või topitud garderoobi riiulitele ja hunnikusse. Eks pere peab otsustama, kuidas nad mu eemalolekut endale oluliselt seeditavamaks teevad. Mul on tunne, et nad veidi juba ootavad, et oleksin seal kaugel. Ma tahan aga väga, et mind oodataks ja igatsetaks. Mitte nagu elektrit, kraanivett või muid mugavusega harjunud inimese igapäevaseid vajadusi. Igatsen kallistust uksel koju tulles, kaisus olemist õhtul kamina ees ja ühise teki all voodis.
31. oktoober 2013, neljapäev kell 15.30
Käisin linnas ja astusin kontorist läbi. Kõik olid tööpostil ja meeleolu oli selline sügisene. Saatsin Pulleritsule kirja ja leppisin temaga kokku, et saadan kord kuus oma loo Postimehele avaldamiseks. Samuti saatsin kirja Urmas Viilmale. Kukkus nii välja, et tema oli samal hetkel mõelnud minu peale ja saatis roosipärja palvelugemise õpetuse ning sooja ja vennaliku vastuse. Saatsin ka Kairile kirja. Ta on tore kolleeg, eriline tüdruk, kellele ma siirast südamest head soovin. Käisin Davidoffi sigarimajas ja võtsin Arvo jaoks sigareid kaasa, nagu ta palus. Ostsin neli sigarit, et Afganistanis olles oleks, millega pidulikumaid või olulisemaid sündmusi tähistada. Kui juba vanalinnas olin, ei saanud jätta käimata ka Bonaparte’i Deli poes. Võtsin sealt perele mõned magusad koogid ja paar pakki makroone. Häli arvas, et need võiks võtta homme Rakverre kaasa. Mul on hea meel, et ema on surnuaias tehtuga rahul.
Mõnevõrra murelikuks teeb mind läbisaamine kallite poegadega. Olen viimased aastad, kuud ja nädalad olnud närviline ja ebastabiilne. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna. Armastan oma poisse nii palju, et võin nende eest otsekohe oma elu anda. Samas teeb mulle haiget, et nad on omapäi. Nad on ausad ja otsekohesed. Neil on oma elu ja ma austan seda. Ent ikkagi ihkan, et poisid oleks veel väikesed ja minu poisid. Ilmselt tuleb see eluperiood üle ja läbi elada kõigil lapsevanematel.
Mõtlesin täna, et huvitav, mis selle enam kui poole aasta jooksul muutub. Et kes on alles ja kes vahepeal lahkuvad. Kas ma saan tulla siis kodumaale, et hüvasti jätta. Ei tea. Ma tean, et ma tulen, kui peaks lahkuma minu jaoks oluline inimene. Jumal hoia, et seda ei juhtuks.
1. november 2013, reede kell 7.15
Novembrikuu on miskipärast alati toonud meelde ühe vana, kunagi ülipopulaarse Soome bändi Miljoonasade laulu „Marraskuu“. November on tõepoolest marraskuu2. Miks ei võiks kasutada pimeda, porise ja trööstitu kohta nagu seda november on, ka eesti keeles sõna marras? On marras olemine.
Eile teavituskeskuse trepil suitsunurgas ütles videooperaatorina kaitseväe juhataja Afganistani visiiti saatnud Jaanus (vanemveebel Lensment), et rotatsiooni lõpetav Estcoy-16 sai missiooni jooksul vaenlasega 184 kontakti. Üks võitleja läks peast segi ja mõned said kergemini viga. Oli olnud päris terav missioon ja arvatakse, et võib veel teravamaks minna.
Nii mõnigi sõber on öelnud, et ma olen viimasel ajal palju muutunud. Nii see vist tõesti on ja ma tunnen, et see muutumine kestab aina edasi. Milliseks ma muutun? Üks on kindel – selliseks, nagu ma olin 2005–2009, ei saa ma enam kunagi. Ma ei taha selline olla. Olen tundnud viimastel kuudel, et võib-olla on see, et olen endale loonud kujutluspildi, nagu peaksin saama presidendiks või mõneks ametikandjaks, edev ja rumal. Aga kui suuri unistusi ei ole, pole ka väikestel tegu ega nägu. Mul pole põhjust oma unistusi häbeneda, sest mida utoopilisemad need on, seda mõnusam on endale väiksemaid mittetäitunud unistusi andeks anda.
2. november 2013, laupäev kell 16.50
Hingedepäev. Olime eile ja reede õhtul Rakveres ema juures. Eile ja täna käisime mitu korda surnuaial isa haual. Ilus on seal. Rahu ja vaikus ning hinge tegi soojaks, et kõik ümbruskonna kalmud ja platsid olid väga põhjalikult korda tehtud. Näib, nagu oleks Rakvere linnakalmistu see sektor justkui uuele elule ärganud. Lähedased on hakanud käima ja platsid on ilusad.
Mul on veel läpakas ja selle juurde kuuluv mudru pakkida. Garaažist vorstid, mis lubasin meestele viia, ja hommikul ongi minek. Võtsin seinalt Andra ja Manfredi kingitud krutsifiksi ikkagi kaasa. Samuti sai kaasa piibel ning Liisu kingitud päevik ja Andra saadetud kalenderpäevik. Vaadates, kuidas selles päevikus lehed kuluvad, on mul kirjutamiseks kõvasti ruumi vaja.
Mu enesetunne on nagu ikka enne kodust äraminekut. Natuke nukker. Natuke tühi. Veidi valus ja samas uus. Panen päevaraamatu siinkohal kokku. Pistan kotti ning jään uut kohtumist ja kahekesi olekut ootama. Mu järgmine sissekanne saab olema