Ühelt poolt oli see erakordselt üksluine, teiselt poolt põnev. Ta ei olnud varem kohanud nii enesekindlaid inimesi. Juudid ja katoliiklased polnud tuhkagi väärt, iirlased olid inetud, hiinlased ja aborigeenid polnud isegi mitte inimesed. Nad ei mõelnud nii. Nad teadsid seda. Teda hämmastasid veidrad üksikasjad. Nende kivimajad. Nende lauahõbeda raskus. Nende teadmatus teiste eludest. Nende pimedus looduse ilu suhtes. Ta armastas oma perekonda. Kuid ta ei olnud omade üle uhke. Nende suurim saavutus oli ellujäämine. Tal võttis terve eluaja, et mõista selle saavutuse väärtust. Ent tollal – silmitsi auavalduste, rikkuse, omandi ja kuulsusega, millega ta puutus kokku esimest korda – näis see läbikukkumisena. Ja selle asemel, et häbi välja näidata, hoidis ta neist ema surmani lihtsalt eemale. Matustel ta ei nutnud.
No kuule, Dorry, ütles Amy. Miks? Naine vedas sõrmega mööda tema reit ülespoole.
Hiljem oli ta hakanud kartma suletud ruume, rahvasumma, tramme, ronge ja tantsupidusid, kõiki olukordi, mis sulgesid teda sisse ja lõikasid valgusest ära. Tal mattis hinge. Ta kuulis unenägudes, kuidas ema teda hüüab.
Poiss, ütles ta, tule siia, poiss.
Kuid ta ei läinud. Ta oleks eksamitel peaaegu läbi kukkunud. Ta luges „Ulyssest” üha uuesti ja uuesti. Ta mängis jälle jalgpalli, otsides valgust, maailma, mida ta oli silmanud kogudusemajas, sööstes ikka ja jälle päikesesse, kuni ta oli kapten, kuni ta oli arst, kuni ta lamas Amyga koos tolles hotellivoodis ja vaatas, kuidas kuu üle ta kõhulagendiku taevasse kerkib. Ta luges „Ulyssest” üha uuesti ja uuesti.
Pikk päev nüüd vaob, kuu tõuseb laisalt
all oigab mitmehäälselt sügavik. Mu sõbrad, tulge
veel pole hilja meil maailma uudset otsida. 3
Ta haaras asjade alguse valguse järele.
Ta luges „Ulyssest” üha uuesti ja uuesti.
Ta vaatas tagasi Amy poole.
Need olid esimene ilus asi mu elus, ütles Dorrigo Evans.
5
Kui ta tunni aja pärast ärkas, oli Amy värvinud huuled kirsipunaseks, gaasileegi läikega silmade ripsmed mustaks ja seadnud juuksed südamekujuliselt ümber näo.
Amy?
Ma pean minema.
Amy –
Pealegi –
Jää siia.
Milleks?
Ma –
Milleks? Ma olen seda kuulnud –
Ma tahan sinuga olla. Tahaksin kogu aeg olla koos sinuga.
– juba küll ja küll. Kas sa jätad Ella maha?
Kas sina jätad Keithi?
Ma pean minema, ütles Amy. Lubasin, et olen tunni aja pärast seal. Kaardimänguõhtu. Kujutad sa ette.
Ma tulen tagasi.
Kas kindlasti?
Tulen.
Ja siis?
See peab jääma saladuseks.
Meie?
Ei. Jah. Ei, sõda. See on sõjasaladus.
Mis?
Me sõidame välja. Kolmapäeval.
Mis?
Kolme päeva –
Ma tean, millal tuleb kolmapäev. Kuhu?
Sõtta.
Kuhu?
Kust me peaks seda teadma?
Kuhu sa lähed?
Sõtta. Sõda on ju igal pool, eks ole?
Kas ma näen sind veel?
Ma –
Meie? Ja meie? –
Amy –
Dorry, kas ma näen sind veel?
6
Kusagilt kostva jahutusseadme kähisevas värinas tundis Dorrigo Evans, kuidas möödus viiskümmend aastat. Angiinitablett juba mõjus, pitsitus rinnas hakkas järele andma, käsi ei surisenud enam, ja kuigi ta vabisevas hinges püsis mingi metsik ravimatu sisehaigus, tundis ta end küllalt hästi, et hotelli vannitoast tagasi magamistuppa tulla.
Tagasi voodi juurde minnes vaatas ta naise paljast õlga, pehmet ihu ja kumerusi, mis erutasid teda endiselt. Naine kergitas unemustrilist nägu ja küsis –
Millest sa rääkisid?
Kui ta uuesti voodisse heitis ja naise kaissu võttis, taipas ta, et naine mõtles kõnelust, mis oli toimunud varem, enne kui ta magama jäi. Kaugel eemal – otsekui trotsides kõiki melanhoolseid varahommikusi helisid, mis hotellituppa sisse ja sealt välja voogasid – kiirendas järsku üks auto.
Darky, sosistas ta naise seljale, otsekui oleks see olnud ilmselge, siis, taibates, et see nii ei olnud, lisas: Gardiner. Rääkides kleepus ta alahuul naise seljale. Ma ei mäleta ta nägu, ütles ta.
Mitte nagu oma nägu, ütles naine.
Sellel polnud mingit mõtet, mõtles Dorrigo Evans. Darky Gardiner suri ja sellel polnud mingit mõtet. Ja ta juurdles, miks ta ei suuda kirja panna midagi nii ilmselget ja lihtsat, ja ta juurdles, miks ta ei suuda näha Darky Gardineri nägu.
See on kirevase möödapääsmatu, ütles naine.
Mees naeratas. Ta ei suutnud kunagi päriselt üle olla, et naine kasutas selliseid sõnu nagu „kirevase”. Ta teadis, et naine on sisimas vulgaarne, ja nii sundis kasvatus teda sääraseid keelelisi veidrusi kasutama. Ta surus oma vanad kuivad huuled vastu naise õlga. Mis oli naises sellist, mis pani ta isegi praegu kalana pekslema?
Ei saa telekat käima panna ega ajakirja lahti teha, jätkas naine, vaimustudes omaenese naljast, ilma et see nina kohe otsa ei vahiks.
Ja Dorrigo Evansile, kes polnud sellele kunagi eriti tähelepanu pööranud, tundus tõesti, et ta nägu on igal pool. Ajast, mil ta kahekümne aasta eest oli ühes telesaates oma minevikust jutustades avalikkuse tähelepanu alla sattunud, vaatas see talle nüüd kõikjalt vastu, alustades heategevusasutuste kirjapäistega ja lõpetades mälestusmüntidega. Kotkaninaga, hämmeldunud, veidi korratu, kunagi kähar must juus vajunud õhukeseks valgeks laineks. Vanuses, mida enamiku temaealiste jaoks peeti allakäiguaastateks, tõusis tema uuesti valgusesse.
Talle arusaamatul moel oli temast viimastel aastatel saanud sõjakangelane, kuulus ja tunnustatud kirurg, ühe aja ja tragöödia avalik nägu, biograafiate, näidendite ja dokumentaalide subjekt. Austuse, hagiograafiate ja lipitsuste objekt. Ta sai aru, et tal on sõjakangelasega teatud ühised jooned, kombed ja ajalugu. Aga see ei olnud tema. Tal oli lihtsalt olnud rohkem edu ellujäämises kui suremises, ja neid, kes sõjavangide lippu kõrgel kannaksid, polnud enam kuigi palju alles. Austusavalduste tõrjumine oleks solvanud surnute mälestust. Ta ei võinud seda teha. Pealegi polnud tal selleks enam jõudu.
Kelleks nad teda ka ei nimetanud – kangelaseks, argpüksiks, petiseks –, näis, et sel on üha vähem ja vähem seost tema endaga. See kuulus maailma, mis jäi talle üha kaugemaks ja udusemaks. Ta mõistis, et teda imetleb terve rahvas, mis sest et need, kes tema kui vananeva kirurgiga pidid koos töötama, meelt heitsid, ja paljud teised arstid, kes olid teistes sõjavangilaagrites sarnaseid