Kitsas tee sisemaale. Richard Flanagan

erakunägu oli nüüd punnis nagu kõrvits ja ta kurnatud keha oli beribeeri tõttu samuti kummaliselt paistes, andes ühele haavandile – mis oli läbi paistes sääre luuni välja söönud – pimeda roosa silmaiirise ilme, mis haavast välja vaadates silmitses paljude sama grotesksete tõvede all kannatavate sõjavangide summa, otsekui lootes viimaks näha oma unelmate publikut.

      Näitlejad mängisid nüüd stseeni filmist „Waterloo sild”, Les Whittle Robert Taylori ja Jack Rainbow Vivien Leigh’ rollis. Nad kõndisid bambussillal teineteise poole.

      Ma arvasin, et ei näe sind enam kunagi, ütles sõrmedeta Les Whittle’iks maskeeritud Robert Taylor maneerliku inglise aktsendiga. Terve elu on mööda läinud.

      Ega mina sind, ütles Vivien Leigh, kes oli maskeerunud pimedaks, paistes ja haavandites Jack Rainbow’ks.

      Kallis, ütles Les Whittle. Sa pole üldse muutunud.

      Kõlasid naerupahvakud, mille järel mängiti filmi tunnuslaulu „Auld Lang Syne”.

      Näete, jätkas kolonel Rexroth, just see on meis peidus.

      Mis?

      Inglise stoitsism.

      See oli Ameerika film.

      Söakus, ütles kolonel Rexroth.

      Meie ohvitseridele maksab Jaapani sõjavägi. Kakskümmend viis senti päevas. Nad kulutavad selle iseendi peale. Jaapanlased neilt tööd ei nõua. Nad peaksid.