Perekonnapea, kes päris talu oma isalt, sööb ikka veel hommikusöögiks suppi, pasteeti ja vorstikesi, nii nagu tema esiisad seda alati on teinud: ta tunneb kõiki piirkonna inimesi, käib jahil, loeb lehte ja tellib konservatiivset nädalalehte L’Express. Ent teatavad teemad on vestlemiseks liiga delikaatsed. Tal pole poegi: on tal sellest kahju? Tema abikaasa vastab: „Seda pole ta kunagi öelnud.”
Naine räägib varmalt ja voolavalt, kuid jutt saadab alati töötegemist; ta ei tunne ennast hästi, kui ta pidevalt millegagi ametis pole ja ühest kohast teise ei liigu, loomi ei talita, majapidamistöid ei tee ja kaks tundi õhtusööki ei valmista. Ta ei loe kunagi, isegi mitte õhtulehte, ja lapsi pole ta kodutööde tegemisel kunagi aidanud: „Me usaldasime neid, me pole nagu teised vanemad, kes oma nina igale poole topivad. Lapsed peavad ise hakkama saama, pole mingit mõtet sundida neid parematele hinnetele õppima – igaüks oma võimete kohaselt. Mina kasvatasin nad kokkuhoidlikuks, et nad endaga toime tuleksid.”
Üks tütar, kes õpib meditsiinikoolis ja loodab ämmaemandaks saada, ütleb, et varemalt oli rohkem seltskondlikku läbikäimist, vähemalt lõikuseaegadel, kui nad võtsid tööle viisteist erinevatest rahvustest töölist: meeleolu oli pidulik ja laupäevaõhtuti korraldati suur sööming ja tantsupidu. Talle meeldib „ümbritsev soojus”, mille all ta mõtleb suurt hulka inimesi enda ümber. Möödunud pühapäeval polnud perekonnal külalisi. „Kui imelik on üksi olla,” ütlesid nad. „Maja oleks nagu tühi.” Kuid ometi on asju, millest nad omavahel ei räägi: „Mida me üksteisele ei ütle, seda räägime kirjades.” Need lähevad välismaa kirjasõpradele Aafrikasse, Peruusse, Koreasse. Medõde saadab nädalas kolm või neli kirja. On vaja võõraid, kellele seletada, mida sa teed või tunned.
Päris Cognaci keskuses on samuti puudus inimestest, kellega juttu ajada. Annette Martineau’l ja tema abikaasal on puu- ja juurviljakauplus, kus on nii palju tegemist, et nad saavad endale ainult ühe nädala aastas puhkust võtta: naine on arendanud välja erilise oskuse kunstipäraste kaunistustega puuviljakorvide tegemiseks, mida inimesed viiekümne miili kauguselt ostmas käivad. „Tahaksin olla,” räägib ta, „nagu Troisgros (kolme tärniga peakokk) ja ametialast tunnustust saada. Ma ei teadnudki, et minus midagi niisugust peitub. Aga kaubanduse tragöödia on see, et inimesed peavad meid kassaaparaatideks. Tõsi küll, me elame nende rahast, kuid me tahame ka midagi muud. Kui sa teisi inimesi kohtad ja nende juttu kuulad, muutuvad nad huvitavaks. Olin neliteist, kui koolist ära tulin; mul on raskusi õigekirjaga; kirjavahetuses kasutan sõnaraamatut. Aga nüüd on mind igasugused asjad huvitama hakanud. Tunnen kõige järele rahuldamata nälga. Ma pole mingi kirjanduseinimene, aga mulle meeldib vahel raamatupoes käia ja mõnd raamatut või ajakirja lehitseda. Enne kui millelegi ei ütlen, tahan endas kindel olla. Prantsusmaal on kultuur väga palju edasi arenenud: see tähendab kõige tegemist, kõigest rääkimist; kõik on kultuurseks muutunud, sest inimene õpib kõigest. Televisioon toob koju kätte palju uusi ideid ja huvitavaid elulugusid, ja sa tahaksid nendest rääkida.” Tal pole alaväärsuskompleksi oma kesise hariduse pärast: „On inimesi, kes on küll kõrgelt haritud, aga ikka lollid.”
Lapsena ei lubatud tal söögilauas rääkida. „Minu vanemad peaaegu ei rääkinudki teineteisega. Mu sõbrad ütlevad et nende mehed ka ei räägi. Nii on see sageli. Vanasti ei öelnud mehed suurt midagi sellepärast, et iga asi oli tabu ja neil polnudki midagi öelda. Meie pidulikel lõunasöökidel pole üldse vestlust või on see siis agressiivse loomuga.
Minu abikaasa tõuseb öösel kell kolm üles ja hakkab poe jaoks kaupa ostma. Ta on täielikult oma tööle pühendunud ega raiska aega tühjadele sõnadele. Ma hoiatasin oma tütart: „Sa tunned elust palju suuremat rõõmu, kui su kõrval on mees, kellega sa rääkida saad.” Ostsin hiljuti raamatu, kus on öeldud, et naisi huvitab vestlemine rohkem kui seks. Sõprus algab mitte millestki rääkimisega, lihtsalt lõbu pärast, aga hiljem räägitakse elust, ja see on jagatud rõõm. Tõeline sõber on haruldus; sõber ei räägi minu juttu edasi, ei vääna mu sõnu. Mulle meeldivad paljud, aga sõprus on hoopis kõvem sõna.
Olen õpetanud oma tütreid enese eest võitlema, oma käe peal elama. Olen vanemale tütrele rääkinud naiste asjadest. Räägin vabalt, aga me ei ole südamesõbrad. Tunnen, et olen tema ema. Räägin neile, et tuleb tööd teha, armastada, inimesi austada, õppida. Tahaksin, et neist saaksid tõelised naised, tähendab niisugused, keda austatakse ja armastatakse, kes teavad, kuidas armastada ja austust pälvida; ütlen, et elagu vabalt, paremini kui mina, saagu minust targemaks.
Naine vajab meest. Vanasti ei toetanud mehed naisi. Isa ei toetanud ema ja elu oli passiivsem. Ema ei nõudnud palju ja tal oli mitu last. Kuid mina vajan mehelt toetust, julgustust, armastust. Miks? Ma ei tea. Inimesel on vaja kellelegi toetuda.
Tõelise mehe näide oli Yves Montand. Ma poleks tahtnud küll temaga abielluda, aga suurtel meestel on õlad – naine tunneb nende jõudu, leiab neilt mõistmist, saab neilt tuge. Kuid hoolimata seksuaalrevolutsioonist on sõprus naiste ja meeste vahel ikkagi raske, alati on olemas arrière pensée. Naised suudavad rääkida kõigest, millest räägivad mehedki, ja nad suudavad vestlust avardada; nad vaikivad, mõtlevad rohkem; nad pole sugugi vähem intelligentsed. Suhtlemine muutub, kuid raskused jäävad. Kui mehed vananevad, vajavad nad tihti ikka veel ema või tahavad uuesti kaheksateistaastased olla; nad tahavad pidevalt tõestada, et on mehed. Kusjuures naine elab oma elu järkude kaupa, tal on mitu elu. Mehed keelduvad sellest. Öeldakse, et naised tegid Montand’ist selle, kes ta oli, ja see on tõsi.
Oma poes olen ma poepidaja. Teiega olen ma mina ise.”
Madame Martineau’ kuueteistaastase tütre meelest on tema enda vestlus mitmes mõttes piiratud. Ta ütleb, et vanasti pihtisid tütarlapsed tütarlastele, kuid nüüd on võimalik ka poistega sõber olla, ilma seksita, „nagu vennaga”. „Poiste ja tüdrukute vahel pole mingit erinevust, rääkida saab mõlematega.” Ent ometi, kui „tüdrukud on valmis eksperimenteerima ja otsima, on poistel kindlakskujunenud tõed, mis on seotud raha ja edukusega”. Tüdrukutel on tekkinud mingi uus eneseuhkus, mida poisid ei suuda täielikult rahuldada – ta imetleb oma ema, kes küll oma tööd armastab, kuid oleks võimaluse korral valmis seda muutma; ta tahab oma teadmisi laiendada, ja kui ta midagi ei tea, siis läheb ja teeb asja endale selgeks”. Seega on tema unistuseks Cognacist lahkuda, sest esiteks „sobib see koht ainult üle kolmekümne viie aastastele inimestele” ja teiseks ei leia vaeste inimeste lapsed oma klassist väljapääsu. Kuid tema enesekindlus on segatud ujedusega: „Mulle ei meeldi poes ostjaid teenindada, sest kardan, et ei suuda neile meeldida: võib-olla ei jää nad minuga rahule.” Mis teiste inimeste peas toimub, muutub järjest mõistatuslikumaks.
Küsin ühelt neljakümne nelja aastaselt naiselt: „Kellega teil on kõige parem vestelda?” Ta vastab: „Oma koeraga. Tema saab minust aru.” Ta kuulub 1968. aasta põlvkonda, kes uskus, et niipea kui tabud kaovad ja inimesed üksteisega avameelseks muutuvad ja kõigest, mis sügavale südamepõhja peidetud, vabalt rääkida saavad, koidab uus ajastu. Lisa on püüdnud seda retsepti juba üle kahekümne aasta ellu rakendada, kuid millegipärast pole see tööle hakanud. Ta on neerudialüüsi kliiniku juhataja ja tunneb uhkust, et nende raviteenuse hind on ainult veerand haigla hinnast. Aga tema kolleegid ei räägi temaga nii, nagu tema seda soovib, mistõttu ta kavatseb sellelt töölt lahkuda. Kui ta alustas, siis kohtlesid noored arstid ja õed üksteist võrdsetena: nad moodustasid meeskonna ja arstid vandusid, et kui nad tippu jõuavad, ei hakka nad eales käituma nagu vanad türanlikud spetsialistid, kes end Jumalaks peavad. Nüüd on noored arstid saanud keskealiseks ja võimsaks; nad käivad omal käel rahvusvahelistel kongressidel ega tee enam õdedest väljagi. Lisa kaebab, et nende arvates peavad kogenud õed nagu tema oma kohustusi edasi täitma, teenides ainult natuke rohkem kui otse koolipingist tulnud noored õed: tahab oma kogemuste tunnustamist, mitte tingimata raha, vaid austuse näol. Selle puudumine on kõik mõruks muutnud. Kuid arstid kaebavad, et neid ei austa jälle patsiendid, kes televisiooniravitsejat kõrgemalt hindavad; keegi ei osanud ette näha austuse nappust.
Patsiendid tulevad Lisa juurde igast maanurgast; ta pühendab igaühele neist neli kuni viis tundi, kolm korda nädalas, ja seega on nende suhted lähedaseks muutunud.