Kõige ärritavam tegelane Juliette’i elus, otsekui sääsk, kes nõelab ja ära ei lähe, on tema mehe seitsmeteistaastane tütar, kes elab ühiselamus, lahus oma emast, kelle teine abielu samuti karile jooksis. Kõigest oma tarkusest hoolimata on Juliette tüüpiline võõrasema. „Sina ära emadepäeval siia tule, sest sa pole minu tütar. Tule isadepäeval, kui tahad.” Tüdruk on Juliette’i meelest „tõeline õelusekott”: ta on Juliette’i õrnad kohad välja nuuskinud ja korrutab alatasa: „Sa oled hädavares.” Juliette läheb tigedaks. „Oleks ta minu tütar, annaksin talle kere peale” – tüdruk on ärahellitatud, halvasti kasvatatud, ei aita majapidamistöödes: uuele põlvkonnale on kõik ilma vaevata kätte tulnud. Tüdruk lubab ta kohtusse kaevata: „Sa lähed vangi”, ja Juliette’il on hirm seadusega pahuksisse minna. Mees nende naaklemisse ei sekku. „Tema tahab rahu.” Kui tänitamine juba väljakannatamatuks muutub, „võtan tšekiraamatu ja lähen välja jalutama”. See on nagu pass, mis tõendab, et Juliette on iseseisev naine. Ta tunneb, et selle kasutamine aitab tal iseseisvuse kunsti juba paremini mõista. Alles mõni aasta tagasi paranes ta solvangust arulagedaid oste tehes: „Ma ei mõelnud üldse, mida ostsin, ei võrrelnud hindu. Aga nüüd olen palju tasakaalukam. Usun, et siin mõjutas mind mu sõber. Tema on ettevaatlik, tema abiga olen palju tasakaalukamaks muutunud. Enne olin palju närvilisem kui praegu.” Tarbimisühiskond on haigetele närvidele suurepärane rahusti.
Kui Juliette noor oli, töötas ta kolmteist tundi päevas; nüüd on tööpäevad küll lühemad, kuid ikka teenib ta vähem kui enamik teisi inimesi. Ta võiks ka paremapalgalist tööd leida, kuid talle meeldivad tööandjad, kellega ta hakkama saab, keda ta mõistab ja kes teda oma norimisega ei ärrita. Tasakaalu mõttes töötab ta mitme inimese juures, jaotades oma päevi kellaaegade järgi nagu dieedipidaja. „Ma ei suudaks seda taluda, kui peaksin päev otsa tööandja karjumist kuulama ja kodus õhtu otsa veel mehe karjumist takkapeale.” Üks naine, kelle juures ta koristamas käib, karjub tõepoolest, aga „tal on hea süda”. Teine naine on Prantsuse Vabariigi eelmise presidendi lapselaps, kes ei liiguta lillegi ja lesib päevad otsa sohval, mitmesuguste vaevuste käes kannatades: „Kui ta nii kohutavalt ennast ei haletseks, võiks ta oma eluga veel midagi ette võtta”; aga tema lahkus on piiritu. Kellelgi kolmandal, meesterahval, jagub probleeme nii lastelaste kui tervisega: „Hoolitsege enda eest, ütlen ma talle. Jah, doktor, vastab tema.” Neljas on tõepoolest doktor, kes ei ilmuta tema vastu vähematki huvi, kui ta juhtub haige olema, vastandina viiendale kliendile, kes otsemaid muutub ülimalt tähelepanelikuks, kui ta vaid korraks köhatab: Juliette ei unusta kunagi seda ülevat hetke, kui see mees tal ükskord tund aega varem koju lubas minna, öeldes: „Ega siin mingi vabrik ole.”
Vähemalt mõnda neist tööandjaist peab Juliette oma „sõbraks”. Ühele ütles ta: „Juhtugu mis tahes, mina teid maha ei jäta. Ma ei andestaks endale ealeski, kui ma teie juurest lahkuksin. Teist nii kena inimest ei leiaks ma kusagilt.” Doktori juures on ta teeninud kakskümmend neli aastat, mehe vigadest hoolimata, „sest ma tunnen tema iseloomu. Ma tean, kuidas temaga käituda. Hoian suu kinni, kui näen, et tal on paha tuju.” Miinuspunkte saavad tööandjad siis, kui nad tema töö üle nurisevad. „Majaperenaine ei tohi teenijat külaliste ees solvata: selle jaoks tulgu ta kööki. Muus kohas on see labane.” Ükskord unustas Juliette pidulikuks lõunasöögiks kartulid liha ümber seadmata, ta asetas need kogemata eraldi taldrikule. Perenaine nimetas teda rumalaks lehmaks. Juliette puhkes nutma ja lubas nende juurest ära minna. „Doktor tuli vabandama, aga naine ei tulnud.” Juliette jäi nende juurde edasi. Ühes teises majas nimetati teda köögikataks. „Ma ei kannata, kui mind niimoodi nimetatakse.” Kuid siis annab ta pahameel järele: „Inimene peab kõigega kohanema. Iga tööandjaga on omad probleemid. On neid, kes mõistavad, mida tähendab olla femme de ménage, aga on ka neid, kes seda ei mõista.” Ja ta lohutab end: „Need inimesed sõltuvad minust. Mina jälle muutun nende juures kultuursemaks: nad räägivad mulle igasugu asju. Üks neist – haritud mees – räägib mulle kõigist oma muredest, aga ütleb: „Ära sa kellelegi teisele räägi.” Nii et see jääb ainult meievaheliseks jutuks.”
Vahest oleks Juliette’i elu teistsuguseks kujunenud, kui kokkupuuted, mis selle kulgu mõjutasid, poleks olnud nii summutatud, tühised ja argised, kui oleks olnud rohkem mõttevahetusi, ilmutatud rohkem inimlikku huvi. Kuid neid kokkupuuteid piirasid vaimud, mis siiani määravad, mida tööandjad ja võõrad ja isegi koos elavad inimesed tohivad või ei tohi üksteisele ütelda. Juliette väidab, et „minu võimete juures” oleks ta võinud saada parema töökoha, et talle oleks meeldinud töötada vanade inimeste juures ja et just koolitustunnistuse puudumine oli talle takistuseks. Veelgi traagilisem oli see, et mitte ükski neist mõjukatest inimestest, kelle juures ta teenis, ei tundnud huvi, kuidas aidata tal rahuldavamat karjääri alustada. Ta teeb kokkuvõtte: „Minu elu on läbi.”
Tänapäeval võib seda lugu mitut moodi tõlgendada. Mõni võib öelda: niisugune see elu on, ja põhjusi, miks see niisugune on, leidub samuti mitmeid. Mõni võib loota, et kui sõlmi, millesse inimsugu on end sidunud, saaks lahti harutada ja ogaraid institutsioone arukamaks muuta, siis muutuks ka elu ja kaoks vaesus, kuigi see võtaks aastakümneid, võib-olla isegi sajandeid. Aga elu võib ka selle julmuse pärast vihata, püüda selle üle nalja visata või seda parodeerida või vaimustuda selle ülitäpsest kirjeldusest, end pidevalt kaitstes lootuste nurjumise eest, keeldudes probleemidele lahendusi pakkumast ja kõiki selletaolisi katseid lapsikuks tembeldades.
Minu eesmärk on teistsugune. Juliette’i hädade taga näen kõiki neid, kes on küll elanud, kuid end hädavareseks pidanud või sellise suhtumise osaliseks saanud. Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine, et sa pole tegelikult üldse elanud, sind pole iseseisva isiksusena koheldud, sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit, teisele inimesele kuuluvat vara. Avalikkuse ees juhtus niisugune asi orjadega. Me kõik pärineme orjadest või peaaegu orjadest. Kõik meie elulookirjeldused, kui need piisavalt kaugele ulatuksid, algaksid seletusega, kuidas meie esivanemad mingil määral orjadeks muutusid ja millise määrani me sellest pärandist vabanenud oleme. Seaduslikult on orjandus muidugi keelustatud (sugugi mitte nii väga ammu: viimane maa, mis selle 1962. aastal lõpetas, oli Saudi Araabia), kuid orjandusel on ka metafooriline, laiem tähendus: on võimalik olla oma kirgede ori, oma töö ori, elukommete ori või abikaasa ori, kellest inimene mitmesugustel põhjustel ei saa lahku minna. Maailm on siiani täis inimesi, kellel küll nimelist orjapidajat ei ole, kuid kes ometi näevad, et neil pole peaaegu mingeid vabadusi, et nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed majanduslikud ja ühiskondlikud jõud, või nende olukord või nende enda rumalus, ja kelle isiklikud püüdlused on seeläbi igaveseks nurjunud. Orja tänapäevasel järeltulijal on veel kesisemad lootused kui patustajal, kes võib vähemalt oma pattu kahetseda; teovõimetu, lõksupüütud inimene ei saa mingit patustajaga võrreldavat kiiret hingekosutust. Juliette ei ole ori: ta ei kuulu kellelegi. Juliette ei ole teoori – kellelgi pole õigust tema tööle. Kuid mõelda, et su elu on läbi või et see on nurjunud, tähendab tunda samasugust meeleheidet, mis valdas inimesi noil aegadel, kui maailm uskus, et ilma orjadeta polegi võimalik eksisteerida. Seetõttu on oluline mõista, mida tähendas seaduslik orjandus.
Minevikus said inimestest orjad peamiselt kolmel põhjusel. Esimene neist oli hirm: nad ei tahtnud surra, ükskõik kui palju kannatusi elu kaasa ei toonud. Nad leppisid põlgusega kuningatelt ja rüütlitelt ja teistelt vägivallanarkomaanidelt, kes uskusid, et surm lahinguväljal on kõrgeim au, ja kellele inimeste orjastamine ja loomade kodustamine oli osa sellestsamast võimu ja elumõnude ihalusest. Ent orjad kannatasid ära ka loomadega võrdsustamise: ostu ja müügi, pea paljaksajamise, märgistamise, peksu, põlastusväärsed nimed (Ahv, Töllmokk, Lirva, Ärriti), sest enamusele inimestest tundus allasurutus elu vältimatu osana. Hani-aegses Hiinas tulenes sõna „ori” sõnast „laps” või „naine ja laps”. Samasugust enesestmõistetavat kuulekust nõuti enamikelt inimestelt peaaegu kõigis maailmaosades, olid nad siis ametlikult orjad või mitte.
Veel enne, kui