Mina 10-aastaselt.
Foto: Toomas Tuul. ERR arhiiv
Sipupüksid olid mugavamad kui kombinesoonid, sest siis olid ka varbad kaetud. Kombinesoone kandes pandi meile ka sokid jalga, aga need jäid samuti naelte külge kinni, läksid katki ja kadusid ära. Uusi sokke ei kiirustanud meile keegi jalga panema. Kombinesoonisääred olid küll pikad, aga sokkideta oli päris hull. Jalad hakkasid neis külmetama, eriti talvel. Mu parima sõbra Raili halvatud jalad olid külmetamisest mõnikord täiesti sinist värvi.
Suure osa oma ärkveloleku ajast veetsime potil. Hommikul kell kuus oli äratus, pool seitse pandi meid potile, kus istusime kella poole üheksani. Siis oli toitmine, paar tundi hiljem jälle potil istumine. Kolmas kord oli õhtupoolikul, taas tund aega külg külje kõrval reas konutamist. Nii mõnelgi venis pidevast potil istumisest pärasool välja. Seda raviti lihtsalt: sanitar torkas kaks mähkmesse mässitud sõrme lapse tagumikku ning toppis pärasoole oma kohale tagasi.
Need, kel istumisega raskusi, seoti köieks keeratud mähkmetega potitooli külge. Kord oli mul potil istumisest kõrini ja ma ronisin potitoolilt maha. Seepeale seoti ka mind potitooli külge. Järgmistel kordadel istusin kuulekalt potil, sest kinniseotud olla oli jube. Juhtus, et mõni kinniseotud laps kukkus koos potitooliga ümber. Ta vedeles oma kuse sees seni, kuni potilt äravõtmise järjekorraga temani jõuti, mitte varem.
Pärast päeva viimast potil istumist pandi meile mähkmed. Tallinna Väikelastekodus ei kandnud ma enam aastaid mähkmeid, Imastus pidin hakkama neid uuesti kasutama. Irooniline oli, et neid läks tõesti vaja. Potil istumise peale kulus päeva jooksul küll kõvasti aega, aga õhtuse ja hommikuse potilkäigu vahele jäi üle 12 pika tunni, sealhulgas aeg, mil unerohud mõistuse segi lõid.
“Lamajate” rühm. Kraanikausi all mustad nartsud, kõrval vineerist potitool.
Foto: Toomas Tuul. ERR arhiiv.
Neil lamajail, keda potile istuma panna ei saanud, vahetati mähkmeid kolm korda päevas – hommikul, lõunal ja õhtul. Tihti juhtus aga, et harvem. See hais, mis pidevalt meie toas hõljus, oli tappev.
Pudipõlleks olid meil samasugused mähkmed, nagu püksiski. Hullusärgis olijaid söödeti nii kiiresti, et need ei jõudnud vahepeal neelatagi. Loomulikult pudises üht-teist põllele. Kõik kasutatud mähkmed – nii põlled kui muud – visati toanurka kraanikausi alla. Mõnikord jäid need sinna päris kauaks, sageli võis näha haisvate mähkmete peal valgeid vaklu roomamas.
Toidujääkide peale kohale tulid kohale ka rotid. Nad tundsid end väga vabalt, käisid igal pool ja sõid seda, mis leidsid. Rotid elasid majas aastaringselt, neil olid pikad käigud seinte sees ja igas ruumis mitu auku. See maja oli nende kodu!
Rotid olid tõeliselt nahaalsed, ronisid isegi voodisse. Üks lemmikpaiku oli nende jaoks voodi otse radiaatori kõrval, kus tihti magasin mina. Ma kartsin rotte! Väga! Jäin tihti magama, paaniliselt pimedusse vahtides, hirmuga, et mõni rott ronib voodisse.
See voodi, mis asus kõige lähemal suurimale rotiaugule, oli tõeline karistus. Siin magaja oli ju esimene, kes rottide öisele teele ette jäi. Jube oli vaadata, kuidas paksud rotid keerasid end magama lamajate laste peale, kes ei suutnud end liigutada ega rotti minema lükata! Lamajad olid meil tihti rotihambajälgi täis. Nende vanematele valetati külaskäikude ajal, et lapsed ise on kukkunud või end kuidagi ära lõhkunud. Hommikuti, kui mõned lamajaist potile tõsteti, jooksid rotid laste sülest välja. Ants, vaimupuudega abitööline, kes elas meie toas, tappis neid siis harjavarrega. Ka mõned poisid said rottide tapmisega hakkama.
Personali rotid ei huvitanud. Nad polnud kohustatud midagi tegema. Mingit põhjalikumat rotitõrjet ei tehtud. Rotimürk oli ju konservikarbiga kraanikausi alla pandud – mida veel? Tollal ei olnud selliseid rotimürke, mis inimestele oleksid ohutud ning mis närilised õue ajaksid, oli lihtsalt mürk.
Kraanikausi alt said mürgi kätte ka mõned liikuvamad ja uudishimulikumad „lamajad”. Iga uus asi on ju põnev! Pidevalt meil silma peal ei hoitud ning päris mitu last said rotimürgist mürgituse. Üks isegi suri. Lastele meeldib asju suhu toppida ning enamik siinsetest lastest ei olnud ka kuigi nutikad. Nii see juhtuda saigi.
Ühel tüdrukul oli haigus, millega kaasnesid närvilised tõmblused. Kord peksis ta oma käsi nii kõvasti vastu voodiääri, et need tuli sidemetega kinni siduda. Vere lõhn rottidele meeldis. Hommikul olid sidemetes jäljed, nagu keegi oleks neid kääridega lõiganud! Tüdruk sai rottidest oma haavadesse mürgituse. Paar päeva piinles ta suurte valude käes. Seda oli õudne kõrvalt vaadata. Lõpuks tuli meditsiiniõde, tegi talle süsti ja andis Antsule korralduse tüdruk rühmaruumist minema viia.
„Autot ootama,“ öeldi.
„Auto“ tähendas surnuautot.
Ka rotid ise surid rotimürgi kätte. Rotilaipu leiti tihti siis, kui lamajaid liigutati – rotid olid laste külje alla peitu pugenud, surema.
Meid pesti kaks korda kuus. Vannitoas, külmas kõledas kõrge laega ruumis. Oma vannijärjekorda ootasime alasti külmal kivipõrandal istudes. Pesemine oli pärast õhtusööki, enne seda aga oli meile õhtune unerohi sisse antud. Mäletan pidevat une ja ärkveloleku piiril olesklemist ja külmal põrandal värisemist. Sanitaride käsklused ja laste nutt kajasid kalkidelt kiviseintelt vastu. See kõik jõudis minuni nagu läbi vati.
Meid kõiki pesti samas vannis. Sama vannivee sees vannitati järjest viis last, aga kui oli kiire või kogu pesupäev hilja peale jäänud, sai samas vees „pestud” kuni 20 last. Samas vannis, muide, pesti ka surnuid.
Kord paari kuu tagant aeti meid kiilakaks, et poleks täisid. Niipea, kui juuksed veidigi pähe kasvasid, oli kohe jälle juukselõikuspäev. Juuksuriks oli meditsiiniõde. Paljudel olidki täid ja tingud peas. See polnud ka ime: see mustus, milles me elasime, oli ju igasugustele putukatele soodne. Samuti ei saa alahinnata muretäisid, mis stressis lapsi kimbutavad. Stressi meil jagus, kuigi tol ajal seda nii ei nimetatud. Meiega poleks osatud seda seostadagi. Tol ajal olid ka tavaliste laste närvid „kaseladvas“, mis veel rääkida eluõiguseta lastest.
Paljud lapsed olid meil väga närvilised. Igaüks läheb ju närvi, kui ennast teistele mõistetavaks ei suuda teha! Tavaelus vihastutakse ja sõimatakse teisi lollideks. Laps, kes pole võimeline ennast teistele arusaadavaks tegema, ei saa aga lubada endale sõimamist ja üleolekut. Pinge sellest, et teda ei mõisteta, aina kasvab. Ja nii ta lihtsalt karjub ja peksab ennast vastu seina või teeb teistele haiget. Kõige lihtsam vahend sellise käitumise vastu oli unerohi. Imastus oli kõige populaarsem unerohi nimega Aminazin.
Päris esimestel päevadel mulle unerohtu ei antud, see sai minu jaoks igapäevaseks alles siis, kui ma pahandusi hakkasin tegema. Selleks ei läinud kaua aega, kuna ma ei olnud personali arvates kaugeltki „hea laps“.
Ma ei olnud tegelikult paha laps. Ma olin lihtsalt laps oma uudishimu ja piiride testimisega. Kõigil, kel vähegi eluvaimu sees, oli probleeme „heaks lapseks“ olemisega. Iga päev oli meil üks ja sama rutiin, mingit meelelahutust ega mänguasju polnud. Ärkad üles – sama rühm, sama tühjus… Puudus elu mõte. Lapsed olid igavusest hullumas, sellepärast tegidki pahandust ja lollusi.
Tihtipeale polnudki oluline, kas olid hea laps või halb laps – unerohtu said ikka. Kui mitte varem, siis õhtul kell kuus, kui enamik personali koju läks ja meil uneaeg algas. Mäletan meie peaaegu igaõhtust „idülli“: unerohi on sees, tahaks magada, aga ei saa, sest tuli veel põleb. Mõned magavad potil, mõned karjuvad voodis… Kõik on kui udus,