Tahtsin juua. Kõigepealt palusin mahla, seejärel nõudsin, aga mulle ei toodud midagi, isegi mitte kraanivett. Suure viha ja januga – tagantjärele ma ei teagi, kumb neist hetkel suurem oli – võtsin demonstratiivselt kätte esimese ettejuhtuva pissipoti ja jõin sellest! Sellest tuli minu esimene suurem jama selles majas. Karistuseks jäin söögist ilma.
Imastu Laste Internaatkodu, mis asus Tapa linna külje all endises Imastu mõisas, oli olnud aastaid puuetega inimeste elupaigaks. Juba 1920. aastal tehti siia Imastu Invaliidide kodu. Kolmkümmend aastat hiljem oli siin Imastu Defektiivsete Laste Kodu. Tore oleks mõelda, et nimi muudeti hiljem Imastu Internaatkoduks sellepärast, et „defektiivne” kõlab halvasti. Tõenäoliselt aga sooviti nime, mis puuetega lapsi üldse ei meenutaks.
Lastekodu oli nõukogude ajal „kinnine asutus“. Siinsed elanikud ei pääsenud välja ilma loata ja ka külalised pidid oma tulekust ette teatama. Füüsiliselt tervemad vaimupuudega lapsed elasid lastekodu uues majas, meie – raske ja sügava puudega lapsed – vanas mõisahoones. Kunagi võis see päris kena ja armas olla, aga siis, kui mina seal elasin, oli see lihtsalt rõske ja remonti vajav väsinud maja. Niiskusest koorus lahti seinavärv, põrandad olid külmad.
Imastu mõisa mõisahoone 1920. aastal.
Wikipedia
Välisuks avanes suurde esikusse, sealt läks uks kaminasaali, kus kõrgus vana reljeefsetest kahhelplaatidest kamin. Saalist vasakul oli 4. rühm, kus elasid lapsed, kel raskem vaimupuue või lisaks mõni psüühikahäire. Kaminasaalist paremale jäi kasvatajate puhkeruum, kus personal televiisorit vaatas ja lobises. See oli ka külalistetuba – siin kohtuti sugulaste ja sõpradega, kes aeg-ajalt lapsi vaatamas käisid. Kasvatajate puhkeruumi teises otsas oli uks ja lühike trepp alla, teise majatiiba, kus elasid liitpuudega lapsed.
Siin all oli kaks rühma: „lamajad“ ja „roomajad“. Mind pandi „lamajate“ rühma, kuigi tegelikult liikusin ju küll. Peale minu elasid „lamajate“ rühmas veel neli „roomajat” ning mõned vaimupuudega täiskasvanud, kes olid personalile abiks.
Oma päevad veetsime õhtusse peamiselt magamistoas, umbes 30-ruutmeetrises ruumis. Üksteise kõrvale seatud metallist voodite vedrud olid välja veninud, madratsid määrdunud ja katki. Enamikul vooditest olid võred ees.
Ühe seina ääres oli maneež, puitvõrega vooditest eraldatud osa, kuhu meid päeval tõsteti. Oma nii-öelda vaba aega veetma. Tegime seda sõna otseses mõttes üksteise otsas.
Lisaks magamistubadele olid siin mõlemal rühmal nn klassiruumid. Meie klassiruum oli kohe meie magamistoa kõrval, vaid uksega eraldatud. Siin oli mustvalge televiisor, meie harv kontakt välismaailmaga. Siin olid lauad ja toolid neile, kes ise süüa ja istuda oskasid – see oli ka meie söögituba. Neid, kes ise ei liikunud ega söönud, toideti magamistoas. Nagu ka neid, kes olid pahandust teinud. Meie klassiruumist viis uks ka Roomajate klassiruumi, nii et peaaegu kõik toad olid üksteisega ühendatud nii otse kui koridori kaudu.
„Lamajate“ ja „roomajate“ majatiivas olid veel pesuruum, mõned olmeruumid ja väike magamisruum, mis koridorist eraldatud klaasitud vaheseinaga. See oli magamiseks hea koht, sest siin oli vaikne. Siia ei toodud ööseks lärmajaid ega märatsejaid. Ka minul õnnestus mõned korrad seal magada, muidu aga jagasin väikest haisvat ruumi, meie magamistuba, kahekümne inimese ja lugematu arvu rottidega, poole oma Imastus veedetud ajast. Esimesi aastaid seal ma ei mäletagi – sinna kolimine oli minu jaoks nii suur šokk. Mälestused algavad ajast, mil olin 8-9-aastane. Võttis aega, enne kui ma eesti keelest aru hakkasin saama ja natukegi leppima selle õudusega, mis seal iga päev toimus.
Kolmkümmend aastat tagasi oli suhtumine laste kasvatamisse hoopis teine kui praegusel ajal. Märksõna oli „distsipliin”, kõikjal valitses karm kord. Isegi lasteaedades. Lapsed sõid koos, mängisid koos, käisid ka potil koos, samal ajal korraga. Lastekodudes oli asi karmim: siin ei tulnud emad-isad õhtul meile järele ning kõik käis kella ja korra järgi ööpäevaringselt.
Imastus ei olnud ühtki naeratava näoga kasvatajat. Töö puuetega lastega oli raske ja nii sattus selle töö peale harva inimesi, kel lihtsalt suur süda ja soov abitute eest hoolitseda. Sanitaridena töötasid peamiselt need, keda viinavea pärast mujal ei tahetud. Sellegipoolest oli sanitaridel võimu rohkem kui neist ameti poolest kõrgemal seisjatel ning nad kasutasid seda igal võimalusel.
Peaaegu kõik töötajad elasid kas Imastus või kolm kilomeetrit eemal Tapal. Tollal anti Imastu-taoliste hooldusasutuste töötajatele tasuta korterid, lisaks oli neil ka kõrgem palk. Personali kasutada oli mõisa laut. Siin kasvatasid nad peamiselt sigu, söögi nende jaoks said nad lastekodust. Toidu varastamine oli üsna moes. Varastati nii meie tagant (kui menüüs oli lihakaste, siis võis kindel olla, et mingit liha meieni ei jõudnud) kui ka üksteise tagant. Sanitaride seas käis lausa võistlus, kes saab solgipange endale!
Solgiämbrid tõsteti rühmaruumidesse, seina äärde ritta seisma.
Aeg-ajalt juhtus, et keegi ei viinud solki minema – ju siis mõistis keegi solgigraafikut valesti – ning ämbrid seisid ja haisesid toas mitu päeva. Halvaks läinuna need ju sigadele enam ei kõlvanud, välja viia kah keegi ei viitsinud.
Meie söök oli tavaline nõukogudeaegne odava söökla toit. Hommikusöögiks oli tavaliselt mingi puder, viljakohv piimaga ja võileib. Leivad-saiad (ka võileivad) purustati ja leotati viljakohvi sees. Nii oli lihtsam neid lastele sisse sööta, kes ise süüa ei osanud, aga ka teised pidid seda pudi sööma. Mis sest, et hambad olid kõigil suus.
Siiamaani on mul see viljakohvi ja vorstisaia ühine maitse meeles ning mul on aastaid hiljem viljakohvi lõhnast reaalselt halb hakanud: see lõhn seostub mul hirmuga.
Piimasupid, keedetud kartul ja kaste ning makaronid olid põhilised toidud. Magustoitu anti meile harva, ka pühade ajal ei antud meile midagi pidulikumat või erilisemat. Vaid hilissuvel ja varasügisel, kui aiad vilja kandsid – Imastul oli oma aed oli võimalus saada midagi head ja maitsvat.
Minu lemmiksöök oli mannapuder moosiga. Seda oleksin võinud vitsutada taldrikute kaupa! Vahepalaks anti meile närida kaalikat. Tegelikult on ju toores kaalikas maitsev ning hammastele hea, aga kui iga päev ainult seda närid, siis viskab üle. Meil viskas. Oleksime tahtnud hoopis midagi magusat. Aga kommi ja muud taolist saime vaid siis, kui keegi külla tuli. Mäletan pidevat magusaisu.
Ametlikult olid küll meile aeg-ajalt mõned maiustused ette nähtud, aga tavaliselt need meieni ei jõudnud. Sanitaride arvates ei osanud „lamajad“ nagunii kommidest õiget rõõmu tunda.
Kord nägin, et klassituppa oli ooteks toodud kuus karpi marmelaadikomme. Sanitarid polnud neid veel ära viinud ning ma otsustasin juhust kasutada. Roomasin vaikselt madala lauani, võtsin esimese kommikarbi, tõstsin endale sülle ja hakkasin sööma. Ahmisin neid endale sisse nagu pöörane. Sõin kolm karpi tühjaks! Kommide asemele panin doominoklotsid, mille leidsin sealtsamast klassiruumist. See vahetus tundus mulle aus.
Minu õnneks ei olnud mind keegi marmelaadikomme söömas näinud. Pärast õhtusööki, kui personal koju hakkas minema, avastas Maie, et komme pole. Ta helistas kohe „uude majja”, et mis toimub. Tükk aega uuriti asja. Tõde avastati siis, kui ma hakkasin oksendama. Piimasupi asemel olid marmelaaditükid! Sellele järgnes karistus.
Mulle on alati meeldinud ilusad asjad ja riided. Juba siis, kui ma neid õieti näinudki ei olnud. Ma lihtsalt teadsin, et need asjad, mis Imastus on, mulle absoluutselt ei meeldi. Mul on hea meel, et sealne räpasus ja maitsetus ei suutnud minus tappa mu korraarmastust ega igatsust ilu järele.
Nõukogudeaegsed lastekodulapsed torkasid linnapildis silma oma koledate riiete tõttu. Need olid mitu hooaega vanad, masstoodangu eksemplarid – näiteks ruudulised talvemantlid ja tuhmi värvi tutimütsid. Enamik tavalisi inimesi oma lapsele selliseid asju selga ei pannud. Minul aga polnud isegi koledat talvemantlit: liikumispuudega