Kogen edaspidi, et nii ongi.
Samas kompenseerib inimeste tagasihoidlikku ilumeelt loodus. Aafrikas õitseb midagi aasta ringi. Just nüüd on kord siniste, punaste ja oranžide õiekobaratega puude ning ahvileivapuude – baobabide – käes. Baobabid on puude elevandid, mitmemeetrise tüveümbermõõduga majesteetlikud hiiglased. Novembris on baobab raagus, aga okste külge tekivad valged rippuvad õietutid. Eemalt vaadates paistab, nagu oleks puude otsa riputatud jõuluehted. Võib-olla sellepärast ei pingutagi inimesed eriti iluga, et loodusega nad niikuinii võistelda ei suuda?
Natuke peale Morogorot viib tee viiekümne kilomeetri ulatuses läbi Mikumi rahvuspargi. Inimesed ja loomad on üksteisest selgelt eraldatud: rahvuspargi sildiga lõpeb inimasustus ja algavad loomad. Mikumit peetakse eelkõige kaelkirjakute pargiks, aga siin elavad ka peaaegu kõik teised Aafrika imetajad. Kaelkirjakuid on tõepoolest palju ja nad toimetavad koos oma lahutamatute kaaslaste sebradega julgelt otse maantee kõrval. Eemal jooksevad tüügassead ja söövad impalad (antiloobid).
Sven osutab paremale põõsaste vahele: „Näe, see on üks vana pühvel. Ta oli eelmisel korral ka siin.“ Nii et Svenil on siin juba tekkinud tuttavaid.
Palun iga natukese aja tagant peatuda, et loomi lähemalt ja kauem vaadata. See on selgelt minu esimese Tansaania-päeva parim osa! Mikumi pargis on kiiruspiirang päeval seitsekümmend ja pimedas viiskümmend kilomeetrit tunnis ning loomade allaajamise eest nõutakse sisse kopsakad trahvid, aga iseäranis bussid ja veoautod mingitest piirangutest ei hooli ja kihutavad ka siin, kuidas jõuavad. Pool aastat hiljem avaneb kurb vaatepilt, kus üks veoauto on äsja alla ajanud kaelkirjaku. Mõlkis kabiiniga auto seisab tee ääres ja maanteekraavis tükeldab meestekamp Tansaania rahvuslooma…
Ööbime teisel pool rahvusparki Mikumi linnakeses Tan-Swissi motellis, mida peab šveitslane, nagu motelli nimestki võib tuletada. Motell on üks väga väheseid kohti Darist lääne pool, kus Euroopa mõistes enam-vähem normaalset sööki ja kohvi pakutakse, seepärast saab sellest meie alaline lõunapausi koht, kui sõidame Sao Hillist Dari või tagasi.
Järgmisel hommikul võtame suuna Udzungwa rahvusparki. Rahvuspark asub Udzungwa mägedes ja seal on võimalik teha erineva pikkusega jalgsimatku. Meie valime umbes poolepäevase teekonna Sanje joa äärde.
Mikumist rahvuspargi väravasse viiv neljakümnekilomeetrine tee on kirjeldamatult halb. Sõidame nagu tormisel merel, igale poole kõikudes. Mingil hetkel näeme paremal mägedest alla voolamas juga, mis on kuivaperioodi tõttu pigem nire. Arutame, kas see võikski olla Sanje, aga kuna ta on rahvuspargi väravast päris kaugel, siis arvame, et ju vist ikka veel mitte.
Pooleteise tunni pärast kohale jõudes kirjutame oma nime ja päritolu vihikusse ja märgime Eesti ka seinal olevale maailmakaardile. Paistab, et oleme siin esimesed eestlased.
Parkidesse sissepääs jaguneb kolme hinnakategooriasse: kohalikud, residendid ja turistid. Turistidele on pilet üsnagi krõbe, meie saame õnneks nautida residendi staatust ja kaks korda odavamat hinda.
Meile antakse kaasa nooruke giid David, kes teeb siin parajasti oma turismikooli giidipraktikat, ja hakkame tema juhatusel tuldud teed tagasi sõitma. Umbes viieteist kilomeetri pärast keerame keset küla ühe hüti taha. Pargime auto sinna ära ja kohe ümbritseb meid paar noormeest.
„Kas soovite, et me autot valvame?“
„Ei tea… mis sellega siin ikka juhtub.“
„Autoga võib igasuguseid asju juhtuda.“
Saame aru, et kindlam on auto siiski valve alla jätta, kui ei soovi, et sellega „igasuguseid asju juhtuks“. Kui küsime, palju see maksab, siis poisid midagi kindlat ei vasta. Uurime vaikselt Davidilt. „Viis tuhat peaks piisav olema,“ arvab ta. Kaks ja pool eurot pole meile muidugi suur summa, aga kohalikele on see päris kopsakas teenistus.
Hakkame sealtsamast mäe nõlva pidi ülespoole liikuma. Oleme ennast varustanud korralike matkasaabaste ja seljakottidega. Meile ilmselt samast sihtkohast vastu tulevad külanoored on plätudes või hoopis kontskingadega. Oleme ilmselgelt üle pingutanud. Loomulikult ei ole kohalikud matkajad maksnud ka mingit pargitasu. Kui oleks teadnud, oleks ka ise võinud lihtsalt auto tee ääres kinni pidada ja mäkke ronida. Samas on Davidi teadmistest palju abi ja eks tule toetada ka Tansaania turismi, mis on nende majandusharu number üks.
Liigumegi sama joanire poole, mida parki sõites tee pealt nägime. Kõige võimsam pidavat juga olema märtsis vihmaperioodi lõpul, aga siis on jällegi mäekülg nii libe, et matku ei korraldata.
Udzungwa mäestik on maailmas esikohal taimede ja loomade endeemiliste (ainult selles regioonis esinevate) liikide poolest. David tutvustab meile neid matka käigus innukalt ja räägib, millise taime juurega saab parandada pea- ja millisega kõhuvalu ning mida vaenlasele sisse sööta, et temast lahti saada.
Matka algus läheb hästi, aga paarisaja meetri pärast tunnen, et jõud hakkab raugema. Palun esimest puhkepeatust. On väga palav, aga minu jõetus on sellest hoolimata kuidagi ebaharilik. Võimalik, et sellele aitab kaasa haigusvimm, mis mul alles paar päeva tagasi Eestis sees oli. Kui paarikümne meetri möödudes taas maha kükitan, võtab David mu seljakoti ja paneb endale selga. Kuigi see ei sisaldanud muud kui veepudelit ja ujumisriideid, on kergendus siiski ootamatult suur. Kergus asendub aga varsti taas raskusega. Olen üleni kaetud külma higiga, süda peksleb vist küll juba kakssada lööki minutis ja kõrvus kohiseb. On tunne, et kui teen veel ühe sammu, siis kukun teadvusetult maha. Mul ei ole nii halb vist kunagi varem olnud. Vajun raja äärde istuma.
„Ma ei jaksa enam,“ pomisen Svenile. „Minge käige ära, ma ootan senikaua siin.“
„Oled kindel?“
„Jah.“
Sven on valmis minema, David ei liigu. Kükitab hoopis minu kõrvale ja teeb näo, et ka temal on vaja puhata. Arvatavasti on giididele antud karm käsk mitte ühtegi mzungu’t2 kuhugi ripakile jätta. Olen peaaegu meeleheitel. Kui ma ei taha ülejäänud seltskonda alt vedada, siis pean teekonda kasvõi neljakäpukil jätkama. Ajan enda püsti ja komberdan edasi.
Mõne sammu pärast sahistab keegi raja kõrval.
„Roheline mamba!“ osutab David sahistajale järele.
„Kus??“
„Seal, näete, roomas puu otsa, selle oksa peal!“
Jõllitan Davidi osutatud suunas, aga roheliste lehtede ja liaanide vahel on rohelise mao nägemine nagu nõela otsimine heinakuhjast.
„Siinsamas, paari meetri kaugusel, näed, sellel oksal.“
No ma ei näe. Küsin Svenilt, kas tema näeb.
„Ei,“ vastab Sven vastumeelselt.
Ma olen valmis leppima, et mamba jääb seekord nägemata, aga David on võtnud nõuks ta meile igal juhul ära näidata, kasvõi kättpidi kohale tuues.
„No vaata, selle puu oks, mis niimoodi risti läheb.“
Nüüd näen. Horisontaalse oksa peal maast umbes kahe meetri kõrgusel on sõrmejämedune roheline madu, kelle värvus sulandub perfektselt ümbritsevasse loodusesse. Liaanidest eristab teda kerge soomus, tänu sellele me teda üldse märkame. Madu on pikk. Näeme paarimeetrisel oksal ainult tema keha lookeid, pead ja saba ei paistagi. Sven saab ta kaamerasse ja kui fotot hiljem suurendatult uurime, siis näeme ka alla rippuvat saba ja otse kaamerasse vaatavat pead.
„Roheline mamba on üks maailma mürgisemaid madusid, kelle ühest mürgikogusest jätkub mitmele inimesele. Mürk tapab umbes poole tunniga, kui kolme minuti jooksul vastumürki ei saa,“ selgitab David.
„Ja