Sven arvab, et võiksime Dar es Salaami põhjalikuma avastamise jätta mõneks järgmiseks korraks ja asuda kohe teele sisemaa poole, et jõuda õhtuks Mikumisse, kust saaks järgmisel päeval – pühapäeval – teha matka Udzungwa rahvusparki Sanje joa äärde, mis on oma 170 meetriga Tansaania kõrgeim. Esmaspäeva hommikul sõidaksime Morogorosse, sealt teisipäeval edasi Tansaania ametlikku pealinna Dodomasse ja siis juba kodu poole Sao Hilli. Mulle sobib selline plaan suurepäraselt – mida rohkem on võimalik näha, seda põnevam.
Istume Sveni Toyota Land Cruiserisse ja keerame hotelli garaažist tänavale. Oleme silmapilkselt keset signaalitavaid vaevu koos püsivaid busse, mootorrattaid, kaubajalgrattaid, mille pakiraamist ehitatud kaubaalusel on pooleteisemeetrine kuhi banaanikobaraid, kus otsas istumas naine lapsega; jalutuid sõiduteel roomamas ja kerjamas, ning lihtsalt jalakäijaid edasi-tagasi sebimas, kuna puuduvad kõnniteed. Kõik üritavad kõigist mööda pressida ja üksteisele ette keerata. Kui üldse suunatulesid kasutatakse, siis enamasti mitte sel otstarbel, milleks nad mõeldud on. Lisaks kõigele on Tansaania liiklus vasakpoolne. Panen silmad kinni, sest ei taha näha, kuidas me kedagi surnuks sõidame või ise surma saame.
„Siinse liikluse nimi on Browni liikumine, sellega tuleb lihtsalt harjuda,“ naerab Sven.
Imetlen, kui edukalt on temal harjumine õnnestunud. Sven signaalitab ja vehib kätega juba sama agaralt kui kohalikud. Käib pidev mõõduvõtt: kelle närv peab paremini vastu, see saab oma manöövri tehtud.
Darist sõidame välja tubli kaks tundi. Sellest umbes poole seisame ummikus ühel ristmikul, oodates, millal liiklust reguleeriv politseinik ükskord meieni jõuab. Ummikutes on leidnud endale ärivõimaluse kõikvõimaliku träni müüjad, kes autode vahel laveerivad ja üritavad sind ostma panna autoosi, mobiiltelefone, taskurätte, joogivett, pähkleid, mänguasju ja muusika-CDsid – ühesõnaga kõike, mida ummikus igavledes vaja võiks minna. Jäätisemüüjatel on meiegi juures korduvalt õnne.
Autoosade puhul tekib küsimus, kust need küll pärit võiks olla. Kui Sven esimest korda Dar es Salaamist Sao Hilli hakkas sõitma, varastati tal samasuguses ummikus ära kõrvalistujapoolne küljepeegel. Üks mees koputas juhi küljeaknale ja kui Sven sinnapoole vaatas, tõmbas kaasosaline teiselt poolt peegli küljest. Täpselt samal hetkel hakkasid autod liikuma ja Svenil tuli vooluga kaasa minna. Ega midagi ei olekski teha olnud, autot ei oleks saanud vargale järele joostes ju omapäi jätta. Kui Sven lõpuks Sao Hilli jõudis ja oma juhtumistest kolleegidele pajatas, kehitasid nood ainult õlgu. Üks ütles, et temal varastati Daris ära mõlemad küljepeeglid, ning teisel tõmmati peaaegu et sõidu pealt ratastelt ära ilukilbid. Nii et Sveni üks peegel oli suhteliselt nõrk saavutus. Vaatamata sellele keevitati-neediti autol seejärel kinni kõik vähegi äratõmmatavad või – kruvitavad osad, nii peeglid ja numbrimärgid kui ka iluliistud ja – kilbid.
Dar es Salaami teeääred on täis putkasid, kus müüakse kasutatud osi kõikvõimalikele automarkidele. Eks siis andis ka Sven selliste müügipunktide varustamisse oma panuse.
Kui Darist lõpuks välja saame, jõuan otsusele, et Dar võiks edukalt kandideerida maailma kolelinnade esikümnesse.
Järgnevatel kordadel tagasi tulles hakkan oma hinnangut positiivses suunas revideerima. Ilusaks ei saa Dari jätkuvalt nimetada, aga leiame sõprade soovitusel ja iseseisvatel eksirännakutel päris toredaid kohvikuid ja söögikohti ning suudame enda jaoks tekitada isegi mingid jalutustrajektoorid.
Eriti sobilik on eurooplase ilu- ja maitsemeelele Masaki linnaosa Msasani poolsaarel, kus aedadesse peitunud villades elavad Tansaania rikkurid, valged turistid on vallutanud ookeanivaatega hotellid ja kõrvaltänavatel võib leida nii India ja Tai kui ka Itaalia söögikohti. Hakkan ennast järjest kodusemalt tundma ka kesklinnas, kus asub meie Dari „kodu“ – Peacocki hotell. Avastan paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel Viva Toweris suurepärast cappuccino’t pakkuva restorani Rhapsody ja vanalinnast Mokka City kohviku. Minust saab nende püsikunde. Sellised väikesed asjad nagu hea kohv ja mõnus interjöör muutuvad oluliseks, kui suurema osa ajast maal elades jäävad niisugused linnamugavused kuuesaja kilomeetri ja üheteist sõidutunni kaugusele.
Dar es Salaam muutub kiiresti. Aasta peale minu esimest saabumist Dari on ristmikele paigutatud ohtralt valgusfoore ja imede ime – mõned autojuhid juba ka järgivad fooritulesid. Linnapilti kerkivad kallid korterelamud, kuhu on võimalik 400 000 dollari eest soetada kahel korrusel paiknev ookeanivaatega korter. Kahe magamistoaga korterite üürihind algab 2500 dollarist kuus, kusjuures ette tuleb maksta kogu aasta üür. Järjest avatakse uusi kaubanduskeskusi, mis teeb meie elu oluliselt lihtsamaks. Varem olime enne maalesõitu sunnitud toidu- ja tööstuskaupade varumiseks külastama ühte kahest Dari äärelinnas asuvast kaubanduskeskusest, kuhu jõudmine võis olenevalt liiklusest võtta tunde.
MAMBA
Järgmised neli tundi sõidame eluohtlikus liikluses läbi lõppematute külade, mis oma elukorralduse poolest meenutavad meie vabaõhumuuseumi.
Lahtise ukseavaga, akendeta või tillukese valgusavaga savihütid on kaetud õlgkatusega. Mõnel juhul on neid lapitud sinise koormakilega. Tüüpiline hütt on umbes kahekümne ruutmeetri suurune ristkülik, mille pikema külje keskel on uks. Väga raske on mõista, kuidas sinna ära mahutakse! Pere käsutuses on ka väiksemaid savionne, mida kasutatakse ilmselt aida või laudana. Küll tahaks näha, milline üks tavaline elamine seestpoolt välja näeb!
Külade keskele on jäetud suuremad puud, üldjuhul vihmavarjuga sarnanevad laiuva võraga akaatsiad, mille alla kogunevad külamehed tähtsaid asju arutama. Naised teevad samal ajal onnide ees lõkke peal süüa või kõplavad põllul. Suuremad lapsed jooksevad kanadega võidu hüttide vahel, väiksemad on emadele selga seotult nendega kõikjal kaasas. Elatakse täielikus kooskõlas loodusega: kus maapind on punane, seal on ka onnid punased, ja kus hall, seal on ka onnid hallid, kuna savitellised on põletatud sealtsamast kaevatud pinnasest. Mahajäetud onnid vajuvad vihma ja päikese toel väga lühikese ajaga tagasi mullaks. Seetõttu ei reosta Aafrika originaalarhitektuur keskkonda ega jäta jälgi, ja neil pole kunagi vaja muretseda, mida teha kasutuks ja koledaks muutunud ehitistega. Ümbrust jälgides tundub, nagu oleksin sattunud üheksateistkümnendasse sajandisse, milles leidub üksikuid kahekümne esimese sajandi elemente.
Maantee ääres müüakse kõike: banaanide ja ananasside sõna otseses mõttes mäed vahelduvad uhkete paberrosettidega surnukirstudega, elus kanade ning muu toidu- ja tarbekaubaga. Külad järgnevad üksteisele lõppematus jadas. Tansaania rahvaarv on viimase kolmekümne aastaga viiekordistunud, ulatudes praeguseks 50 miljonini, mis on paras katsumus nii keskkonnale kui majandusele.
Sven arvab, et võiksime kusagil pisut keha kinnitada, ja peab järjekordse putkade rivi ees kinni. Hüpleme üle mahakallatud prahi ja solgi. Püüan Svenil kannul püsida, kui ta kokkukukkumise äärel katuse ja seintega varjualuste alla poeb ja uurib, mida kusagil pakutakse. Lagunenud plasttoolidel räpaste laudade ääres istuvad peamiselt mehed ja söövad hallika leeme seest kanakoibi, millelt ei puudu ka varbad ja küünised. Mul kipub süda juba selle vaatepildi peale pahaks minema ja ma ei suuda mõista, mida Sven siit üritab leida või kuidas ta suudab seda kõike nii normaalselt võtta. Sven astub edasi ja küsib igal pool: „Sambusa?“, mõnikord ka: „Samosa?“. Lõpuks ta otsitava leiab. Meile pakitakse kilekotti kuus lihatäidisega rasvas küpsetatud kolmnurkset pirukat. Tuleb tunnistada, et need on päris maitsvad ja mingit kõhuhäda ka ei teki.
Avastan ennast järsku puudust tundmast inimtekkelisest ilust – isegi mitte niivõrd ilusatest majadest või aedadest, aga lihtlabasest puhtusest ja sellest, et kui on tara või katus, siis ei pea ta olema