Mirella tõmbas oma kotist välja tillukese pleieri ja Flavialt luba küsimata pistis talle kõrvaklapid kõrva.
“Sellised meloodiad vaevalt virguda aitavad,” sosistas Flavia, “siin ei ole midagi peale lainete loksumise.”
“See on ainult sissejuhatus,” rahustas teda Mirella, “edasi tulevad rütmilised meloodiad. Ka lainete loksumisega peaksid sa varem harjuma. Sest sinu ihaldatud Biarritz asub ju ookeani kaldal.”
Selle lisas ta valjusti, heites paljutähendava pilgu õele, kes etteheitvalt pead vangutas.
“Kas sa ei ole veel tema marsruudi muutmisele mõelnud?” küsis too sosinal.
“Ei. Ega mõtlegi,” vastas Mirella veendunult. “Sa ei kujuta ettegi, millise segadusse aetudpilguga ta iga päev seda naiste südamete püüdjat vaatab. Ja kui pikka aega on toppinud endale sisse antidepressante, trankvilisaatoreid, unerohtu ja muud sellist sodi, tuues ettekäändeks hiljutise abielulahutuse tagajärjel korrast ära läinud närvisüsteemi. Ehk saadab saatus minu kavala teo tagajärjel tema teele õnneliku juhuse?”
“Aga kui see pöördub Flavia jaoks täielikuks lootuste purunemiseks? Kuidas sa hiljem sellele nõutule pilgule vastad?”
Mirella lõi muretult käega.
“Nagu Flavia ise mõni päev tagasi ütles: “Hiljem ei lähe arvesse!” Peale selle on negatiivne kogemus ka kogemus. Seda enam, et see ei ole tal esimene. Ehk õpetab selline kogemus tal meestesse lihtsamalt, ilma armastuse fanatismita suhtuma. Nii nagu oli tema esimese mehega ja praegu selle laitmatu ilueedi Angeloga.”
“Kas sinu arvates peaks ta sinult üle võtma sinu käitumismalli: olla ühe mehega abielus ja teisega päevitada Jamaika rannal?” täpsustas Giovanna.
Mirella krimpsutas nägu, nagu oleks ta alla neelanud kibeda pilli.
“Palun sind, õeke, ära käi mulle oma moraalilugemisega närvide peale. See on mõttetu, sa tead ju. Peale selle pöördusin ma sinu poole palvega abistada Flaviat, mitte mind. Minu eksinud hinge sa enam aidata ei suuda. Ja koos Bernardoga Jamaikale sõita ei õnnestu…”
Ta jäi ootamatult vait ja kuulatas.
“Kuula, teatatakse pääsust Flavia lennukile. Saada ta igasuguste ettenägematute juhtumiste ärahoidmiseks otse lennukisse, tema istmeni.”
Giovanna heitis õe kaaslasele rahutu pilgu.
“Miks ta nii unine on? Kas puistasid talle joogi sisse mingit ravimit?”
Mirella ohkas masendunult.
“Oled minust ikka heal arvamusel küll,” venitas ta kibeda irooniaga. “Muidugi, ma ei vaidle, minu iseloom ei ole kiita… Kuid nii karmideks asjadeks ma võimeline ei ole. Ära muretse, vahel tuleb selleks, et inimese saatust ühes või teises suunas muuta, õhutada teda lihtsalt öist rock-kontserti vaatama. Flavia on täna vaid kolm tundi maganud, kuid mina tean juhtumisi, et see on tema jaoks tohutu katsumus. Peale selle, ma ju rääkisin sulle, et ta on endale juba mitu nädalat unerohtu sisse toppinud, nii et talle veel teesse mingit pulbrit puistata ei ole lihtsalt mõtet.”
“Aga kui ta selle Angelo pärast niimoodi kannatab, pead ehk talle oma plaanist rääkima ja võib-olla läheks ta Dominikaani omal tahtel?” tegi Giovanna ettepaneku.
Mirella suunas väsinud pilgu lakke.
“Millest ma sinu arvates temaga terve tee Firenzesse vestlesin? Sellest Angelo jutust ajavad tal kõrvad juba pilli. Kogu aeg vihjasin sellele, kui üksildane on mees võõral maal. Tema vastas ainult: eks tal ole siis vaja üksi olla, ehk aitab see reis tal paremini ennast tundma õppida. Iseennast tundma õppida… Naeruväärne! Oled sa kunagi kuulnud, et mehed enesetunnetuse eesmärgil Kariibidele lõbutsema läheksid? Ei, ilma minu vahelesegamiseta ei oleks ta iialgi otsustanud tema juurde sõita. Sellepärast jätame kõik nii nagu on. Kõik on ju tema kasuks.”
“Kuid sa ei tea ju, millises hotellis mees elab,” vaidles Giovanna vastu, “järsku neil ei õnnestugi kohtuda.”
“Ma tean, et ta sõidab Santo Domingosse ja sellest piisab täielikult,” vastas Mirella järele mõtlemata. “See linn ei ole kuigi suur, nii et nad kohtuvad kindlasti, ära kahtlegi selles. Kui seda muidugi soovib Tema Kõrgus Juhus,” lisas ta filosoofiliselt, “sellepärast jätamegi selle tema hooleks.”
Giovanna raputas kaheldes pead ja võttis Flavial ettevaatlikult käe alt kinni.
“Läheme, ma aitan sind pagasiga. Sa ei ole täna just kõige paremas vormis.”
Mirella võttis Flavia ühest kõrvast kõrvaklapi ja sõnas hüvastijätuks:
“Soovin sulle head puhkust… vaatamata võimalikele ootamatustele.”
Tänutäheks naeratas Flavia nõrgalt.
Millised ootamatused seal olla võivad? mõtles ta Giovannale järgnedes. Luksuslik kuurort, Promenaadi bulvar, igasugused festivalid, moodsad teed, golfiväljakud… Mis kõige tähtsam, see on Arezzost kaugel, väga kaugel… Ja Angelost… Tema ükskõiksest, mind mitte nägevast pilgust.
Viimane, mida Flavia enne unne suikumist nägi, oli Giovanna eemalduv nägu.
Tundub, et ma olen viimasel ajal unerohuga tõepoolest üle pingutanud, mõtles ta tooli seljatoele nõjatudes. Samal hetkel hakkasid tema silme eest läbi ujuma laialivalguvad, kaootilised sündmused ja isikud möödanikust.
Alguses oli see Rudgero naeratav nägu Seishellide luksusliku hotelli apartemendis… Ta pöörab end igale poole, vaadeldes nende tohutut numbrituba, mis on ette nähtud noorpaaridele. Nüüd kummardub mees aeglaselt tema kohale ja Flavia näeb, kuidas tema suule lähenevad tundlikud, kaunilt välja joonistatud huuled. Seejärel annab hotellituba koha tillukese kohviku eredalt valgustatud saalile, mille laua taga näeb ta Rudgerot lahtiste juustega tütarlapse seltskonnas. Ja nüüd lähenevad needsamad kaunilt välja joonistatud huuled selle tundmatu tütarlapse avatud huultele…
Seejärel eraldab Flaviat neist paks, ei tea kust ilmunud udu, millest mõne hetke pärast ilmub… kauaoodatud Angelo nägu. Kauaoodatud, nii unes kui ilmsi. Kauaoodatud sellestsamast ajast, kui ta meest esimest korda Firenze ülikoolis juhuslikult nägi. Kui ta mõistis, et ei suuda enam elada nii rahulikult ja muretult nagu enne, nägemata neid salapärast valgust kiirgavaid rohelisi silmi ja seda vaevumärgatavat peent naeratust. See oli lummus, mis ainult hetkega muutis kogu tema elu. Ja kui ta siis ühel üliõpilasõhtul selle naeratuse omanikuga tutvus, mõistis ta, et elu ei ole mitte ainult muutunud, vaid on veerenud põhjatusse kuristikku, millest enam tagasiteed ei ole. Jääb üle vaid langeda. Langeda, püüdes kas või hetkeks lasta silmist seda nõiduslikku naeratust.
Just see juhtuski nendega siis, kui nad Angeloga õhtuti mööda Firenze tänavaid jalutasid ja vitriinide eredas säras suudlesid. Just nii juhtus temaga, kui mees ühel sellisel õhtul enam kohtamisele ei ilmunud.
Nimelt see juhtus temaga siis, kui ta mõistis, et mees teda väldib. Väldib sellepärast, et on vaimustunud tema kursusekaaslasest, kellega veedab nüüd kunagi Flaviale kuulunud õhtuid… Just selline asi leidis temaga aset, kui ta otsustas astuda meeleheitliku teo ja valetas mehele, et ootab temalt last. Vastuseks kuulis ta talitsetud sõnu:
“Kui otsustad lapse jätta, siis toetan teda.”
Just see juhtus temaga siis, kui ta tunnistas mehele oma pettuse üles ja kui mees heitis vastu:
“Kuigi laps ei oleks mind sundinud sinu juurde tagasi pöörduma, oleksin vähemalt säilitanud kiindumuse sinu vastu. Kuid nüüd ei ole sul vähimatki lootust.”
Ja isegi pärast seda viimast kohtumist tema langemine jätkus. See jätkus isegi siis, kui Flavia pöördus tagasi oma kodusesse Arezzosse, kus ta päris vanaisalt tubakapoe. Flavia teadis, et mitte miski ei suuda seda kukkumist peatada. Keegi et suuda teda sellel lennul püüda ja peatada, kuni ta ei ole põhja saavutanud. Mitte keegi peale Angelo… keda ta kohtas