“Muidugi mäletan. Ainult et siis ei toonud tema abi sulle midagi head,” pomises Mirella.
“Kuidas nii? Me puhkasime ju suurepäraselt.”
“Aga mis pärast puhkust juhtus?” tuletas Mirella meelde.
“See ei tule arvesse,” hüüatas Flavia ärritunult, “ja pealegi sõidan ma antud momendil üksinda, nii et paralleelid ei ole kohased.”
“Olgu, kui tekivad mingid probleemid, pöördun ma uuesti abi saamiseks tema poole,” andis Mirella alla, jättis Flaviaga hüvasti ja lülitas telefoni välja.
“Kuulan teid, sinjoore Pirenelli,” pöördus ta armastusväärse naeratusega Angelo poole. “Kuigi, tegelikult ei ole vaja midagi öelda,” parandas ta ennast, “ma tunnen nii hästi teie eelistusi, et kõik sõnad on liigsed. Te vist soovite võrratut Dominikaani marki Don Carlos. On mul õigus?”
Angelo noogutas kinnituseks pead, demonstreerides selle juures oma delikaatset naeratust.
“Teil on õigus, sinjoora Materoni. Nagu alati…” lisas ta häält madaldades.
Mirella hakkas naerma.
“Mis te nüüd, sinjoore Pirenelli, ma olen lihtsalt inimene ja nagu te teate, eksimine on inimlik. Ka ettenägematu käitumine. Te tulite täna sigarite järele harilikust varem. Kas kell vedas alt?” osutasta peaga mehe kätt kaunistava briljantidega kella numbrilaua poole. Angelo jälgis tema pilku.
“Mis te nüüd…” ütles mees etteheitvalt, mõistes, et Mirella vihjab kallihinnalises korpuses asuva kellamehhanismi rikkele. “Ma tõin selle kella viis aastat tagasi Šveitsist ja see ei ole mulle veel kordagi andnud põhjust kahelda tema korrasolekus. Ma lihtsalt sõidan täna õhtul Firenzesse, kust suundun reisile. Just sellepärast olin sunnitud muutma oma harjumust ja tulema Don Carlosele järele tavalisest varem.”
“Nii et teie siis lähete ka reisile?” muutus Mirella elavamaks. “Millegipärast püüavad kõik meie linnast jalga lasta. Eks see ole ka mõistetav, ikkagi puhkuste aeg. Ja kuhu te kavatsete minna, kui see just saladus ei ole?”
“Teile teataksin ma otsekohe oma sihtpunkti, isegi siis, kui see oleks sõjasaladus,” ütles Angelo oma kaasvestlejale kavalat pilku heites ja lisas siis vandeseltslasliku tooniga, “mind ootab Dominikaani pealinn.”
“Dominikaani? Don Carlose kodumaa?” tundis Mirella vaimustatult huvi.
“Täiesti õige. Dominikaani Vabariigil on loomulikult ka palju teisi rikkusi ja ka vaatamisväärsusi, kuid Don Carlosel on nende hulgas esimene koht. Kuigi mul on seal palju võimalusi teisigi marke nautida, siis Don Carlost ma ei hülga,” tõotas ta pidulikult kätt südamele pannes.
“Pole põhjust teie sõnades kahelda,” vastas Mirella naeratades ja pisut venitades lisas, “eriti veel siis, kui lubate, et meie linna tütarlapsi ei unusta. Loodan, et sõidate Dominikaani ühega neist?”
Angelo langetas süüdlaslikult pea.
“Kahetsen, olen patune, emake eestseisja,” teatas mees traagilisel toonil. “Ei suutnud vastu panna kiusatusele tutvuda mõne kena dominikaanlannaga, kuid praegusel hetkel lahkun kodulinnast üksinda.”
Mirella hakkas lõbusalt naerma.
“Andestan, mu kadunud poeg. Loodan, et teie võrgutamisoskusega toimub see tutvumine küllaltki kiiresti ja soovin teile, et neid oleks rohkem kui üks.”
Angelo muigas.
“Kindlasti, kõigil kahetsevatel patustel oleks vaja tulla siia sellesse tubakapoodi, et innustust saada.”
“Eriti kui nad pikale reisile kavatsevad minna,” toetas Mirella masinlikult ostja soovi, vaadates mehe peeneid näojooni, mis olid sama väljapeetud kui tema naeratus.
“Palun, siin on teie Don Carlos,” ütles ta viisakalt sigareid mehele ulatades.
Otsustades mehe kuratliku pilgu järgi, sõidab ta ilmselt tõepoolest Dominikaani uute romaanide otsingule, mõtles Mirella, vaadates huviga Angelo rohelistesse silmadesse. Aga meie vaene Flavia on jälle kõrvale jäänud. Ehk vihjata talle, et oleks mõttekas Biarritzi asemel istuda Santo Domingo lennukile? Kuigi, mida muudavad minu vihjed, kui isegi siin, Arezzos, ei ole ta kordagi Flaviale tähelepanu pööranud? jätkas Mirella mõtisklusi, vaadates mehele mõtlikult järele.
Ja ootamatult, nagu oleks talle midagi väga tähtsat meenunud, mida ta kahetsusväärse unustamise tõttu veel hetk tagasi arvesse polnud võtnud, viskus telefoni poole.
Aga ehk just kaugel Arezzost muudab mees oma suhtumist Flaviasse? mõtles ta palavikuliselt Firenze lennujaama numbrit valides. Tean, et see, mida ma praegu teen, tundub kõrvaltvaatajale näotu. Kuid kes meist enne teab, millised ümberolijate näotud teod meie õnneks muutuvad ja millised nendesamade ümberolijate kombekad püüdlused meid hukatusse viivad? Miks kulutada aega selgitustele, mille puhul õige otsuse vastuvõtmist segab eneseuhkus? On parem, kui korraldan kõik ise.
“Giovanna? Tere, kullake,” kudrutas Mirella rõõmsalt telefoni. “Juhuks, kui oled oma õe hääle unustada jõudnud, teatan sulle, et siin ta on. Ah et ei olegi veel unustanud? Mis siis ikka, üks meeldiv uudis rohkem… Kuule, mul on sinu abi vaja. Õigemini minu sõbrannal Flavial.
Ja-jah, sellelsamal, kes mõni kuu tagasi pulmareisil käis. No nii, tal on vaja paari päeva pärast lennata Dominikaani, soovitavalt hommikuse reisiga. Ta palus mul pileti broneerida. Kas sellest mingeid probleeme ei teki? Suurepärane! Nüüd veel üks palve, seekord isiklikult minult. Tee nii, et tollikontrolli läbimine ja muud formaalsused kulgeksid lihtsustatud korras. Loodan, et mõistad mind? Mis sa nüüd, jumal hoia, millised narkootikumid… Ma tahan talle lihtsalt pisikese üllatuse valmistada. Kui seda muidugi pisikeseks nimetada võib,” lobises ta häält madaldades, kujutades endale ette Flavia nägu, kui too aru saab, kuhu ta Biarritzi asemel sattunud on.
“Ah et milles üllatus seisneb?” kordas ta mõtlikult küsimust. “Jutustan sulle sellest siis, kui kokku saame. Loodan, et sa mind lurjuseks ei pea. Jah, ma tulen Firenzesse koos Flaviaga. Bernardo on ka meiega. Romantiline reis kodulinna? Ei, õeke, sa ei arvanud ära, mul on Firenzes üks asjaajamine. Kuigi arvan, et meie romantilist ajaveetmist Bernardoga see ei sega. Jah, hüvastijätuks tahan teha klassikalise hoiatuse selle kohta, et meie jutuajamine peab jääma saladuseks.”
Mirella pani toru hargile ja saatis tähelepaneliku pilgu üle paljude riiulite, millel olid sigarikarbid, nagu otsiks neilt vastust ainult talle teada olevale küsimusele.
No nii, asi on tehtud, pomises ta endale nina alla. Kuigi loomulikult ei ole see veel lõpuni viidud, kuid esimene samm on ikkagi astutud. Nüüd jääb üle vaid oodata. Kas minupoolne lollitamine toob kauaoodatud õnne meie õnnetule tubakapoe pidajale või…
Mirella jäi hetkeks mõttesse.
Või jääb kõik nii nagu on, jätkas ta õlgu kehitades. Muud varianti lihtsalt olla ei saa. Ja muide, seda viimast varianti võin ma vaadelda kui kompensatsiooni täna toimunud puhkuseläbirääkimiste eest. Nii et, kuidas ka ei vaataks, on siin olemas positiivsed küljed. Ja Flavia jaoks samuti. Millal ta veel otsustab Dominikaanis puhata? Tundub, et neil on seal populaarne merengue-stiil, kus laul on sobitatud tantsuga. Ja nii nagu lauldakse laulus “Las tuleb, mis tuleb”…
2. peatükk
“Kuule, Flavia, tee ometi silmad lahti ja aita Giovannale rääkida eilsest rock-kontserdist, mida me televiisorist vaatasime. Minu vaimustust väljendav sõnavara on otsakorral.”
Mirella hakkas kannatamatult õlast raputama oma käsipõsakil registreerimisletile nõjatunud ja rahulikult tukkuvat kaaslast, kesei pööranud mingit tähelepanu lakkamatule lärmile lennujaamas.
Laisalt teda eemale tõrjudesavas Flavia lõpuks silmad ja heitnud Giovannale looritatud pilgu, sulges need jälle.
“Jah,