Enne küll põllutööstus nähtavalt edeneda ja tõusta ei või, kui igaüks ka tõesti oma põllul peremees on – see on siis, kui maa ta harijate oma on. Nüüd ei julge rentnik oma renditalust maad harida. Ta on tähele pannud, et kui ta parema harimise järeldusel vaka vilja rohkem saab, siis ka rendileandja rendile rubla lisaks jätkab. On talu paremal järjel, hakkab ta juba kulu kinni katma, siis leidub varstigi ka mõni rikkam mees, kes talu ära ostab. Ise kohta ära osta – selleks on endine peremees liig vaene. Ta ei suuda seda mõteldagi, et ükskord ka võimalik oleks tuhat või paar tuhat rubla koguda. On ju ajad nii halvad, et koha peale lootust panna ei maksa ja kauakestvad võlad on õiglase talumehe meelest hirmsad.
Võrdlemisi vähe on Saaremaal haritud maad, mis inimestele toidust peab muretsema – suurem hulk maast on koduloomade tarvitada. Koduelajad on külaelanikule küll kaunis tarvilikud, aga niipalju maad nende hooleks jätta on vist veidi ülekohus. Karjapidamine, kui kõik tulud ja kulud kokku arvaksime, toob vist üsna vähe puhaskasu. Võtame näiteks ühe külamehe kolmeaastase härja, kelle eest ta laadal ehk ainult 20 rubla saab. Vasik oleks ehk 5 rubla maksnud, nii et ainult 15 rubla kasvatuskuludeks jääb. Esimesel eluaastal hävitas nimetatud elajas mõnikümmend või – sada toopi rõõska piima ära, mida perekonnale nii tarvis oleks olnud. Teisel ja kolmandal aastal läks looma söötmiseks kokku 4–6 koormat heinu, suvine kaitse, talvine talitus, söötmine ja jootmine veel juurde arvata, siis näeme, et müüja kuigi õnnelik ei ole. Saarlased armastavad oma loomi nagu lapsi. Hobusele pannakse kerge koorem peale, et ta mitte ära ei väsiks, poeginud lammas tuuakse tuppa sooja jne. Kui meie kiidetud “armuline” vaevatud orja vastu ka niisugune oleks! —
Kaunis kliimakohane toimetus näitab aiapidamine olevat. Juba metsades on paiguti palju metsviljapuid leida, iseäranis metsõunapuid. Võib terved külad leida, kus üheski talus viljapuud ja – põõsad ei puudu. Õiget aiapidamist leidub küll kaunis harva; puu kasvab ja kannab peremehe jaoks vilja niisama ilma vähemagi hoolitsemiseta. Muidugi ei või sel kombel head ja palju vilja loota, kõige halvem on aga see lugu, et meil kasulik aiasaaduste müügiturg puudub. Kohaliku linna “saksad” ju nii palju puuvilja tarvitada ei jõua, kui lahked maaelanikud neile kätte kannavad. Selle järeldus on muidugi õige odavad hinnad. Oleks meie talumeeste aiad näiteks pealinna läheduses, siis võiks peremees aiaproduktidega oma sada sisse teha; nüüd peab ta aga paarikümne rublaga leppima. Kaugemale kauba saatmine oleks siis üsna kasulik. Keeduvilja-kasvatamise eest peetakse vähem hoolt. Kasulikud keeduviljad on kapsad ja “leiked” (kaalikad), mida iga peremees oma tarviduseks kasvatab.
Aia- ja keeduvilja ei peeta mitte nii kalliks “jumalaviljukeseks” kui põlluvilja. Metsakasvud, nagu näiteks seened seisavad üsna põlguse all. Seente väärtusest ei saa paljud arugi. “Või ja rasvaga võib ka vanad pastlad heaks teha,” sõnavad mitmed. Soo- ja metsmarju korjatakse müügi jaoks. Pühapäevadel võib paljugi tütarlapsi marju korjamas näha, kes sellega omale mõnikümmend kopikat rätikute ja jakkide ostmiseks teenivad, kuna peremees “uhkuseasjade” jaoks vähe välja annab.
Mesilinnukesi on siin ka mitmegi talupidaja aias. Suuremalt osalt peetakse mesilasi juba raammesipuudes. Saaremaa mesi on ka välistel meemüügikohtadel oma headuse pärast kaunis kuulsaks saanud. Soovida oleks, et mesinikud mett kohaliku linna pagaritele 60 kop. eest toop äramüümise asemel teda veeteed mööda kaugemale müügile saadaksid.
Kalapüük pakub tuhandetele rannaelanikkudele tööd ja teenistust. Merelõikus on aga kaunis tasuline; viimastel aastatel kaevatakse tihti kalasaagi vähenemise üle, mille põhjused tundmatud on. Kõige rohkem püütakse räimi, vähem soomkalu. Kilusid püütakse ka mõnel pool, aga sissetegemise eest hoolitsetakse vähe, nii et nad veel head kuulsust ei ole omandanud. Kala müüakse püügiajal rannas juba värskelt rannast kaugemal elavatele ära. Elavad kalad veetakse sumplaevadega suuremalt jaolt Riiga. Ehk küll kohalik meri kalarikas ei olegi, siiski elavad rannaäärsed elanikud ikka märksa jõukamalt kui veest eemal olijad.
Saar on hulga vahvaid meremehi kasvatanud, kes suvel laevasõidu ajal oma- kui ka võõramaa auru- ja purjelaevadel teenivad. Mitmed on ka vähemate kaubalaevade omanikud; enamasti ehitatakse purjelaevu, kaljaseid, shonereid jm. ikka mitme omaniku kulul.
Saarlased, nagu ajalugu tumedalt jutustab, olnud muistse põlve päevil suured kaubitsejad maal kui merel. Nüüd nagu oleks ärimehevaim paljugi oma värskusest kaotanud; meie naabrid – hiidlased – kipuvad mitmes tükis juba ette. Õiglased külaelanikud vaatavad viltu silmaga ärimeeste ettevõtete peale. Omavaheline müümine ja ostmine on üsna kängus. Igaüks püüab võimalikult ikka omaga läbi saada. Vilja külvatakse põllule ikka niipalju igast sordist, et oma tarviduseks ulataks. Teekäija saab vaevalt omale leiba ja veoloomale teemoona osta; müüja, kartes, et ta ehk müüdud asja eest rohkem võtab, kui õigus on, annab ennem palujale muidu kui raha eest. Ometi oleks kauplemine saare loomule kõige kohasem. Igale poole on ühendusteed lahti – ümberringi meelitav meri igale mereäärsele elanikule. Kerge on üle laia vee oma maa saadusi kaugemale toimetada, võõrsilt jälle tarvilikke produkte sisse vedada. Saaremaal leidub ka mõndagi, mis kaubaturule kõlbab. Olgu näiteks ehituskividki. Mitmes kohas – Kaarmal, Kihelkonnal ja Jaanis – on suured paekivilademed, kus väljavedamiseks paljugi ehituse jaoks kivisid võib valmistada. Nüüd tehakse seda tööd veel üsna väiksel mõõdul. Vabrikutööstus puudub meil veel täiesti. Peale Kuressaare Wildenburgi nahavabriku ei ole ühtegi nimetamisväärset kaubavalmistamiskohta. Toorest materjali leiduks; töörahvast võrdlemisi odava hinnaga oleks küllalt saadaval. – Mis ootavad veel rahamehed, et nad oma töö ja tööliste kasuks siin midagi ette ei võta?
Elukutselisi käsitöölisi elab külades kaunis vähe. Kõik need meistrid ja sepad, seppmeistrid ja meistersepad on saarlastele vähe tuttavad. Käsitöö on üleüldse veel üsna madalal astmel.
Peaaegu valmistab iga peremees ise omale majas tarvisolevad asjad. Kapad, kannud ja raandad (ämbrid) ja muud puuriistad valmistab keegi perekonnaliige väheste puusepatööriistade abil. Kingad ja saapad teeb perekonnale ja omale pereisa või – poeg. Rauatöö tegemiseks, niisama ka riiete valmistamiseks on juba külas enam-vähem oma ameti peale õpetatud meistrid. Niisugused igas asjas meistrid ei ole muidugi mitmesuguste tööde peale küllalt osavad. Nad saadavad töö rohkem loomuliku mõistuse järele korda, kui et nad õppimise ja pärastise harjutuse järel üht tööd tunneks. Sellepärast leiamegi majariistade, jalanõude ja teiste asjade hulgas paljugi oskamatute käte all sünnitatud omatehtud asju. Harjunud meistri käes läheks seesama töö palju rutemalt korda ja oleks ilusam. Ometi on aga niisuguse käsitöö juures ka see hea külg, et peremees, kes iga asjaga valmis saab, nii palju raha majapidamises puuduvate