Orjapojad. Jaan Oks

tasuta ei ole olnud. Pääsetee otsijaid leidub suure hulga seas nii mõnigi.

      Muidugi pole meil tarvis ajalehtede elukirjeldusi nii sõnasõnalt mõista, kui nad selleks asja annavad, on ju igal pool ka liialdusi. Igakord polegi häda nii suur, kui kaevatakse, pisarad võivad ka sentimentaalsed olla. Kirjutavad ju ka ajalehtede pessimistlikud kirjasaatjad enam ikka halvast kui heast – mitmesugustel põhjustel. Nad peavad ju “priilehe” pärast ikka midagi kirjutama ja imeks ei või panna, kui sõnumite puudusel sellesisuline kroonikaline rahvaelu kirjeldus tuttavas järjekorras ilmale sünnib. Igaühel on ju oma vaade ja maitse selle või teise asja kohta, nii et mitmesugused otsused ilmale sünnivad. Mis kellegi arvamuse järgi mitte hea või mõnus ei ole, seda nimetab ta üleüldse halvaks. Asi iseenesest, või jälle teisest küljest vaatamise läbi polegi nii paha, nagu seda ehk esimese tujulise otsustamise järele järeldada võiks. Nõnda võib ka meie küla seltskondliku lõbu asi olla.

      Tahtsin siinkohal mõned rohkem nähtavamad jooned praegustest külalõbudest üles otsida ja neid asjalikuks kaalumiseks avalikuks teha. Siis võib ka mõni kaugemalseisja, kes küla eluoluga ehk vähem tuttav on, ise erapooletuma otsuse anda.

      Kui ka eespool ettetoodud kirjelduse joonekesed täiesti ühised ja üleüldised, igal pool leitavad ei ole, siis vabandab see nähtus, et erandeid kõigis asjus ja igas kohas leidub, nii et täielik üleüldistamine võimatu on. Peajooni on aga vist igas nukas leida.

      Mahakiskumine on ju õieti kerge töö, aga ülesehitamine juba palju raskem. Kui inimene aru on saanud, et ümbritsevad olud temale väga vanad ja kõlbmatud on, siis hakkab ta neid loomulikult ju taga kiusama, püüab neist lahti saada ja uusi aja- ja asjakohasemaid elukorra plaane üles seadma. Vaatame kõigepealt, mitmesugustel põhjustel kõik need sapilised ja ühetoonilised tähendused külalõbude kohta on tekkinud ja mis mõjude all nad üles kasvanud on. Siin vast saame aru, miks “simmaneid” nii palju siunatakse ja “pitspalle” nii mõõduta arvustatakse.

      Ajalehe kirjasaatja, olgu ta kooliõpetaja, kirjutaja või mõni muu agar kirjanduse lugeja, on ju enam-vähem ise ikka küla hallist kogust väljas, seisab juba natukene kõrgemal oma arvamuste, vaadete ja maitse poolest. Ta ilmub õige harva või ei ilmaski küla tüdrukute ja poiste pidudele. Esimesel korral saab ta üleüldisest küla noorerahva elust puuduliku pildi, teinekord jälle peab ta ainult ettekujutamise võimu ja kuulujuttudega leppima. Kumbki viis ei aita kaugele.

      Meie tunneme ja teame, et külaelanikkude seas midagi nagu mustasajalist leidub. See on ju tuttav ja kõige loomulikum võistlusviis – klassivõitlus, siin muidugi alles väiksel mõõdul, ja avaldab ennast kõigepealt võitluses kuubede vastu. Peenekuuelised, need on talumeeste silmis ikka “lihtsaksad”, ja muud midagi. Külataat on “peenete sakste” vastu seljataga siunaja, aga “pisikesi” armastab ta üsna silma all “nokkida”.